Varsti tulemus üks pidulik ja rõõmus sündmus, nüüd vaja selle tarbeks sobilik riietus otsida. Siitsamast olen lugenud, et korralik vanainimene peab olema kannatuspitseriga näol, ala-või ületoidetud, seljas soovitavalt aukudega nartsud või vähemalt midagi eelmisest sajandist. Ei saa ju üks korralik vanainimene heledas ja kenas riietuses pidulikku sündmust väisata. Otsingi nüüd, kustkohast tänapäeval selliseid lääpas kalosse, kortsus maani lohisevaid undrukuid, auklikuid pearätte ja muud stiilipuhast saada. Oskab keegi soovitada?

kahjuks või õnneks tibu siin enam ei käi, tema oli tõeline kaltsuspetsialist. kõik prügikastitagused olid teisel millimeetrise täpsusega kaardistatud.

kuna see pidulik ja kena sündmus ei toimu siinsamas naistekas, kus miskipärast nõutud kole pakend ja morn olek, siis mina nende nartsude otsimise peale aega ei kulutaks.

las see tahmanäo komplekt jäägu 50+ kokkutuleku jaoks

korbatanud kannad võiks küll iga endast lugupidav daam igale üritusele kaasa võtta.

minu kadunud vanaema garderoob suvilast kõlbaks väga hästi, aga kahju on ära anda ;(

kas vanaema kandis oma kostüümid sõstrapõõsaste vahel ikka korralikult viledaks?

u menja šubu moli pojeli. vozmite bezplatna. šljapa v pridatšu.

Valenki ne nado?

nii rõvedaid kaltse ikka annab otsida, mida minu vanaema kandis kunagi - aukus, lapitud, nõelutud, pleekinud jne

viisk
kas sinu vanaema väisas ka tihtipeale pidulikke sündmusi, et kogu garderoob selline stiilipuhas oli?

vat pidulikke sünmusi ja tühja suhtlemist ta vihkas - tema töötas muudkui, korjas kopikaid, hoidis kõige pealt kokku. suvilas kandis vanu linnariideid kuni surmani, tikripõõsastes, kartulimaal jne. suvel kandis pleekinud kollaseid lapitud ja nõelutud keskearõõme bikiinide asemel - aga tissid olid paljad, sest rinnahoidjad olid tema meelest saadanast ja naiste piinamiseks välja mõeldud.

Üks vanainimene käib KUMUs ära ja vaatab seda Viktooria ajastu hilbunäitust, paneb mõtte tööle ja lööd kõik pahviks.

viisk
milline eeskuju ometi lapsepõlves! pole ime, et igasugu psühhoterapeutidel käed-jalad tööd täis.

paistab, et mul midagi nõukaajast kahesilma vahele jäänud. misasjad on keskea rõõmud?

see-eest teine vanaema oli riietuselt väga peen, eestiaegne õmblejanna, hea maitsega inimene, aga väga kummaline kuju: suhtlemist vihkas, teisi inimesi ka. Meenutas kangesti üht Ita Everi mängitud vanamutti oma olekult ja maneeridelt (see Uugametsa film vist oli).

meie peres kutsuti keskea rõõmudeks pika varrega alupükse. :)))

viisk
mõlemad vanaemad lisaks muudele kiiksudele veel nagu kokkuräägitult inimvihkajad ka. loodan, et sind kauaks nende kantseldada ei jäetud.

kas vanaisad pandi jalalt nahka või läksid ikka loomulikku teed pidi? olgu muld neile kerge

Ikka jäeti. Minuga suheldes nad nii hirmsad polnud - siis nad olid nooremad ka, vanuigi kiiksud süvenevad, siis olin juba pubekas, kui üks vanaemadest lahkus, lahe memm oli tegelikult, pidas kasse ja tõmbas suitsu, toitus kookidest ja küpsistest ning kangest kohvist - kaalus 50 kg. Sõbrannad olid tal ka, kes olid tema meelest napakad vanamoorid: kassi-Leida ja koonri-Erna. Üks kunstnikust vanahärra oli minu vanaema suur austaja: imetles ikka, kui särtsakas ja iseloomukas võib üks naine olla. Vanaema austas seda meest väga, see oli ainuke normaalne inimene tema meelest. ;)

vanaisad olid intelligentsed ja soliidsed härrasmehed - teised naised olid ikka väga kadedad minu vanaemade peale. Üht vanaisa ma pole näinud, teist saeti küll aegajalt.

kõlab nagu lilja brik. täitsa usun, et oli vinge mutt, aga lapselapsena pidid muudkui läkastama omaenda vanaema kodus ja see praegune suhkrumaks tundub su vanaema menüü kõrval kökimöki. vanemad ikka teadsid, mis elu te seal vanaema juures elasite?

