Lapsepõlves usume haldjaid, päkapikke.
Usume et jõulumees toob kuuse alla kinke.
Lapsepõlves, tundub praegu, oli kõik nii kena,
miks küll miks küll praegu pole enam.
Unustame hetkeks, mis aastatega tulnud.
Meenutame hetkeks, mis lapsepõlves olnud.
/--/

Siia on oodatud kõik lapsepõlve mälestused!

Päikesepaiste ja heinamaa. Sipelgad reas oma raja peal. Tumepunased maasikad rohus, kivi, mis piiri tähistas lohus.
Rohimist vajavad aedviljapeenrad, mida piidlesin targu ma eemalt. Hilissuvine õunte lõhn ja pilgeni nendest täissöödud kõht. Oinas ja lambad ning utetalled, lehmavasika karjamaapralled. Kanad ja kukk patseerimas ringi, lõhnasid suitsuahjus singid. Lõputult võiks vist sellest rääkida, aga suu hakkab enne kuivama.:P

ehk surmtõsine ei pahanda
kui parandan
sõnu seejuures muutmata


maru tõsine 15. aprill 2013, kl 15.00


Päikesepaiste ja heinamaa.
Sipelgad reas oma raja peal.
Tumepunased maasikad rohus,
kivi, mis piiri tähistas lohus.
Rohimist vajavad aedviljapeenrad,
mida piidlesin targu ma eemalt.
Hilissuvine õunte lõhn
ja pilgeni nendest täissöödud kõht.
Oinas ja lambad ning utetalled,
lehmavasika karjamaapralled.
Kanad ja kukk patseerimas ringi,
lõhnasid suitsuahjus singid.
Lõputult võiks vist sellest rääkida,
aga suu hakkab enne kuivama.:P

Metsas kõndis poisikene
puude varjul hulkumas
metsas kasvas lillekene
iluga küll õitsemas.

Kui see tema silma kukkus
jooksis tema kärmesti
et ta teda ära murraks-
võtaks ehteks omale.

Juba kätt ta külge pistis
kuulis lillekes häält:
Laps, kas tahad sina vistist,
hukata mind ilma pealt?

Poiss ei julend enam murda
lille tema varre pealt
võttis juuredega kanda
teda koju, metsast sealt.

Kodus istutas ta maha
maja ligi nobesti
aasta pärast siis sai näha
et ta õitses uuesti.

Kaunid luuletused aastal 1883 välja antud hr. Jakobsoni Kooli Lugemise raamatust, mis saatsid mind minu lapsepõlves ja nüüd lapselapsi.

Luuletajal keelatud luuletus ringi teha!
/ J. Hasselblatt/

äike, mida ma nii kartsin ja kardan praegugi...aga istudes lapsepõlves koos isa ja vennaga õues räästa all...tundes kindlust isa ja vanema venna kohalolekust, vaatasin ...isegi nautisin neid sähvatusi ja kõminaid.
vanaema kutsumas meid majja...
need veelombid pärast äikesevihma...paljajalu neis paterdada...
...:DDD

esimene mälukas

oo mul lapsepõlvest meenub koolipink
mis istumisel ülesse käis klapiga
oo mul meenub veel ka lihast tehtud sink
mis pidupäevaks puhtaks tehti lapiga

ee siis meenub koolis sõjalise tund
ja tütarlapsed laskmas tiirus seelikuis
ee siis pärast seda ma ei saanud und
ja olin voodis tujus ülemeelikus

jah veel meenub mulle ühiskonna õps
kes rääkis kommunismist palavalt
jah ma olin nigu operaator Kõps
kes viilis sellest tunnist kavalalt

eh kui meenuks mulle kes küll oli see
kel avaldasin esmalt armastust
eh on mälulünklik olnud minu tee
ja märgata on praegusega sarnasust

