Sind nähes arvasin, et aarde leidsin,
plink hingekate hoobilt narmastus;
su oma südamesse nagu puuri peitsin
ja uskusin – see ongi armastus.
Sind püüdsin vaadata, sa hoidsid varju;
sind kõnetasin, sina vaikisid …
Ma lootsin, ehk mu südamega harjud
nii, et lood peagi lembehaikusid.
Ma ootasin. Jäi sündimata ime,
et hingejõul sind varjust välja vean…
Siis saabus selgus: armastuse nimel,
ma enda seest sind vabaks laskma pean.
Sa läksid lauldes, vaatamata taha,
öö kummalisel kombel valgem näis …
Jäin sinust aina kaugemale maha,
kuid süda oli rõõmsat kergust täis.
Sind vabastades vabanesin ise;
Sain uue usu, uue hingamise…
/-----/

Ei saa sina kunagi erilisest armastusest üle. Ennast petta on kõige lihtsam!

Sa liiga kõrgelt lendad
ja mina liiga madalalt.
Sa endale minus otsid venda
kuid mina armastan Sind salaja.

Ei oska öelda sõnu neid
mis kindlalt võluksid Su ära
Ei tunne ma neid tarku teid
et oleksid Sa ainult minu päralt.

Sind kaugelt imetlen
ning lähedalt julgen vaid olla Sinu sõber.
Sind endale ma mõtlen,
kuid iga tee Su juurde minu jaoks on liiga kõver.

Ma tean, et arg ma olen
ning sellepärast Sind ehk üldse ma ei vääri
ma kindlasti Su maitse jaoks liiga kole
Nii kole, et ka Sinu ilu - su kõrval olles määriks.

Seepärast jään ma imetlema kaugele
ja olen Sulle sõbraks, vennaks, toeks.
Kuigi pisar mul endal tuleb laugele
kui kuulen kuidas haiget saad Sa teiste käest,
ma ise oma nahast välja poeks,
kui siis Sa mõistaks, minu armastust siis näeks.

Ei mõtle ma, ei muust kui ühel päeval
ma kõike seda julgen Sulle öelda.
Ma, tean, et ainult siis Su silmad näevad
kui tegudeks saab millest siiani vaid julgend olen mõelda.

Nii jään ma kaugele ja julgust kogun.
Kuid ometi ma kaardil, sõbrana Su peas.
Kui kõigist Teistest oled loobund.
ma ainukesena siin seisan reas.

Siis näed, siis tead,
et armastust Sa enam otsima ei pea
Ma olen siin Su jaoks
ja mitte kuhugi ei kao.
(.....)

Ainult kirjaread ei taga kindlustunnet, kuigi sinus on peidus palju väärt tundeid!

Tihti ütleme “Hüvasti “, kuid samas loodame Teda veel kord näha!
Me ütleme “Mine ära”, selleks et inimene ei näeks meie pisaraid!
Me ütleme “Mitte kunagi”, kuid teame, et seda juhtub veel!
Me ütleme “Olen Sinust üle saanud”, kuid tegelikkuses kardame tunnistada oma tundeid!
Me ütleme “Olen Sind unustanud”, kuid mõtted Sinust on kogu aeg peas!
Me ütleme “Kustutasin ta numbri oma telefonist ära”, kuid mäletame seda peast!
Vahel ei suuda me öelda “Armastan”, sest kardame kuulda vastust!
Me palume, et meid jäetakse üksi, kuigi tegelikult vajame kellegi tuge!
Me loodame, kuigi pole eriti mingeid võimalusi!
Me ootame, kuigi teame, et meid on juba unustatud!
Me armastame, aga me ei saa vastuarmastust!

Ma lubasin, et ma ei nuta enam iial.
Ei nuta, kui sa lõpuks kurvalt läed.
Ma lubasin, et ma ei nuta siis ka,
kui ükski kõrv ei kuule,
ükski silm ei näe.
Ma lubasin, et ma ei nuta enam iial
ja et ma rõõmsalt naerdes mõtlen sulle vaid.
Ja kui ma vahest enam teisiti ei suuda,
siis salaja ma välja mõtlen pisaraid.

/-----/

Võtke parem tuba!

Sind armastanud olen
kogu eluaja.
Su tulekuga ALGAS ajastu.
Ma sinus leidsin kõik,
mis õnneks vaja
ja mõndagi,
mis tundus asjatu.

Kuid aastatega
tunnistanud olen:
kõik on nii ehtne,
kõik on täiuslik.
Mu enda poolikus
nüüd tundub kole,
sest sina oled ülikülluslik.

Need konarused,
mis mind kriimustasid,
mu silmis järsku
kaunistavad sind.
Ja harras imetlus
mu's tulvab omatahtsi -
sa armas,
lapsemeelne kaunishing.
(.....)

Tean, et sinul on aega öelda neid sõnu õigele inimesele. Ei otsinud aga leidsin...!

mister x varastab L. Taburi luuletusi.

Sa eksid, ta ei varasta. Allkirjastada luuletus enda nimega, on vargus. Antud juhul on luuletused allkirjastatud punktiiridega, see tähendab, et luuletused on teise autori omad.

kui ilus lugeda, palun jätku.

Teemaalgatajale tulevad minu 12 punkti ära.

Südameröövel, sinuga on hea koos ujuda!

sind olen armastanud, põgusalt kuid siiralt..


uksel seistes kõlbab iga uue päeva hommikul öelda..

