vaadake, kuidas ta algas, phh, halli ja sompusena, ega jätki parem ole, fking vesilirts igal pool, jäätuul võtab nina peast enne kui jõuad autoukse enda järel kinni tõmmata.......krt......uudistest tasu mitte rääkidagi...mida üldse tahta aastast, mis alustab oma eksistentsi surmadega......no tõesti, ma olen pahur, kas keegi võtab vaevaks imestada, no jõudu siis palju, mina olen pahur edasi!

*ja et see siin on auru välja laskmise koht, siis alati ligihüppavatele positivistidele - tõmmake udu! näituseks sinna, kus lapsukeste ihukärsalõhn veel tossavate sarikate ümber heljub ja kriisake seal - nii positiivselt kui kõrist kärab. PUNKT

Inimajaloo algusajast on surm valitsenud kuningana. See on SEE maailm. Uude maailma see edasi ei kandu.

Kuid hetkel on hea aeg maha võtta ja lihtsalt nutta.

Aeg antud elada ja aeg antud surra.

kle leia endale tegevust, kasvõi näiteks õigekirja selgeks õppimise näol ja usu läheb tuju ka paremaks.

eesmärk oli sul edvistada veidrate sõnadega. Selline kõrvalekalle ajus tuleb esile siis kui soovitakse tähelepanu ja midagi sisukat öelda ei oska, pea on sisust tühi. Loogiline järeldus oleks, et toimus mingi sündmus, kus ootasid rohkemat kui said. Ilmselt siis oli pidu vms.

jobud /ei kehti tjahi kohta/

ja milles see aastanumber südi on? Si*as ilmas süüdista Golfi hoovust ja pahasid USA onusid, kes Kioto protokollile kliimasoojenemise kohta alla ei kirjuta ja co2 õhku paiskavad ;)
Tulekahjus tuleb süüdistada kurba saatust/juhust ja ehk ka pererahva mõningast lohakust lahtise tulega ümber käimisel. Eks selliseid surmasid oli ju ka eelmise aastanumbri sees.

mai viitsi. tegelt. äste väheke imestama veel paneb, et keegi /njahh näituseks/ ikka veel inimolendite osa globaalses materialismuses märkimisväärseks nimetada võtab ega pole veel aru tundmisele jõudnud, et see osa tühine ja mittenimetamisvääriline on. tegelt.
a muus osas diskusti pidada ei viitsi. või kui oleks just miskit huvitavat, omapärakulist, sis äkitse võiks...

Pahur, sa saad peatselt oma nimekirja täiendada igasugu negatiivsete sündmustega, sest tulemas on jaanuaritorm, mis tõotab viia elektri, murda puid autodele ja kõikjale liinidele, kummuli keerata laevu jne. Katused lendavad ja sina saad keksida, et mis ma ütlesin, 2015 on õuuuudne aasta!

sa oled nii pahur, et isegi irooniat ei mõista, kuigi lisasin mõistmise kergendamiseks isegi vastava emotikoni.

Millegipärast aga pressid tekstiga vaimukas olla.... no pole, sry...

sa oled oled lihtsalt nõme, oota ja saad, veel hullema aasta, kui nii jätkad.

aga kui ei saa, mis siis?
muig.
siis jääd nõmedalt pika ninaga, totutaja. mitte, et see sulle parajalt iseloomulik poleks. topeltmuig.


aga sina, njah. miks sina selle pärast vabandad, et mina vaimukas ei ole? see on tõesti huvitav MIKS ;)

mul on päris ükskõik mis see sinu aasta tuleb, ju sa selle saad, mille oled endale valinud, aga kas vastik ei hakka nii vastik kogu aeg olla?
aga mul on ikka ükskõik, astun edasi...

/Rudolf Rimmel/
Vastsündinu sai arstilt laksu tagumikku -
ja vaikuse ta flöödihüüe rikkus.

Surm buldoglikult ajas lahti võimsad lõuad
ja kähisedes sosistas: „Küll jõuab ...“

Ning pikka surmamõistetute nimekirja
siis keegi pani beebi nime kirja ...

kuulake hoolega inimesi...kui nad on vihased või pahurad - siis ütlevad nad seda...mida tõeliselt mõtlevad. see on rohkem väärt...kui teeseldud lahkus.

ˇvaata kraakserdist :) on toimunud leebumine, üle aastate härmi lahtumine.... kasvõi hetkeks, kasvõi viivuks, pole tähtis, see on toimunud.. no ma tänan


rimmelile minu sügav lugupidamine

12 points!

inimajaloo algusajast on valitsenud ikka sünd.

eks surm jalutas ka ikka ja alati ringi.

Minu pärast võiksid delfi uudised ainult Krimi'st koosnedagi, KÕIK 100%, mis Eestis kurja tehakse (kuni suitsukoni mahaviskamiseni) tuleks üles kirjutada! Hoolimatust, lollust, sigadust, sallimatust, pahatahtlikkust jne jne on kõik ilm täis - kui KÕIK need idioodid saaks avalikult kirja pandud, pööraks ehk 5-10 aasta jooksul meie elu paremuse poole.
Mul poeg on 21 ja näen tema ja tema sõprade pealt, et nad ongi lihtsalt tropid, nad lihtsalt ongi, kellele on kõik ükskõik! Sõidame autoga üle haljasala, loobime pudelid pargis puruks, kihutame 50 alas 90-ga jne, jne. Mitte midagi ei aita, räägi heaga või halvaga, selgita, palu, õpeta - ainus vastus "mulonpoohhui". Mul pole mitte midagi selle vastu, kui poeg satub delfi esilehel häbiposti, kui ta on sigadusega hakkama saanud.

