rääkige, mis teid veel elus huvitab ja silma särama paneb, peale tutvumise? millegipärast jääb pealiskaudselt lugedes mulje, et kohe kui 50+ kukub, lausa peab ummisjalu tutvuma tõttama. siis loed siin natuke süvitsi ja leidub tõeliselt huvitavamaid inimesi ja teemasid, mis jäävad kahjuks punnitatud tutvumiselaviini alla. kahju nüüd tutvuvate prouade illusiooni purustada, aga siinne mehevalik piirdubki mõne humoorika mehega, kes endale kedagi ei otsi ja mingi krooksuva-piiksuva ollusega, kes tutvub kõige ja kõigige, mis veidi leige ja natuke liigutab, aga paraku pole ta aastate jooksul arvutist ennast kaugemale nihutada suutnud.
mida ma selle pika mulaga öelda tahtsin, on see, et aitab ehk neist otsin siin ja kohe praegu kammajaast. 50+ rahvas on piisavalt elukogenud, humoorikas ja igal teemal kaasa mõelda oskav, et suudab ka muudel teemadel iseendale ja teistele huvitav olla.

palgapäev

jah, aga...neid huvitavaid inimesi ei huvita mitte kohe üks naisteka foorum, veel vähem siin sõna võtta :)
nad on mujal...
aga kus?

mind huvitab veel maailm oma mitmekesiseses, teater, muusika, kino...reisimine, kirjandus, tantsimine. Ainus mis aastatega muutunud on, et juurde on tulnud süvenemisoskus.
Lantimisoskus on hoopis ära kadunud, ei tea küll kuhu?

algas uus elu just 50-selt, ÜKSI. juba paari aasta eest olin tõdenud, et "meesteturul" on täielik vaakum, kui just latt väga madal ei ole. oma uue korteri lasksin täpselt oma käe järgi sisustada ja tundsin sellest rõõmu ikka hea mitu aastat, suitsetamise jätsin maha et kardinad ei haiseks... töökohas, kus mõnusasti olin 10 viimast aastat pesitsenud, toimus järkjärguline koondamine. koondamisrahadega ehitasin maale armsa pisikese suvemaja ja pühendusin aiatööle ning lapselapsega tegelemisele. koondamislaines liikusin sujuvalt ühest töökohast teise - ikka mõni tuttav kutsus. rahalised võimalused on enamasti kesised olnud, aga - päike paistab ju puhta ilma rahata! hea raamat raamatukogust ja Kadriorgu! Looduse Omnibussiga sai sõidetud, aga liiga suured massid nüüd seal, enam ei taha. kui just mõni suvelavastus... üle hulga aja otsisin sukavardad jälle välja. puhkepäevadel kindlasti loodusesse hulkuma, kas üksi või sõbrannaga. hea meelega käiksin tihedalt teatris nagu vanasti, aga vaatamata kõrgele hinnale ei pääse tihti piletitele ligi:-(

tegemist on nii palju, et ajast jääb puudu... mõned aastad tagasi hakkasin tegelema täiesti uue hobiga ja see võtab suure osa vabast ajast. looduses liikumine on hakanud väga meeldima, et akusid laadida. kui paar päeva ei ole metsas jalutamas käinud, on kohe olemine kehv. ja muidugi lapselapsed - nendega tahaks rohkemgi koos aega veeta, tahaks olla teadlik nende igast tegevusest, ei tahaks mööda lasta esimesi samme, esimesi sõnu... kui nädal aega ei ole neid näinud, siis juba igatsen :).

Tunnen rõõmu lihtsatest asjadest- näiteks lugesin naudinguga eelmist(minul) kirjutist. Nimelt on meil palju sarnaseid tegevusi.
Suvi möödubki enamasti lapselapsega tegeledes. Varsti algab kool, jään üksi. Olen õnnelik ja rõõmus, kui lähedastel hästi läheb!

