Esimene koolipäev,esimene september-sel aastal saab
50 aastat sellest esimesest päevast.Kui see meelde tuleb,vaatan ennast justkui kõrvalt.
Väike inimene ,tähtis päev,koolivorm,klass,õpetaja .Ja veel palju muud,mälestused.
Kas teilgi nii?

mis möödas see möödas, ei mōtle sellele.
vb kui 50 on, siis räägin teist juttu, mul hetkel nii 30 alles möödas

ja ka ei nostalgitse kooli teemadel.
aga lipu panen küll lehvima kõikide kooliminejate auks :)

Nojaa, minnakse küll esimesel koolipäeval särasilmselt ja põnevil, igasuguseid miks-kuidas küsimusi täis - paraku jääb selles elevusest juba esimese veerandi lõpuks alles Suur Ükskõiksus ja tülpimus. Tänapäeval täpselt samamoodi kui mingi 40 a tagasi.

Ma küll mäletan, väga ilus koolivorm oli. Kleidike ja põll ees. Hiljem läks koolivorm aina kandilisemaks lõikelt ja materjal nirumaks.

Meenutan heldimusega just seda esimest kooliga tutvumise aega.Ilmselt on see sellepärast ka,et selline tärmin:50 See on ju pool sajandit.Möelda vaid.Kõik oli ju esimene.Pinginaaber,koolipink ja palju muud.Kui nii mõelda,siis on kõik üks suur nostalgia .Kui nostalgikseski?

Kooli minnes olin juba paar aastat raamatuid lugenud, kirjutasin kirjatähtedega ja vigu esines väga harva. Mitte et ma mingi imelaps oleksin olnud, kaugel sellest, aga lugemine ja kirjutamine said nagu iseenesest selgeks, ju siis oli huvi.
Esimeses klassis tuli hakata A tähte õppima jne jne, kirjutamine algas kaldkriipsude vedamisega.
Jube igav ja vastumeelne oli ja vastumeelseks kool jäigi. Lõpetasin viieliselt keskkooli ja nelja-viieliselt ülikooli, aga nüüd pensionärina on see vastumeelsus kooli suhtes kahjuks ikka säilinud.

sama siin, ülikooli ei läinudki, erialaõpingud kannatasin ära, oli vaja...

Esimesest klassist on tõesti painajalikud mälestused, see lõputu kooris veerimine: ai-ai, oi-oi, ei-ei... tõeline piin ikka neile, kes mitu aastat lugejad olnud.

Mulle meeldis alates esiemsest klassist kõik, koolis on huvitav, peale õppetükkide, mis mul läksid väga hästi, algklassides sain igal aastal kiituskirja või aukirja , saime ka kõvasti laulukooris ja näiteringis kaasa lüüa. Meil olid head õpetajad nad organiseerisid väga palju lastele üritusi, ekskursioone. Alates 5-st klassist kui läksin suurde kooli,enam viieline ei olnud, kuid koolielu meeldis ikkagi, võtsin soa laulukooristy, laualuansamblist, tantsuringidest ja näiteringist. Kuid õppida meeldis mulle alati ja koolid kui niisugused on jätnud minu ellu positiivse jälje, olen usin kursustel käija siiamaani ja alati kui pakutakse midagi asjalikku, mis mulle meeldib ja sobib, võtan osa ja käin loengutel.

Unustasin märkimata , et koolis tegelesin veel jooksualadega ja suusatamisega. Vahetevahel mõtlesin, kuidas ma kõike küll jõudsin aga samas jälle, ma tegin ju kõike seda, mis meeldis. Ja vanemad ju toetasid ja andsid indu.

tibu postitusi lugedes meenus see meil-on-kõike: vanilje, vanilje vanilje...
no üks sort inimesi ongi sellised, kes totakas naeratus näol igas pulmas pruudid tahavad olla...
tibu, kirjuta oma meeldivatest oktoobrilapse, pioneeri, kommunistliku noore , tööeesrindlase,rahvamalevlase, ametiühingukomitee liikme, ratsionaliseeria, ALMAVÜ liikme jt elamustest meile ikka ka

Mnjah, võiksin kirjutada küll aga nii kõrgeid parteilasi, nuhke nagu siinsed sovjeti taganutjad ja kiibitsejad pugejad ja haukujad ennast peitvad ja sülgepritsivad, mina selline pole iialgi olnud...Parteikoolis mina pole käinud aga need siin.

to 12.54 sina oled ilmselt ka selline eesti elu vihkaja, et eesti kirjakeel on sullegi vastik aga mine ära, maailma uksed on lahti, mine minema, kui siin ei meeldi.

