Nüüd pihlakobarad on õhevil –
ju ootavad nad siia siidisabu,
all rabas märgib udu seeneradu,
raudrohi on nüüd ainus sügislill.

Ja aina tuure lisab tuulepill
ja hingab roheluse peale kadu.
Ent Põhjas seab end valmis lumesadu
ja unesid on täis ta kohev vill.

Oktoober on ju minu sünnikuu,
kui lendab lehti, kustuvad kõik palud
ja tuuleluuana on lookas salud.

Kuid ma ei ole sügisele truu.
Kui minu ahjus pragisevad halud,
tean, kuskil ootab mind mu jõulupuu.
/H. Jürisson/