aeg iseendale- vabal ajal kodus tegelen kunstiga, väljaspool kodu jalutan vanalinnas, istun suvekohvikutes ja vaatlen möödujaid, kõnnin ühest galeriist teise. Sõidan linnast välja loodusesse, kolan mere ääres.
Mul on tööl väga palju vaja inimestega suhelda, seda enam hindan kodust omaette olemist.
Sobiva ontliku meesterahva otsimisest olen lihtsalt loobunud- maale elama ma ei lähe, maaelu pole minu jaoks või mina pole maaelu jaoks. Ainult kodus või kuskil maakodu aias tosserdamiseks ma pole veel piisavalt vana. Või siis limpsab minu järele keelt natuke liiga vana meeskodanik, kellel nooremate peale enam hammas ei hakka.
Praegu mõtisklen kuhu järgmisel suvel reisida, aga reisibürood alles teevad järgmise hooaja plaane. Olen ennegi käinud üksinda reisil, grupis leiab niimoodi palju huvitavaid tuttavaid. Ma saan inimestega kergesti jutule nii meestega kui naistega. Nii et mine sa tea, kes järgmise kurvi taga ootab

ma olen eluaeg väga vaene olnud, ma ei teagi miks, aga me mehega oleme eluaeg töötanud sellistes kohtades, kus on väga vähe palka makstud. peale 40 kui lapsed lendasid kodust välja, tuli lihtsalt hingetõmbeaeg, sai ka omale midagi lubada, mõne ilusama riidehilbu ja remondi kodus, ostetud vana autoloks. siis kuidagi hakkasime iga aastaga järjest rohkem palka saama, elu läks järjest ilusamaks, remont kodus sai tehtud juba võimas, auto vahetatud parema vastu, eestile ring peale tehtud.
kuidagi on nii juhtunud, et palgad on tõusnud veelgi, paar viimast aastat oleme saanud reisida ka välismaal ja mees alustas suvekodu ehitamist. minul on mingi kiiks juures, ostan kalleid riideid, jalanõusid, käekotte, kusjuures minu ostud lähevad iga aastaga kallimaks, olen hakanud ostma ka ehteid, algul odavamaid, nüüd juba päris kalleid. mu abikaasa arvab, et see on sellest, et noorena ma ei saanud endale midagi lubada. mind huvitab, kas mõni peale minu on veel selline?
raamatuid loen endiselt, hobiks on ka fotograafia, millele on lisandunud huvitavate filmide vaatamine netis. oma osa minu vabast ajast saavad lapsed ja lapselapsed, 3 sõbrannat. mõni teatritükk. praegu on ostetud piletid Peeter Oja etendusele. mina ei tea, kuidas ma kõike jõuan, töö võtab jube suure jõu ja energia.
mulle meeldib mu praegune elu, me mehega naudime seda, mida saab osta raha eest. vaene olla oli vilets, isegi mu oma lapsed ei tahtnud meiega eriti suhelda.

endale aega on lisandunud. täiesti nõus eelkõnelejatega, iseendaga on hea olla.

täie teadmisega tegelen tervisespordiga ja jälgin söömist ja püüan enda keha heaks teha vähemalt selle, et pääseks elustiili hädadest.

ahsoo, või nii...

jah, igav just ei ole. ei kurda, aga nn iseendale elamist ei ole ega tulegi. noorena muidugi oli, liigagi...
ma ei oska malet mängida! ja see ongi nüüd küsimus, kas minus oleks sädet(?) sellega tegelema hakata. kas hakatuseks võtan Valter Heueri õpiku?

Kes see kus tutvub? Sain hiljuti 50 ja ainus mõistlik mõte, mida mõelda mõistsin, oli see, et soooohh, NÜÜD vähemalt pole enam muret, et elus veel kunagi uut suhet otsima peaks hakkama. Mul on mees olemas, juba 25 aastat üks ja seesama, AGA kui kuni 50-ndani vahel mõtlesin, et "kui" mees peaks jalga laskma, "siis" võiks ju veel kedagi üritada otsida, aga 50-selt katkes see mõte nagu kirvehoobist. Nüüd olen 50 ja ei mingeid uusi mehi enam, ka siis mitte, kui olemasolevaga midagi juhtuma peaks... Ptüi, ptüi, ptüi!

Hea lugeda, et millalgi jääb aega iseendale ehk siis lootust veel on. Hetkel küll tunne, et lained löövad üle pea kokku- aega jagub ainult teistele, hilisõhtul kukud väsinult voodisse ja varahommikul algab ring uuesti. Kui liikuvast-tegutsevast dementsest kiiresti lahti ei taha saada ( ja seda süda ei luba), siis ei olegi teda kuhugi panna ning aeg iseendale peab ootama- 3-5-10 aastat. Mis tutvumisest siin rääkida, tahaks selle jooksmise kõrvalt oma kodus remonti teha- no ei jaksa mõnel vabal hetkel pintslit kätte võtta, vähemalt värvid ostsin ära- edu seegi. Seega ei mingit tagaajamist- alles unistus ajast iseenda seltsis.