ta peaks siin häbipostis koos ema nimega olema. ema ja kodu on see, kust algab suhtumine muusse maailma. a muidu on mõttel jumet, hakkaks juba pihta.

käsi - tead, ei ole kodu kõiges süüdi! Meie mehega oleme oma elu nii ära elanud, et pole bussipiletitki maha visanud ega üle muru käinud. Lastele oleme igas mõttes olnud elavad eeskujud, kuidas normaalsed inimesed käituvad, pole me omavahel sõimanud, pole me kellelegi kurja teinud - lapsed on selle kõige keskel kasvanud. Nii kui kodu uks selja taga kinni kukub ja sõbrad maja ees ootavad, nii on täiesti teine inimene. Ma ei saa midagi teha sinna, ainult avalik häbipost võibolla aitaks.

Tundub, et käsi elab mingis tundras või karulaanes ja pole kuulnudki massipsühhoosist.
Üks ees ja teised järgi, muidu saad autsaideri nime külge. Või midagi hullemat.
Perekonna kasvatusmeetodid ei loe tänapäeval enam ka mitte miljoni eest. Veel vähem koolist antav.

ei, gunilla, ma olen sellest kuulnud küll, aga ma olen kuulnud veel nimelt millestki, nimelt ajapuudusest kui noor inimene, nii näituseks 21 aastat, ülikoolitudengina teadmisi kogub, kodu- ja välisilma võimalustest ja rikkusest nii palju osa tahab saada kui vähegi võimalik, sest seda on talle kodus terve tema teadliku elu räägitud, missugused uksed see kõik tema isikliku elu rikastamiseks avab. sellises ajapuuduses pole massipsühhosil kohta, vähemalt mitte sellisel, mida sina kirjeldad;)

Ma ka kasvatasin omi lapsi selles vaimus, aga ........ raha määras enamat. Õppimise eest ei maksta, küll aga töö eest.
Kes jättis ülikooli raha tõttu pooleli (võid ju rääkida, mis hüved lõpuks ees terendavad, aga ...) ja kellel vaid diplomitöö tegemata. Õpingute kõrvalt tööl käimine ja raha saamine tehtud töö eest innustasid vaid - töölkäimist, kahjuks!!!)

käsi - kullakene, nii minu isa kui minu mees on kõrgharidusega (vastavalt jurist ja masinaehitusinsener), ja kõrgharidust on meil väga hinnatud (kuid selle vajalikkust pole iga päev n.ö. pealuu sisse taotud), ja poeg käiski pärast sõjaväge pool aastat Tartus ülikoolis, kuid see joomine oli seal niiiiii raju, et isegi temal viskas see üle. I kursuse tudengina olid tal - kodust kujunenud - ideaalmaailm ülikooliõpingute kohta, mis tegelikkuses ei kattunud isegi 1% ulatuses. Ta ei jõudnud vist mitte ühessegi loengusse (ega ma täpselt ei tea). Ja kuna ta seal õppimisega ei tegelnud, siis tal hakkas meist kahju, et kulutame nii palju raha tema elamiskuludeks. Tuli ära, läks tööle. Nüüd on tal raha ja ta on selles suhtes palju enesekindlam. Kuid 2 tema parimat sõpra (kooliajast) ei suutnud isegi keskkooli ära lõpetada. Mis ta siis teeb? Pöörab neile selja ja ütleb sõprusest lahti?

kallid prvouad, mul on teist kahju, inimestena, emadena olete te läbi kukkunud, kahjuks. vabandada võin, aga tõe rääkimist ilustada ei viitsi. ja teha pole teil enam midagi, rõhk sõnal teil, nüüd on teatepulk übritseva maailma käes, mis vormid järjekordse eluloofilmi, seekord teie lastest.

sellest moraal
kui tahad, et su laps ülikoolis õpiks, pead ise tema jaoks raha teenima, võimaldama talle ülikoolis mõnusa elu, siis on lootust, et ta ülikooli ka lõpetab.
oma tutvusringkonnas just nii olengi täheldanud.

sa eksid, vanem eit, eksid, sest ei ole mõistnud /nagu väga paljud kaasmaalased/ kodu tähtsust lapse mistuse, seega ka isiksuse, kujunemisel. kui laps on teadvustanud ja teab täie selgusega, missugused võimalused annab õppimine ja missugused võtab õppimatus, teeb ta oma valikud vaatamata mingile survele/ahvatlusele/psühhoosile. tihti noor ei tea sellisest selgusest midagi, sest vanem ei ole osanud või viitsinud teda õigel ajal sellesse pühendada. ja see on tõeliselt halb lugu kui mitte öelda kuritegelik eesti tulevase põlve vastu.

mistuse = mõistuse

jäin mõtlema, et mille järgi saab määrata, kas oled emana läbi kukkunud või ei ole.
ma ise olen vahel mõelnud, et olen emana läbi kukkunud, kuid mulle on öeldud, et kas mul häbi pole nii rääkida.
jah, tõepoolest, on häbi hakanud.
sellepärast huvitab, mis on see, mille laps peab kodust kaasa saama. kõrghariduse?
mingid kindlad väärtushinnangud? aga kui on üks neist ja teist ei ole?
suhtumine vanematesse? jne.

veel on variant, et alguses võib laps olla täielik jubedik, joodik ja pohhuist, kuid mingist hetkest muutub. näiteks võib tuua mihkel raua. kuidas siis sa emana oled, alguses läbikukkunud ja hiljem superema?