Iga lause algab suure tähega aga teile seal parteikoolis vist õpetati et riigi alustugede õõnestamine algab kirjakeele solkimisega, pivea te pealkirjade valesti kirjutamisega ja riigi Presidendi nign tema naise halvustamisega ja järjepideva nurga tagant haukumisega.Teile meeldis parteikoolis.

kui mõtlen oma kooliteele esimesest kaheksanda klassini, siis tunnen, et olin hoitud ja kaitstud. väikeses kohas oli kõik üks pere; õpsid (küla koorekiht, aga heas mõttes) ema-isa sõbrad ja kaaslased igas ettevõtmises. kasvasime nende pilgu all, aga see polnud ebameeldiv. keskkoolis tekkis aga võõrandumine. ja olid ka kõige räigemad stagna- ajad...

aga kuidas teil selle poppi viskamisega oli;/

Tulin siia üksnes headest mälestustest ajendatuna.Koolis meeldis käia,esimestes klassides kindlasti.Kooli minnes lugeda ega kirjutada ei osanud ja oligi A ja kaldu jne.Kolm esimest klassi lõpetasin kiituskirjadega,mis kodus ära raamiti ja seinale riputati.Hästi mäletan esimest pastakat,mul oli klassis esimesel olemas .Õpetaja ei lubanud sellega kirjutada ,ainult tindi sulepea.Poppi tegin siis kui kahe kõrva vahele oli piisavalt kavalust sugenenud.

Mäletan oma esimest päriskoolipäeva, õigemini aktust ja kuidas õpilaspilet kooli ees kätte anti. Kas ka aabits, seda ei mäleta. "Päriskooli" sellepärast, et ema oli õpetaja ja kuna sel ajal sealkandis lasteaeda ei olnud, siis käisin kogu aeg koolis. Lugema hakkasin kolmeselt, seepärast midagi õppimisega seonduvat peale joonistamise ja kirjatehnika ei mäletagi - need kaks olid minu jaoks raskemad kui rehkendus Raja Teelele (käekiri on kohutav tänase päevani). Mingit kodus õppimise harjumust ei tekkinudki kuni keskkooli lõpuni. Kirjalikud ülesanded said koolis teiste tundide ajal valmis "visatud", ajaloost jt nn jutustavatest ainetest pilk enne tundi üle libistatud. Mõne aine õpetajaga (nt matemaatikas) oli kokkulepe, et võisin juturaamatut lugeda, kui tund minu jaoks liiga lihtne või igav oli. Tagantjärele on kahju nendest 18 nivelleerimisaastast.

Sügav kaastunne tibule, et ta juba esimeses klassis orvuks jäi, pidi kooli pooleli jätma ega jõudnudki suurest algustähest kaugemale.

Mina mäletan seda õudset hirmu, mis mul koolis KÄIMISEGA oli. Kuigi kooliga oli silmside, ema võis aknast mulle lehvitada, kuid kooliTEE läks läbi turu (Kalinini turg, kui keegi mäletab, nüüdne Mööblimaja), lettide ja putkade vahelt läbi, ning kuna koolis käisin õhtuses vahetuses, siis pidin ise kodunt õigel ajal ära minema, sest ema-isa kodus polnud, et mind kooli viia, telefoni meil ei olnud, kuigi mõnedel klassikaaslastel juba oli siis. Õhtune kojutulek oli kottpimedas, jällegi üle turu, ja mäletan seda hirmu, oi, kuidas ma kartsin, seal tolknes ikka igasuguseid tüüpe. Ei mäleta, et keegi mind tülitanud oleks, aga ma lihtsalt kartsin. Turul oli nn soolaputka ka, see kõik tekitas kõhedust. Elasime III korrusel, kuidas mul süda hirmust tagus, kui trepist üles läksin, sest pidevalt istus mõni purjus ja täiskustud tüüp trepi peal.
Lasteaias käia oli hea turvaline, minul käis eranditult isa vastas ja viis ka hommikuti (jalgsi, autot polnud tollal), ja kui siis pidin ise hakkama õhtuti pimedas koolist tulema, oli ikka šokk küll.
Sellepärast olengi esimese lapse sünnist saadik kodune olnud ning alati nende jaoks olemas, saata, vastu tulla - millal iganes vaja.

