olen raamatukogus (maakonna kesk-!) korduvalt olnud silmistsi olukorraga, kus mu soovitud raamatut minnakse käsi laiutades keldrist, s.o tagavara-hoidlast otsima. siiani on need "ekspeditsioonid" korda läinud, mis näitab vist seda, et ma pole just päris prahti taga otsinud, vaid ikka kaalukamaid asju. ja töötajad, igati sõbralikud, on ka näiteks kinnitanud, et Balzac seal keldris on hoolega hoitud ja kaitstud. siis veel väliseestlaste kogud, mis 90ndatest peale hakkasid siia jõudma. tohutu laviin tuleb uusi raamatuid peale, pidevalt. ja kuna raamatukogud ka just kummist ei ole, siis...
kodus roogin välja need, millega mul emotsionaalset sidet pole. aga teised, kasvõi sellepärast, et on aastakümneid vanematel riiulis olnud, jäävad sinna veel edasi - vbl kahe reana, aga aeg-ajalt "tuulutan" neid. enda omade suhtes olen karmim, aga näiteks kingiks saadud pühendustega raamatud on pühad. imestan, kui keegi neid raamatukogu koridori äraviimiseks paneb. ise olen sealt muuhulgas leidnud ühe kalli esindusteose, kus pühenduses kõik täpselt kirjas: kingi saajate ja kinkijate nimed. need inimesed esialgu veel kõik täies ilus ja elus, kas ei leidnud siis nurgakest raamatu jaoks. vbl mingi eksitus, hea küll, ja mul hea meel haruldase leiu üle.
üldiselt lõputu teema. eestlased on vist tõesti pikka aega olnud raamatu-usku e "kiiksuga"?