Teema üles seatus sellest,et otsustasin tänavu sügisel taas koolipinki istuda ja end vaimselt harida.Ülikoolist möödas juba 20 aastat ja vaim oli valmis õppimiseks, nüüd kui mõned kuud õpitud,polegi see nii lihtne,kuid ma ei loobu sellest.
Küsimus selles, et kui paljud meie vanuses veel nn.koolipinki istuvad.
Veel..oli psühholoogia loeng ja õppejõud ütles, vanus tuleb unustada,kui tahad siis suudad!!!!
Mida arvate teie????
Loodan normaalset arutelu:=))))

Arutada pole millegi üle. Normaalne ja mõistlik otsus.

Olen 40 ja natuke peale. Nüüd olen siis lõpukursusel ja kui veab, on kevadeks õpingud läbi. See on mu teine kõrgharidus- esimese sain 1987 aastal Tartu Ülikoolist ja nüüd siis jälle. Miks? Tundsin, et varasemalt õpitust ei piisa, lisaks nõuab ametikoht kus töötan, juriidilisi teadmisi, mida siis ka õpin. Muidugi on raske- mälu ja meelespidamine pole samad, mis 20 a tagasi, minule on isiklikult kõige raskem õppesessiooni ajal mitmed päevad järjest istuda puupingil- taguots ja selg hakkavad valutama. Meid on palju kursusel, vahest on õhku vähe ja palav ka.. Aga kõik eksamid/ arvestused olen sooritanud ja nühin edasi. Mulle ei ole tähtis diplom, vaid teadmised.

Ma küll ei viitsi enam õppida. Pigem reisida, lugeda ja oma keha treenida.

Kas teist on kunagi lugenud Kupja Kaarli adjustaate. Vilde Eedi kirjutet. Üldiselt point selles, et võid olla koolitet kõrgelt tahes siis arvestet sinu ealisust, olles või teaduste korüfee ei kutsu sind keegi töölaua taha turnima kui tutvust pole. Mulle ei ole pruugitud CV-le isegi vastata ning ühel korral isegi seda , et olen liiga hea sellele kohale millele kandideerin.
Kui leiad, et oled küll tegus ja tahtmist jätkub siis tuleb ise minna ettevõtluse teed.
Mis aga puudutab psühholoogi ütlusesse siis see ka ju äriprojekt. Temale ka tööpõld siis kindlustet.

pole,mis s-tähega algab ja lõpeb,anna takka ja edu! see haigus küll sellest hää,et kusagilt ei valuta ja iga päev uudised:)

püüa kaasõpilastega sidet houda kui midagi raske teha;kui on õppimisest rahakotile kasu, siis lase edasi.minul ei olnud,aga meeldiv oli küll haritud inimeste keskel olla;aeg on edasi läinud nüüd nõutakse teadmisi teiste väljendustega sõnadega, vanus unusta sellepärast, et kõik pürgivad tahavad endast parima anda

mina kinkisin endale juubeliks bakalaureusekraadi. 6 aastat nägin selle nimel vaeva. Pärast seda tundus, et kõik, mis enne minu peas kaaluta olekus hulpis, sai nagu kataloogikastidessse paika.

Ülikooli suunasid mind minu lapsed, et ma pärast lahutust lolliks ei läheks. Nüüd räägivad, et hea, kui lastelastel haritud vanaema! Aga vanaema ma kahjuks veel ei olegi.

Käisin Itaalias ja sattusin hullupööra vaimustusse itaalia keelest ja nüüd kavatsen seda ka ôppima minna ja eks see baseeru ladina ja teistel keeltel, mida ennegi nats ôpitud, nii et otsin just mônda sobivat kursust. Tahaks ka väga ôppida ilusaid fotosi tegema aga selle jätan tulevikuks.