Et siis teemast ka.
See, mis teisele on elementaarne juba lapsest saadik või vähemalt noorukieast, oli minul vaja selgeks õppida. Noorena olin egoist, poh.uist ja armastada ei osanud, selline hipi ja boheemi segu. Oligi nagu kõik okey, aga mingi aeg käis nagu krõks läbi ja ajudes pööre 180 kraadi, see oli mingi väärtushinnangute muutumise aeg, jube raske aeg.... sõbrad jah, kvantiteet hakkas ületama kvaliteedi, elu kaotas mõtte senisel kujul...
Selline tunne oli, et kõik mu ümber elavad elu, mina alles õpin. Olin nagu teistest maha jäänud või midagi sellist ma igatahes tundsin.
Olin palju üksi, mõtlesin ja mõtlesin, kaua sa ikka mõtled, lõpuks hakkad tegutsema....
Mu elu on lill praegu, kuid ma tõesti tunnen, et see pole kergelt tulnud, kuidagi isegi liiga raskelt...
Aga asi oli seda väärt ja sellepärast pingutan ikka veel mõne asja nimel, sest tean, mida tahan ja tean, kuidas midagi saavutada ja tean, et saan oma tahtmise.
Pohhuistist on saanud perfektsionist ja muidugi on see vahel koormav ning siis tuleb nostalgia selle endise minu järele.
Nagu 2 erinevat inimest, nagu 2 erinevat elu.
(Kuku-raadio korrespondent intervjueerib miskit venda)
- Et teie olete siis po.huist?
- Mmm-huh!
- Ja teile on kõik po.hui?
- Mmm-huh!
- Raha, naised ja alkohol kah?
- Mmm-huh!
- Aga ma olen kuulnud, et te naisi ikka pruugite ja alkoholiga kah sõber olete?
- Loomulikult!
- Aga te just äsja ütlesite...
- Aga mul on po.hui, mis ma äsja ütlesin!
Tore ju selline miski vend olla, eksole, kuid selline olla võib 20sena, mitte 50sena.