Lasteaiakasvataja küsib lastelt:"kus on kõige mugavamad kodud ?" ja vastab ise: Nõukogude Liidus. "Kus on kõige ilusamad mänguasjad?"- Nõukogude Liidus. "Kus on kõige maitsvamad puuviljad?"- Nõukogude Liidus. "Kus on kõige õnnelikumad lapsed?" ja vastab ise "Nõukogude Liidus" siis puhkeb väike Vova nutma ja ütleb: "Mina tahan ka Nõukogude Liidus elada."

eks väike Vova aimas halba: et kunagi tuleb tal oma õnneliku lapsepõve pärast veel vastutust anda:)
teate ju küll, mida KK sellest arvas.

Ellu jäime tänu kartulile, igale CCCP elanikule anti kartulimaa. Töötasin sovhoosis ja meie sehv oli Dvigateli tehas, kust saime igasugu raua ja terase ülejääke ka vanu treipinke jm. Vastu anti neile siis kartulimaa. Kui oli kartul olemas ja poest said taimerasva siis juba nälg ei ähvardanud. Tudengid elasid kartuli peal.

Praegu on ehk rohkemgi inimesi poolnäljas. Maksud suured, sissetulekud suure pere peale väiksed.Toit kallineb pidevalt. Sul peab aega olema, et otsida sooduskaupa.Nojah, pensionäride seisukohalt ei oska täpselt arvata. Neil ka erinevad pensionid, kellel jätkub ja kellel mitte. Aega nagu peaks olema, aga igaüks pole vast võimeline käima mööda odavaid poode.

Vaene Juhan on siin läbi aegade võtnud enda kraesse kõik inimkonna kannatused. Küll kaevab esimese maailmasõja aegu liivakastikühvliga kaevikut, siis täristab koos soomepoistega püssi, vahepeal jõuab karjas käia, emal suure pere tarvis seepi keeta, lastekodus kaaskannatajate peast täisid otsida ja juba on ta II MS rindel täägiga vehkimas - hommikul SS-i poolel, õhtupoole punaarmees granaate heitmas. Ja siis tulid sovhoosid! Juhan toitus vapralt kartulitest ja grillitud tarakanidest. Soola sai talongiga ja raha nägi esimest korda sovhoosiesimehe auklikust taskust kogemata külateele pudenenud kopika näol. Edaspidise elu rügab aina tööd teha, tassib palke edasi-tagasi, künnab midagi, putitab rehapulki, ise pidevalt paljas ja näljas. Õnneks kasvas kartul, mille pärast Juhan sigadega nii mõnegi võitluse maha pidas ja sealt võitjana väljus. Tänu kartulitele ja vähetreenitud sigudikele Juhan täna olemas on ja siia neid vaimustavaid lapsepõlvemälestusi järjest treib. Raamatut pole soovitatud kirjutada?

mõnel juhanil kohe üldse ei vea. noorena tuhnis ellujäämiseks kartulit, vanas eas viagrat. no mis elu see selline on?

Ausalt öeldes hakkab see juhanisaaga ära tüütama. Kuidagi lapsik.

Veel päästis ENSV inimese näljast hapukapsatünn. Naine töötas med-õena ja sai 60 rbl kuus, talvesaapad, kui neid saada oli, maksid 120 rub. Käib siiamaani tööl ja saab 1200 € kuus, talvesaapad vaadake ise palju maksavad. Kommunismis elame !

Talvesaapaid on nüüd väga erineva hinnaga. Ei tea milliseid Juhani naine kannab ;)

jah, saapaid ongi nüüd väga erinevaid. kusjuures koormate viisi selliseid, mida keegi kunagi ei osta, täiesti tarbetut "tarbekaupa". tonnide viisi toitu, mis viiakse prügimäele...kui see on kommunism, juhan3, siis pigem tahaks sellist ühiskonnakorda, kus inimestel oleks mõni nn moraalimajakas.

Toitu aga tõesti läheb prügimäele palju, samas on inimesi Eestis, kel napib toitu.
See probleem on lahendamata.

Moraalikoodeksiks oli Kommunistlik partei ja poliitbüroo, aga kas nad ise pidasid sellest kinni, Breznevil oli 50 välismaist autot, Stalinil oli 20 suvilat kes olid igal ajal teda vastu võtmas. Olid erihaiglad ja sanatooriumid jne.Talvesaapad maksavad Hansapostis 20 kuni 50 €
https://www.hansapost.ee/et/mood-ja-ilu/jalanoud/naiste-jalanoud/saapad/?gclid=EAIaIQobChMI_oyPsYLw4AIVAqqaCh17TAwxEAAYAiAAEgLgqPD_BwE

Kõikidel neil parteitegelaste mammidel oli kilode kaupa briljante. Mitu grammi briljante teil nõukaajal oli? Ja mis me neist kulinatest ikka räägime, öelge parem, mitu paari sukkpükse teil sel ajal oli?

nn moraalimajaka all ma seda kommunismiehitaja koodeksit küll silmas ei pidanud. kuigi - eks sõnades oli see ju õige ja taotles täiuslikkust, aga tegeliku eluga karjuvas vastuolus.
siiski, silmakirjalikkust on tänapäeval vbl rohkemgi - raha võimu tõttu.

Palgapäeval oli tihti nii, et kassapidaja ütles- pangas raha ei ole. Raha oli sukasääres, sest osta ei olnud midagi, peale viina.

Osta oli alati, valik oli vaid napp. Ja siis oligi hea meel, kui sai mingit defitsitkaupa kuskilt.
Praegu on kõike lademetes, ei rõõmusta miski.

Linnameestel olid ka igasugu nipid kuidas talvekartulit hoida, kellel oli rõdu, sinna ehitati soojustatud kast ja kui külmaks läks pandi sinna elektripirn põlema. Garaazides sai kanalis hoida, soojad vatid peal. Poes oli ju väga vesine kartul müügil.

Kartul oli oma põllul ja kartuli peal kasvasime üles. Tänapäevalgi on lemmikuks jäänud, ainult oma aeda ega põldu pole.

Eks selle kartulimaaga oli ka igasugu jama: otsi kes selle üles künnab, vaod sisse ajab, vaod kinni ajab, muldab jne. Kogu aeg pidi kolmekas või pudel näpus olema kui mõnda traktoristi silmapiiril nägid.

Siimuke oleks võinud ise künda ja äestada ja kõik muu. Meie tegime ise, hää kui hobõsõ vahel sai, aga muidu oma jõuga.Traktori jaoks oli jah pudelit vaja ja selle kõik traktoristid olidki joodikud.

just nimelt,
" hää kui hobõsõ vahel sai",
aga egal puul es old hää tallimiis...

meil oli niisugune sitt mees, kes igaühega ülbitseda võis.
oli nimelt olnud sõjas õige poole peal ja nüüd kõva kompartei liige.
ja enne teda oli tallimees, kes hobuseid peksis!

eks majandi traktorile oli peale hobuse teisigi alternatiive,
mõnel näiteks "samkompunn". aga see muidugi nõudis nuputamist ja aega.

Nõukogude ajal polnud viga midagi ainult jah see venestamine neid tuli kui täiu suure kodumaa lagendikelt koos lutikatega