Jumal tänatud, minu vanaemad oli küll surmani normaalsed, loodan, et minagi

minul jälle nii ja naa. üks vanaema tähtsustas väga lastelastele raamatute ettelugemist, pargis jalutamist ja oma suguvõsast vestlemist. teine oli ingerlane ja kuigi samuti püüdis meiega mingeid vestlusi arendada, siis mäletan hästi, kuidas me noorema vennaga selle pooleldi arusaamatu vada eest kiirelt kuhugi ära kaduda üritasime. eks me nägime teda harvem ka, ehk sellest võõristus. tagantjärele küll midagi negatiivset ei meenu, lihtsalt ei jõudnudki teda inimesena tundma õppida.

Minu mõlemad vanaemad olid lapsekasvatuse osas väga viksid. Lapse juuresolekul vanaema ei suitsetanud, ta suitsetas kalidoris. Sealsamas sõimas läbi kõik naabrimutid, kes julgesid teda suitsetamise pärast hurjutada. Kõik muuseumid, kohvikud loomaaiad, Kadriorud ja lõbustuspargid sai temaga läbi traavitud. Raamatuid luges ka ette mulle, kleite õmbles, raadiot kuulas - lihtsalt oli konfliktne koleerik (kui puutus teiste inimestega kokku), lõbus oli ka aeg-ajalt - toitis mu magusaga üle.
Teine vanaema oli materialistlik inimene, oma väikese palga kõrvalt ajas päris kõbusa kinnisvara kokku - hoidis kokku, koonerdas hirmsat moodi, kogutud rahahunnikud lendasid rahareformiga vastu taevast. Tema õpetas mulle kokkamist, tervislikku tóitumist ja aiapidamist loomandust-linnundust ja taimeid ja muud maaga seonduvat asjavärki, armastas väga lapsele kõike seletada ja jutustada. Tüütas oma jutustamisega lähedasi, võõrastega ei suhelnud eriti. Kange mutt oli, naabrid ei sallinud teda ja tema neid. Enne dementsust oli ta üpris ok memm. Mina olin väga tundlik laps, ma ei jäänud kunagi kauaks oma vanaemade juurde. Maksimaalselt kaheks päevaks. Täiesti normaalsed vanaemad olid tegelikult, lihtsalt sellised kiiksuga, kanged ja mitte paindlikud, hästi jäigad kuidagi, mina olen just vastupidi paindlik. Aga kui on vaja kellegagi kakelda, kui keegi mulle liiga teeb, siis on mul hea eeskuju lapsepõlvest olemas - saavad ikka spetsiifilist moori näha, nii et kaua meeles püsib ;)))

Ja mina veel mõtlesin, et kustkohast neid veidraid riiakaid vanamutte juurde pooldub, keda lapsepõlves nähtud sai. Tuleb välja, et on endale järelkasvu koolitanud. Õnneks pole suguvõsas ühtegi sellist, ilmselt on mul vedanud.

Tegelikult on "mutikoolitus" pehmema iseloomuga inimesele väga kasulik. Kui näed kuskil nõmedat, närvihaiget, domineerivat intrigaani, siis paned talle vastu nii, et ta isegi aru ei saa, et keegi talle teda ennast vastu mängib. Nad on alati väga šokeeritud sellest. Väga lõbus mäng tegelikult ;)))

Kõige selle mutikoolituse juures oled sa kahjuks iseenda ära kaotanud. Sinu jaoks on iga sinust erineva maailmanägemusega inimene nõme, närvihaige ja domineeriv intrigaan, kellega tuleb võidelda tuuleveskina kuni tuulikud taeva poole lendavad. See pole mitte lõbus, vaid kurb mäng.

Ma arvan, et minu mina pole kuhugi kadunud. Ja "mutikoolitust" kasutan ma vaid erandjuhtudel - kui on väga kaugele üle piiri mindud. See on vajalik oskus, mis on mul lihtsalt olemas. Intrigaan on intrigaan ja ebameeldiv inimene on ebameeldiv inimene: nt Stalin, Hitler jt. Ma arvan, et ei ole vaja taluda pisikesi Putineid, kui on võimalik nad vaikselt nn. mättasse lüüa, juhul, kui nad minu elu segama hakkavad. Selline inimene kaob su elust ja pärast seda on väga kerge tunne. Otsigu omasuguseid. Ja käitugu nendega nagu heaks arvab... Siit tuleb tegelikult välja päris hea paradoks: omasugust ta ei talu lihtsalt, otsib nõrgemaid. ;) Kaitsemehhanism minu puhul. Küsimus... kas Stalin oli lihtsalt tore ja teistsugune inimene???

mingil mentaalsel tasandil sobid sa hästi kohaliku raivoga. kahjuks ei luba see tasand teil ka aru saada, et olete teistest naaatukene erinevad.
nüüd hakkab veel eriti kurb. paljude toredate inimeste pärast siin.