suvi kukerpallitas sajaga sygisesse
puhudes hoobilt soojuse põhjatutesse
järvede merede randade mälestustesse
kiiruga rebis lahti taevased pilved
lastes vabadusse vihma kylmad pärlid
tunnen värinaid oma õblukestel õlgadel
tuul peksleb märga mantlisiilu põlvedel
kes kust tuleb soojendama neid hallaöödel

http://www.youtube.com/watch?v=uprD8jtRm40

lahkus september meilt juba
kes andis talle selleks luba
kes yldse mõtles välja kuud
miks pole loodud miskit muud
kus on nupp mis peatab päevad
kus algab lõpp kui kõik läevad
tagasipöördumist minemisel pole
on see õige või siiski raske vale
tulles tuuakse minnes viiakse
lootused ootused vaid myyakse
kõrged hinda makstakse neist
miks igaqyks seda pakub meist

kõndisime jalutasime pikki maid
ajasime juttu vaatlesime puid
sõnad tundusid nii mõttetud mulle
kuidagi siis vaatasin silma sulle
nägin enda ees nii ilmetud nägu
silmi mis olid vaid kaks pragu
samas hinges kisendas öine unenägu
kus
täiskuu öösel näeb kirkaid tähti
põõsastes tuule toodud prahti
sinakas kylmas valguses vahtralehti
kõndimas kangelt yksikut öövahti
tammetõrud koondunud tänavale valle
longus puuoksale on seotud õhupalle

Oktoobri öö on väga kole,
ega päevgi parem pole.
Sajab vihma, tuulgi ulub,
kes küll seda ilma talub?
Päike paistab üha harvem,
pime aeg on köige karmim,
nukrad mötted saavad vöitu,
kuidas neile teha söitu?

Mida teie teete siis, kui midagi teha ei saa,
kui päev on öö ja köik tundub lootusetu ja kurvana.

Praegu pole veel õnneks päev öö ega vastupidi. Seda külge hakkab näitama alles november. Mulle ka sügis ei meeldi, aga selle aasta sügis on olnud siiani suhteliselt helde nii päikese kui valguse poolest. Täna tööle minnes adusin esimest korda sügise jooksul, et kuidagi hämaram oli kui tavaliselt, aga ei olnud lihtsalt selge ilm.
Lootusetus ja kurbus tuleb endast lihtsalt minema ajada, sellel pole kohta kellegi sees. Tuleb tahtejõuga sundida end väljas viibima, karget õhku sisse hingama, peab vahuvannis mõnulema, armunud olema ja enne magamajäämist paika panema homse päeva ning sellest päevakavast rangelt kinni pidama. Kõlab trafaretsena, aga tuleb ennast armastada ja hellitada, siis kaovad kõik pilved ja elu on ilus.
Kõike kaunist, oktoober!

Tõesti, kui ei ole luuleandi, võiks parem proosat kirjutada, kui selliseid jubedaid luuleridu kirjutada, nagu mõned eelnevad

.



Toimetatud 1 kord(a). Viimati rästu 14.10.2014 08.37.

Toimetatud 1 kord(a). Viimati rästu 14.10.2014 08.38.

arvan Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Tõesti, kui ei ole luuleandi, võiks parem proosat
> kirjutada, kui selliseid jubedaid luuleridu kirjutada,
> nagu mõned eelnevad

.................................................
Olen sama meelt, ma ei loe juba ammu mai värsse. Kuid võibolla on asi hoopis meis enestes, et me ei oska heal ja jubedal luulel vahet teha?
Mai oma loominguga oli ju Suure Luuletaja lemmik.

Samas kahtlen väga sügavalt, kas proosagi paremini välja tuleb.

No on mõningatel alles probleemid. Keegi sunnib kedagi väe võimuga talle mittesobivaid teemasid lugema. Vaesed inimesed, kahju teist. Nii kurb, kui peab kogu aeg kellegi sunduse all elama.

imelik mõtlemine mõnel - sundus! ära loe!
kui teemat ei ava, siis ei tea ju millest jutt, eriti kui alaliselt siin ei ela ja pealkirjas pole sisu kohta midagi öeldud.
kui ebasobivad autorid on teada, siis saab need muidugi vahele jätta, ei pea lugema ja ei loegi. ei saa ju eeldada, et kõik kõiki tunnevad.

Ma ei ole mai ei märts,
luuletus on plirts ja plärts,
kellele ei meeldi lugeda
sellel pole pöhjust pugeda.
Kindel see, et hullem ees,
sügis alles noor on veel,
selge see et tuleb ennast sundida,
iga päev tuleb öues veidi köndida.
Oodake te kuni november tuleb,
luuletus siis alles öudsaks läheb.