lapsepõlv on jäänud aegade taha ja ainus, mis veel lapsepõlvega seob,on mälestused ja lõhnad. mõned ähmasemad, mõned eredamad. mälestused, millest aeg on teravad nukid kulutanud, jättes järgi vaid sooja ja päikselise.
nii nagu ma praegugi armastan vahete- vahel tõmbuda kõigest eemale...minna metsa või mere äärde, sulguda tuppa ja joonistada või kuulata muusikat, nii meeldis mulle ka lapsepõlves vahel omaette olla. ma peitsin end aeg-ajalt vendade eest pööningule. seal, täielikus vaikuse, saepuru soojas ja tolmuses lõhnas, ma lugesin või joonistasin, tuhnisin vanades ajalehtedes ja ajakirjades. teine koht, mis mind külmaks ei jätnud ja sinna ronima meelitas, oli veranda katus, mis lõhnas tõrva ja sirelite järgi. ümber veranda kasvasid kõrged topeltõitega roosad sirelid. nende õiekobarad ulatusid üle katuse ääre ja kõhuli katusel lamades oli kobaratest mugav õnneõisi otsida.
lapsepõlves ma äikest ei kartnud, siis jooksin kilgates õue. praegu kardan paaniliselt, kui võimalik, poeksin kellegi põue varjule.

kuule, siis kui koolipinki sai nühkima hakatud, oli lapsepõlv möödas...;DDD

ma nii ei ütleks. siis see õige lapsepõlv algas...enam ei pidanud vendade sabas tilpnema ja nende üle valvet pidama :)))

õnneks on lapsepõlve mälestused nii kaugeks jäänud, et enam ei tee haiget ja meenutan lapsepõlve nagu midagi eelmisest elust või nagu polegi see minu elu. pidev nälg ja üksindus.... igavene depressioon...
praegu olen tõeliselt õnnelik. lapsed, lapselapsed, armastav abikaasa, raha ka nagu jätkub. elu on ilus. tervis vaid vähe vilets, eriti praegu, kevadel, kuid sellega olen leppinud, see on pärandus lapsepõlvest.

joodikute laps
meie eelnev elu ja lapsepõlv on tähtsad, veel tähtsam on elu, mida me praegu elame. vaatamata kõigele eelnevale oled sa ennast osanud õnnelikuks elada. see on suur saavutus. sa oled ilus inimene.
haigustel ongi komme kevadel ägeneda, ära sellepärast väga muretse.

..vulisevad kevadveed.. mina seal neile rajamas teid.. ujutamas laevukesi, mis tehtud puukoortes või lihsalt paberist volditud.. oh, kui palju, palju eri kanaleid ma kyll ära kaevasin... kraavide pervedel need meeletud sinililled ja kraavis kollased varsakabjad..
need karedad kuresaapad ja kurekindad, mis kogu kevade katsid mu käsi ja jalgu... see põletav kipitus, mida tekitas neile määritud salv ema käte alt.
...see kõik on tegelikult siiani minuga hinges kaasas... esimesel ettejuhtuval veenirekesel ikka poetan seilama kas või kommipaberi.. olgu see linn hetkel kui suur tahes mu ymber:DDD

mälestused

Maailmas, kus kõik liigub,

vajatakse kindlat toetuspunkti.

Selleks on kodukolle,

mis aga pole mingi kõva kivi, nagu rahvas räägib,

vaid süda ja nimelt naise süda.

Suviti maal vanaema juures, kuigi vanaema polnud selline, nagu ilusates juturaamatutes, aga see eest oli palju vabadust. Meenuvad hommikud, sumisevad kärbsed, valjusti nurruvad kassid päikse käes trepil, , lindude segakoor metsas ja see lõhn, lapsepõlve suvede lõhn....segu vanadest asjadest majas ning lillede, puude, rohu lõhn, sekka lauadalõhnasid ...enam sellist pole:)

Mälestused maalt:
Suvehommikul oli iga kastepiisk üks väike kalliskivi. Liikusin ettevaatlikult mööda rohtu kalliskivist kalliskivini ja imetlesin neid ükshaaval.

Vanaisa nägi vaeva ettevaatliku rohuniitmisega, sapsis vikatiga siit ja sealt, sest aed oli lupiine täis. Need olid läinud metsikuks, vallutanud kõik aiaäärsed ja vanaema ei lubanud neid maha niita.
Lupiinidel oli veidi mõrkjas lõhn. Eri värvi lupiinid lõhnasid ühtemoodi. Mäletan, et minu arust sobis see lõhn tumelilladele rohkem, roosadelt oleks oodanud magusamat lõhna.

