Sõnade sügis

Me ulm on mäng, kuid mäng on elu sisu,
on lahtumatu armueliksiir
ja pidulaud, kus süües kasvab isu.

Kui jõuab teadvusesse tähekiir,
ta läte on võib olla kustund ammu,
kuid kujutelmal puudub kehtepiir.

Ta mõõdab igaviku vaikset sammu
ja kasvab nagu mägede kristall,
nii ööst kui päiksest võrdselt võttev rammu.

Mis südasuve päeval heledal
mus läitis tuhat kirgast pettevalgust,
nüüd haigutab kui kuristik mu all,

mil ootusesse imbub talve algust
ja kõik mu rõõmud peatund tulekul,
kui kardaksid nad lume laia kalgust.

On raske vaikida ja laulda mul.

/A. Alliksaar/