Ma olen sinu südames, seisan ja istun, jalutan ja karjun...Ma armastan Sind!
Uksel seistes alati kallistan Sind...!

Armastus on ilusaimaid tundeid
Armastus on usk ja mõistev meel
Armastus on kulgev ojavulin
Armastus on kokku kasvav tee
Armastus on igatsus ja kurbus
Armastus on õnn ja rõõmust rõkkav hing
Armastus on vabadus ja seotus
Armastus on oksal laulev lind.

/...../

mida või keda te siin nii melodramaatiliselt armastate üldse? ennast, sülekoera, abikaasat, lapsi, riiki, raha või on teil vanas eas veel mõni kirg?

nad armastavad armastust ennast.

Armastus on ilusaimaid tundeid
Armastus on usk ja mõistev meel
Armastus on kulgev ojavulin
Armastus on kokku kasvav tee
Armastus on igatsus ja kurbus
Armastus on õnn ja rõõmust rõkkav hing
Armastus on vabadus ja seotus
Armastus on oksal laulev lind

Maili Yerlikaya

Sa ära ole üksi kui on valus,
kui südamel on raske - hinges piin.
Tean, sa valu vapralt talud,
kuid mina tahaks olla abiks siin.
Sa luba las ma kuulan sinu juttu
ja olen sulle toeks kui tuju ära.
Tean, valu see ei möödu väga ruttu
ja kaua tuleb silmadesse sära,
on elul vahel keerulised rajad
ja mõnikord nii mõttetud on teod.
Sa tunda võid, et keegi sind ei vaja
ja et sul igaveseks tühjaks jäävad peod,
võid tunda pettumust ja hingepiina
ning kahetsust ja tühjust enda sees.
Ja tahta tundeid millest eal ei piisa
ning olla armastatud veel ja veel.
Sa tea sa pole üksi selles ilmas,
on palju neid kes kalliks peavad sind.
Mis siis et vahel pisarad on silmas
mis siis kui tundeil liiga suur on hind.
On sõpru kellele sa oled armas
on tundmatuid kes tahaks tunda sind,
ei ole elu nõnda karm kui arvad
ja õnn ei ole lendu tõusev lind.
Saab parandatud katki kukkund klaas,
võib loita leek kus poleks arvanud,
sa kindlalt naeratad siis taas
ning tunned jälle, oled armunud.
(.....)

Rändaja
Elu täis müstikat

kas te oma lähedastele tihti ütlete, et neid armastate? lisaks sõnadele väljendate seda ka tegudes?
see anonüümses foorumis armastuse etendamine teid esimeseks ega isegi teiseks armastajaks paraku ei tee.

luuleread ei tule teie súdamest jänesed.

Ikka leidub keegi, kes norib lauseehituse, kirjavigade, suurte või väikeste tähtede kallal, autori puudumise üle. Teda ei huvita teema, teema sisu ja arendus. Ta on võitleja, ta võitleja iga hinna eest, kas või veri ninast välja;(
AU, KUULSUS JA MAANI KUMMARDUS TÕE JA ÕIGUSE JÜNGRITELE!

aga tegelikult ka. selle igapäevase pahna taustal, mida siin kuuldavale toote, mõjub te armujoig õõnsalt

milleks loopida pärleid sigade ette. mida teab siin kiimlev seltskond armastusest. üksteise mõnitamine, mahategemine, riista pikkuse ja töövõime, kehakaalu ja rahakoti paksuse analüüs, on asjad, mis pakuvad huvi ja annavad igavest kõneainet.
põrgusse armastus, teineteise austus ja hoolivus. põrgusse headus ja usk millessegi ilusasse.

usuhullud

Mis teil neist sigadest. Tahate oma joru ajada, siis jorutage. Aga tõesti, teades kui harva 50+ põlvkond oma lähedastele häid sõnu ütleb, siis kusagil anonüümses foorumis on see tõesti mõttetu pärlite raiskamine. Kindel see, et neid väljaütlemata sõnu vajavad keegi teie lähedastest, mitte meiesugused põrssad.

loen ja õhkan esimesi luuletusi siin .

meenub omagi meenutusi


ingel öös

kui ununend on päeva töö
peagi möödunud ka õhtu
pea silmi pimestamas kaunis öö
siis unehaldjas toomas unerohtu

see lausa unelmate rohi
mis loomas meie unelmaid
seda iial alahinnata ei tohi
see tutvustab meil kaugeid maid

siis unehaldja pehme tiib
nii õrnalt pead meil paitab
meid unelmaisse kaasa viib
unes uneleda see meid aitab

siis saabub viimaks kaunis uni
end lendlemas seal näeme kui tuvi
see kestab üpris kaunilt - seni kuni
on aega jäänud meil veel - hommikuni

seepärast langeme me halli uttu
kust kostab vahel naeru vahel nuttu
unenägusid nüüd vaadakem me ruttu
sest ärgates - kas jäämegi veel tuttu ...

nii kestabki see lausa igal ööl
kui unne tahame me endid peita
tuleb unehaldjas jumalikult käes vibu mõõk vööl
kui Aamor nooli - südamesse - meid tahab heita

kui päevast puudu jääb meil unelmaist
ei kohand neiu noomest ega meeski naist
siis otsimegi unest - unelmat ja ebamaist
sest päeval - valguses - vedas alt meid vaist