Tikripõõsa küljes olid suured tumepunased tikrid, mustsõstrapõõsa küljes mustsõstrad, mis ei olnud nii head kui tikrid. Aga vanaema pidas millegipärast mustsõstraid väärtuslikumaks, rääkis vitamiinidest.
Mustsõstralehed lõhnasid katki tehes rohkem mustsõstra moodi kui marjad. Kui talvel mustsõstra punga murdsid, olid korrapealt suves mustsõstralõhna sees.

Vanaisa tõi ämbriga vett kööki. Ükskord oli ämbris vesilik! Küll ma siis vahtisin pikalt, kuidas ta seal ämbris vees tiirutas.

Verandatrepil oli palav lõhn. Istusime õega trepil ja mängisime nukkudega. Äkki tuli äike peale, olime verandal peidus ja kui äike väga ägedaks läks, pugesime laua alla. Kuimitu sekundit välgu ja mürina vahel lugeda jõudsid, nii mitme kilomeetri kaugusel äike oli. Vanaema ütles nii. Kilomeeter oli õnneks väga pikk maa. Isa ütles, et kilomeeter on kolm sekundit, aga teda me ei uskunud, sest kartsime äikest.
Pärast äikesevihma lõppu oli õues väga värske lõhn.

Köögis oli nikerdatud puhvetkapp, millel klaasid ees ja riiulite tagaseintel peeglid. Kapi ülemise osa üks tiib lõhnas piparmündi järele, teine kampri järele. Üks sahtel oli nelgi ja vürtside lõhnaga, teises oli põhja katteks pandud paberi lõhn.

Elutoa ehk saali seinal oli maal, kus rebane tassis hambus murtud metsist. Ümber oli kõrge rohi, kõrgem kui rebane. Üks kunstnik oli selle teinud kohalikule kõrtsmikule kõrtsiarvete tasumiseks ja vanaisa ostis selle kõrtsmikult ära. Isa ütles, et see pilt pole realistlik, sest murtud metsisel on suled segamini. Mulle meeldis siledate sulgedega metsis rohkem.

Keset saali oli postament ja selle otsas eriti lopsakas aspiraagus, mis ulatus maani. Kevadel tulid sellele väikesed valged õiekobarad, mis lõhnasid tugevalt. Vahel said mõnest õiekobarast punased marjakobarad, mis korjati ära, et muidu lapsed hakkavad neid suhu toppima. Marjad ei lõhnanud üldse ja ei tekitanud mingit kiusatust neid proovida.

Vaatan vahel õhtul seda maali, mis on nüüd meie elutoa seinal, ja olen kujutluses seal selle kõrge rohu sees peidus nagu kunagi lapsepõlves.
Ka puhvetkapp on pärandina minu juurde jõudnud, hoian seal oma nõusid ja dokumente. Lapsed vahel turtsuvad, kui klaaside ja karafinide vahele kuivatatud piparmündilehti sokutan, et lõhn säiliks. Kamprit pole kaua aega enam kuskilt leidnud, see lõhn on lahtunud palju aastaid tagasi.
Aga dokumendid on mul krooniliselt nelgilõhnaga, sest olen alati sokutanud paar nelgiterakest vasakpoolse sahtli nurka.

Lapsepõlv-
parim aeg, kus kogeda lõputut õnne ja rõõmu
koguda sõpru ning mängida palju.

lõbutseda rannaliival või koduaias,
vahet ei ole,
sest laps võib olla korraga mitmes
maailmas!

C.S.

See kõik oli ammu, ammu. Aga hinge soojendavad nad ikka veel.

https://www.youtube.com/watch?v=DTPMA-I-uWk

Kersti ütles, et mul oli õnnetu lapsepõlv.

oijah,
aga see polnudki ta suurim "ämber"?
ütelnud siis juba seda ka, et tänapäeval on kõigil ette nähtud 24/7 õnnelik olla.

ei tea, miks, aga meie nooruses oli elu millegipärast rohkem p ä r i s.