Nõrk maksab kätte, tugev andestab, andekas eirab.

Mida aasta edasi, seda enam olen veendunud, et raisatud elu seisneb andmata jäänud armastuses, kasutamata võimetes, isekas kaalutlevuses, kus riske ei võeta, ning kus, vältides vaevu, lastakse mööda ka õnn.

elada oma elu ja häirivast ülearusest minna mööda.

vastavalt vajadusele ja tujule: andestan, eiran, annan õpetust.

Andestada või eirata on lihtsam, kui tead, et keegi on sulle kogemata või meelega haiget teinud, või kui keegi on üleüldse sinu vastu meelestatud. Raskem on siis, kui täpselt ei tea, ent arvad ja nagu tajud miskitmoodi, et keegi on sinu seljataga näiteks intriigitsenud või sulle mingi käki kokku keeranud. Sellisel juhul on vist kõige parem loota, et tegemist on ainult sinu ettekujutusega ning tegelikult pole midagi sellist toimunud, ja püüda kogu asi ära unustada.
Kättemaks on enamasti kuidagi lapsik ja vist tõesti pigem nõrkuse tunnus.

Mu meelest on see lihtsalt sõnakõlks.
Ka tugev võib kätte maksta, kui asi on seda väärt ja nõrk eirata, sest on lihtsalt liiga nõrk, et kätte maksta.
Andekus ja eiramine - no kuidas see üldse seoses peaks olema?
Andestab inimene, kes andestada oskab, ei ta pea selleks tugevgi olema, ilmselt lihtsalt suure empaatiavõimega.

Keegi on enda lohutuseks välja mõelnud mingi mõttetu sententsi ja serveerib seda tõe pähe. Et kui ma vastasest jagu ei saa ja olen sunnitud kõik alla neelama ja ütlema, et andestan, vaat siis olen alles tugev . . .

Andestamine on nagu vastase õigeksmõistmine. Et tegid küll mulle halba, aga no mis siis, ma ei pea seda halvaks. See on õigustatud juhul, kui asi juhtus kogemata või kui inimene ise saab aru, et tegi halba, ja kahetseb.

Kui annad andeks inimesele, kes pole andestust palunud, annad tegelikult talle vale signaali. Selline seljatga andestamine annab signaali, et see tegu nagu polekski halb, näed, ma ju lepin sellega ja ei pea sinu peale viha. See annab innustust ja õigustuse halba edasi teha.

Tegelikult tuleks iga juhtu vaadata erinevalt, et kas on tegemist sihipärase õelusega või lihtsalt kogemata eksimise või oskamatusega. Kui näiteks vanemad ei oska oma last õieti kasvatada, ei ole mõtet oma vanemate vastu viha kanda, nad ju ei osanud head teha! Aga kui üks ema sihikindlalt oma lapse kallal õelutseb ja teda mutta trambib oma ego rahuldamiseks, tuleks temaga midagi ette võtta, et talle selgeks teha, et nii teeb ta oma lapsele halba.

See käib nüüd sihipäraselt halba tegemise (õelutsemise ja vaimse või füüsilise vägivalla ja piinamise) kohta:

Tugev on hoopis see, kes hakkab vastu ja ei lase halba teha.
Tugev on ka see, kes hakkab vastu, kuigi ei saa halvast jagu.
Vähem tugev on see, kes vähemalt tunnistab avalikult, et tegu oli halb.
Nõrk on see, kes andestab, ilma et talt andestust palutud oleks, ja kaasa määgib. See võimendab halba ja annab halvale innustust juurde! See paljundab halba. Ja siis kannatavad teisedki.

Eiramine - nojah, eks neid tuimi tükke ole eestlaste hulgas omajagu, iseasi muidugi, kas nad kõik ka andekad on. Emotsionaalne tundetus võib kaasas käia mõne sündroomiga, mis teisalt avaldub mõne kitsa ala üliandekuses, kuid ka mõnega, millega kaasnevad lihtsalt vaimsed puudujäägid. See ei ole tingimata andekuse tundemärk.

Pigem kalduks arvama, et andekas kasutaks asja ära enda huvides kas nii- või teistpidi . . .

Ja isiklikuks minnes: ma ei arva, et näiteks Stalinile peab andestama eesti rahva parema osa küüditamise.
Ei, ma ei mõtle sellele rohkem kui paar korda aastas, kui Siberisse kadunud sugulased meelde tulevad, ja ma ei mõtle vihaga. Ma mõtlen kurbusega neile ohvritele.
Aga ma ei andesta, ma ei tunnista seda tegu õigeks. Ma leian jäädavalt, et see oli halb tegu ja Stalin oli halb juht oma riigile.

Ma tean, et nüüd tuleb siia keegi, kes kukub pröökama - vihaga hävitad iseennast! Viha on sulle endale halb!

Ja siit näeme, et on palju inimesi, kelle jaoks maailm on must-valge - et on ainult andestamine või viha. Tegelikult on seal vahel palju pooltoone, on näiteks põlgus pahategija vastu, aktiivne või vaikiv hukkamõist ja palju vahepealseid variante ilma vihata. Need nõuavad selgroogu ja põhimõtteid, üleüldine andestamine seda ei nõua (on lihtsam).

Ma ei vihka Stalinit, aga ma ei näe põhjust andestada oma sugulaste (ja nii paljude teiste inimeste) hävitamist. Oma elupõhimõtetest lähtudes mõistan ma sellised teod hukka.

Ja ma ei pea headeks inimesi, kes näiteks pedofiilidele õigustusi ja põhjendusi leiavad ja sellised teod andestavad. Või laste kannatuste suhtes ükskõikseks jäävad. Selliste inimeste toetusel maailm paremaks ei saa.

Kustkohast üldse teemategija nii tobeda sententsi välja koukis? Ilmselt mõtles ise välja.