Kooliajast hirme ega negatiivseid mälestusi pole. Siiski ei kujuta ette, et tegeleksin ainult laste saatmise, ootamisega. Mingi aeg ehk küll, aga enda elu ja huvidega, tööga, seltsieluga tahaks ka tegeleda.

esimesel koolipäeval mul ema ega lilli kaasas ei olnud, koos vanema õega läksime, tema juba seitsmendasse. tegelikult olin minagi "vana kala", oskasin lugeda, kirjutada ja joonistada. aga kriipsude tõmbamises ja hiljem juba tindiga mäkerdamises oli oma võlu, mis haaras mind jäägitult. kõigega sain hakkama! iga päev käisin koduteel vanaema juurest läbi, et oma "viitega" uhkustada. siiski oli ka teatud raskus, nimelt see kellaaegade-värk. nii et kui kevadel see esimene kooliaasta lõppes, tundsin kergendust ja tohutut rõõmu. olin justkui midagi suurt ära teinud.

Kuna olin joodikute laps, siis käisin väga kehvasti riides ja sellepärast noriti mind ning polnud mul ei sõpru ega sõbrannasid, tagantjärele saan aru, millises depressiooniś ma tol ajal olin. Kool oli väike ja õpetajad tundsid väga paljusid lapsevanemaid ning nende lapsevanemate lapsed said siis muidugi ka paremaid hindeid, kuigi nad polnud seda väärt. Korruptsioon toimis koolis tol ajal oivaliselt. Mina õppisin väga hästi, oli lihtsalt pea selline lahtine. Kirjutasin kooli parimad kirjandid ja kirjanduse õpetaja oligi vist ainuke, kes suhtus minusse normaalselt ning lugupidavalt, vaatamata mu kasimata välimusele. Olin kurvameelne ja vedasin ennast igal hommikul kooli suure vastikustundega, mul polnud isegi pinginaabrit.
Keskkooli läksin teise kooli ja seal sain ootamatult väga populaarseks, kuna see oli suur kool ja keegi ei teadnud teiste vanematest midagi ning kedagi ei huvitanud ka. Luges ainult see, kuidas sa õppisid ja kes sa ise oli. Ka oskasin ma siis juba õmmelda ja õmblesin endale ise igavesed vinged püksid, pihikseelikud, ka koolipluusid töötlesin kehasse, figuur oli mul kena. Sealtmaalt käisin ma koolis juba suure heameelega, sealt sain ka oma esimesed sõbrannad, kes on mulle jäänud tänapäevani.

Täna on tõesti eriline tunne.Ei tea ,kui saaks ,kas tahaks kõike uuesti alata.Ma mõtlen kooli minna ,õppida,
koolivaheaega oodata.Nostalgia.

Ei mingit poppi viskamist...See oli keelatud ja koolis ei lubatud põhjuseta puududa, lapsevanem pidi niikuinii tõendi kirjutama, kui laps isegi ühe päeva koolist ära oli. Kui pikemalt haige siis ikka arsti- tõend.Põhjusega sai aeg ajalt päeva puudutud aga see polnud niisama luuserdamine.

popitamine algas keskkoolis, kui nn sotsiaalne kontroll peaaegu puudus ja kohanemine uue kooliga ka ei sujunud. siis tegime koos teiste maakatega mitmeid huvitavaid "kõrvalhüppeid"...