Seniks aga kogume loodusest jöudu,
et talv ei tuleks kurb ja täis öudu.

täna kui keegi enam ei loe mu ridu
panen siin yksi siis suuremat pidu
sygisöös sel pimeduse maheduse nivoos
tantsin kaelakuti kallimaga loodud kuvöös
võtan teda annan ennast
avatuna avali kätevahel loevad vaid huuled
paitused suudlused hellused armastuse puuted
sõnad need tulised hingede kirgede kytjad
ei häiri meid need tunnete pelglikud matjad

pilved tumedad pilved trambivad
jäised veepritsmed kukkuvad
rebenevad puudelt veel kuldsed
lehed mis koheselt on muldsed
linnud ryhivad soojemale maale
inimene veeretab vaid taalreid
ise kinni ses kylmas porises talus
kirudes paha ilma omal hing valus

Mulle meeldib lugeda, isegi luuletusi:))) Ise ei oska kahjuks luuletada:((((

Mulle loevad luuletuses sõnad,sõnad mis on mulle mõistetavad.Lihtsameelne.Aga kas lihtsuses ei peitu võlu?Kui südant kriibivad sada kassi,kas pole siis ükskõik mida lugeda.Mai ei ole juuli,aga mai on südamlik.

Täna sajab vihma, sajab ja sajab,
Köik on märg, maa seda enam ei vaja,
Kes vajab seda vett, pori ja läga,
Kellelegi on seda märga vaja väga.

Meel on kurb, raske ja möru,
Nagu jala all astudes tammetöru,
vötab tasakaalutult köikuma,
Tahaks kaugusesse höikuda,

Kus sa oled rööm ja elulust,
Praegu on mulle sind väga vaja just.

ei teadnud tuuleke
kus on tema pesa
kes on tema isa
on tal kuskil ema
sõbrannat tal polnud
kunagi olnud
poisist und polnud
iialgi näinud
oli vaid väljadel
maailma meredel
ringi rännates
puhudes möllates
murdes käinud

Mis siin ilmas ajast aega kordub,
Sünd ja surm ja elu mööda tormab.
Tuleb igas hetkes elu märkata.
Ka sügisel võib uus elu tärgata.
Igal aastal on vaid üks kord sügis,
Ka oktoober oma kordumatus prügis.
Oma poris, vihmas, tormirajutuules.
Kas sa kuulad kas sa ikka kuuled.

Kas sa näed ja oskad vaadata.
Mida köike on sul' elul pakkuda.

Contra “Oktoober”

me oleme kõigega nõus
kui võimu saamas on sügis
ja oktoober on täiega jõus
(septembri ta minema trügis)

me oleme kõigega nõus
sest kätte on jõudnud oktoober
ja saladus peitub veenõus
OKEISID TÄIS ON JU OKTOOBER

elu ruttab elu myttab
elu ringiratast tõttab
inimlaps kui pisi mutter
elu sõrmes nagu klotser
ennast näitab rõõmustab
peidus istub kurvastb
elu järjestikke samme astub
kandes endas elamise vastust

Tokerjad tääbuvad,
tokerjad hääbuvad;
tokerjad loituvad,
tokerjad koituvad,
tokerjad vaar­duvad, vaiguvad,
tarduvad, —
tokerjad ahavasse hauda
marduvad …

me ei tahtnud teineteisele
midagi öelda
ei halba ei head
me tahtsime vaid silitada
teineteise vastas
olevat pead
me ei tahtnud et mystika lõpeb
tuues argipäeva
tahtsime head
me ei tahtnud korrata ajalugu

tokerjad...autor? kuhu jäi?

kodanik mai 14. oktoober 2014, kl 22.55 joonistas:
-----------------------------------------------------
>täna kui keegi enam ei loe mu ridu
>panen siin yksi siis suuremat pidu
>sygisöös sel pimeduse maheduse nivoos
>tantsin kaelakuti kallimaga loodud kuvöös
>võtan teda annan ennast
>avatuna avali kätevahel loevad vaid huuled
>paitused suudlused hellused armastuse puuted
>sõnad need tulised hingede kirgede kytjad
>ei häiri meid need tunnete pelglikud matjad



depressiivne sügisluulu
Leeenin ja Oktoober 2014

suur Leeenin mis pronksist ja skulptori töö,
postuumselt ausambalt sai tõugatud öös...
sääl suri Oktoobrikuu, tantsisid matjad
ja mina, Oktoobrilaps, nutsin siis patja.

ma uuesti elama õppida püüdsin
ja "No pasarán!" Lossi platsil sääl hüüdsin.
oktoobrikuu pimedas märjas nivoos
käest Edgaril hoides me läksime koos...

nüüd närtsind oktoobris me paneme pidu,
aeg hõrendand on kommunistide ridu -
üks seltsimees ainult mu sosinat kuuleb,
kui "õppida! õppida!" loevad mu huuled...

von ehv

hilisel oktoobrikuu õhtul
õlgadelt langes mantel
sinu mehelik värisev käsi
minu tulikuum magus musi
huuled lugesid manifesti
sõrmed sagisid ristirästi
ununenud oli et õppida vaja
laskudes hyydsime veel ei saja

mis *veel ei saja*? lasteaed, ma ütlen.
tuleb hüüda *kõigi maade proletaarlased, ühinege!*

Tänan rästu, see on imeilus laul.