50+-ks õnnestus jooksvatest töömuredest vabaks saada ja see võimaldab rohkem endale ja mõtisklemisele aega kulutada.
Inimesed on erinevad ja ka soovid erinevad, keerulisem on leida tegelike mõttekaaslasi,
kellega on huvitav arutleda ja ka koos tegutseda huvipakkuvatel teemadel.
Nn elu õnne otsimine tundub veidi hiljaks jäänud tegevusena, kui seni ei ole õnnestunud, siis
kas on jätkuvalt mõtet ainult ühes suunas tegutseda.
Ja enamusel midagi ikka on õnnestunud, lapsed ka suured ja seega aega endale peaks rohkem olema.
Need kes väidavad, et aega ikka ei ole, tunduvad põgenevat millegi eest,
aga igaüks elab oma elu ja oma valikuid

100% nõus 11.55 vastajaga, kes kirjutas, et 50-nda sünnipäeva saabudes kukub iseenesest üks mure ära: enam pole vaja tutvuda.

oleme nii erinevad, kellele meeldib siin kirjutada oma elust, kellele otsida eluks kaaslast.

Eelnenut lugedes tekib mõte, et ainuke, kes ei oska oma eluga midagi peale tutvumise ette võtta, on teemaalgataja ise.:)))

Tänud teemaalgatajale- väga huvitav teema. Homme suhtleme...

huvitav, kas see teema kah peale minu kommentaari ära kaob niguniuhti:D:D:D

huvitav jah, eesti riigis peaks sõnavabadus olema. delfi järgi otsustades seda ei ole!!!

kui tibu ei kaeba modedele, siis vast ei kustutata seda teemat

tegelikult oli see kustutamine õige tegu, lihtsalt ajas naerma see, et keegi pani lingi ühe vikerraadio saatelõigule, kuulasin selle ära ja tänasin lingipanemise eest, lugesin veel üht-teist ja siuhti teema läinud, jäi selline mulje nagu mina kellegi kopsu üle maksa ajasin:D

Elu on kiire ja vaheldusrikas:)))))Kahju,et olen saanud nüüd vähe naistekas olla:((((((

meeldiv lugemine siin. kusagil aastat viis tagasi avati kodu lähedal vabaõhu liuväli. eks lapsepõlves sai ikka uisutatud talvel jääl ja suvel nende neljarattaliste nahksidemetega moodustistega, mida tollal rulluiskudeks nimetati. tekkis suur sisemine tahtmine veelkord seda lendlevat tunnet uiskudel kogeda. algul häbenesin, et mis minu eas, seal siiski nooremad. jalutasin muudkui mööda ja kui nägin, et uisutavad minuvanused naised ja mehed, läksin lihtsalt spordipoodi, ostsin uisud ja järgmisel päeval jääle. esimesed sammud muidugi koperdasin, teised ka, kolmandadki polnud kuigi osavad ja siis tundsin ennast nagu pääsuke lennates. ja sellest alates olen talvel uiskdega jääl ja lumevabal ajal rulluisutan. east tulenevalt suurt kiirust muidugi ei arenda ja mingeid uljaid piruette ei tee, aga nüüd tunnen lausa vajadust regulaarselt uiske jalga tõmmata.

oi, see on äge tunne! tuju läks heaks su kirjutist lugedes. rõõmustan su hakkamise üle!

huvitav elu lastelastega??
arusaamatu.

või vana rott...kui vanust vaadata :)
ei hakka ma millegagi silma, ei ole mul andeid, ei ole mul hobisid. käin tööl ja pean puhkepäevi. olen lapsed sünnitanud ja nendega koos elanud, kuni nad omakorda lapsi tegema läksid. (selline looduslik kohustus).
kasvatan kurki ja tilli, joon punast veini, öösel magan tavaliselt, olen piiri taga kah mõned korrad käinud, ikkagi kombeks või nii....mis veel?
midagi.
pole ju huvitav? on?
või räägiks sama asja nüüd üle õhinapõhiseks, et huvitav oleksin? :)