Olen 28 a-ne naine.
Mõnikord ma mõtlen, et kui mina olen nt 52 võiksin ma ka samahästi endale valge lina ümber tõmmata ja kirikuaia poole hakata astuma.
Ma mäletan väga hästi aega, mil mu ema pidas 35 juubelit ja ma imestasin endamisi, et miks küll niiii vanad inimesed veel pidu peavad ja laulavad ja tantsivad..?
Ma kohe kardan saada vanemaks kui ma praegu olen.. Mõtlen, et alates nüüdsest hakkan iga hetkega ainult vanaks, koledaks ja mõttetuks muutuma.. Mõtlen, et pole midagi jõudnud veel saavutatagi aga ise juba nii vana ja ega ma rohkem enam jõuagi midagi teha. Olen jah absurdne aga kuidagi ei meeldi mulle see vanemaks saamine. Siis vaatan naisi 50+ ja mõtlen, et mida nad kilkavad, et nii noored on ja puha - kõik ju näevad ja teavad, et nad on vanad. Ja ikkagi ma vaatan ja imestan, et nendes 50+ naistes nii palju elurõõmu ja särtsu ja kõike. Mõni veel abiellub ja.. Oleks ma ka selline..
Ärge pahandage mu ausate mõtete pärast. Mida teie tundsite siis kui olite 20+ ja nüüd kui olete 50+..? Kas teie mõtlesite ka 28-selt, et 50-lt on elu läbi?

25-dal sünnipäeval nutsin,tundus et elu on nüüd tõesti läbi...nüüd ajavad mind minu toonased mõtted vaid naerma...siis ei teadnud ma elust veel mitte mõhkugi, ausalt

Arvan, et naine võib olla kena igas eas. Minule on aastad justkui kasuks tulnud.

minul läks sinuvanuselt poeg kooli, tüdruk oli paar aastat noorem, ülikool oli lõpetatud, töökoht hea... tundsin ka, et pean soliidseks hakkama, lasin endale beezi mantli õmmelda... praegu, olles50+ tunnen, et olen nooruslikum, kui siis...

mina ei ole vanusele kunagi mõelnud. mäletan 20-selt neid jutte, mida rääkisid vanemad naised, et 30-selt on elu läbi. no ei ole mul veel tulnud selliseid aegu. vastupidi, võiks öelda, et järjest põnevamaks läheb. 40-ndates avastad, et jälle on piisavalt aega enese jaoks ja võid teha, mida hing ihaldab. elu on huvitav. eks vaatame, mis need 50-ndad toovad.
tegelikult on kõik kinni oma mõtetes ja arusaamistes, ka see, kas kardad vananeda või võtad kõike lihtsalt kui paratamatust. igas vanuses on võimalik ennast hästi tunda. ela ja ole õnnelik, sest ega looduse vastu ei saa keegi :)

just nii ongi. olen 44 ja meenutan härduse ja õudusega aegu kui olin 20. no oli ikka raske, kõik see maailmavalu, eneseleidmine, enda tõestamine, õige (kuni surm meid lahutab) mehe otsingud... No ei igatse toda aega taga. ma ei teadnud, kes ma olen ja hoopiski ei teadnud, mida või keda tahan. jube, jube!
nüüd on mu vanem poeg sama vana ja ma näen, kuidas kõik kordub... ei mõjuta seda ei EW ega EL. Show must go on...
Elad üle, maria:)

Minul oli ka nii! 30-ndates enam nii ei mõelnud ja imestasin vaikselt, kuhu see paljuräägitud 30- ndate kriis siis jääb.
Tagantjärele on lihtne näha, et paar aastakest varem mul see läbi põetud oli.
Kusjuures mingi sisemine sund oli soliidsemaks saada, lõikasin veel pikad juuksed õlgadeni ega pidanud neid enam kõrge ea tõttu sobilikuks mustaks värvida. Ja beež mantel oli mul ka ja see juba minu puhul näitab, et midagi on totaalselt viltu.
Nagu ma juba ütlesin, jäi see imelik aeg paari aasta möödudes iseenesest seljataha, tore, et Su teema selle meenutas.

n43:
küllap see nn kriis kulgeb ikka igaühel isemoodi. mõni ei märkagi selle läbipõdemist, aga teine ajab kalendris järge ja otsustab, et nüüd on aeg vanaks hakata. Mina kalendrisse ei vahi ja lihtsalt elan. mis vahet seal lõpudelõpuks on, kas oled 20 või 40? surm varitseb meid kõiki ja igal sammul... hoopis sellele peaks mõtlema!

Jaa, mäletan, et kooliajal mõtlesin, et 40ni ma ei ela. Abiellumise siis otsustasingi 40sse paigutada ja lapsed, kui millegi igava ja elu lõppu sümboliseeriva. Minu jaoks oli nooruse mõte selles, et ei pea vastutama ja võib elu nautida. Aga oli raske seda teha, sest siginesid mured elukutse, eneseleidmise ja lõpuks ikkagi, päris varakult tuli abielu, lapsed ja kodu loomine.

35selt olin küll enda arust muldvana, lastega koormatud ja pisut väsinud õnnetushunnik. Kuskilt neljakümneselt algas eriti tormiline elu. Kas just hea, aga tormiline. Võibolla läheneva üleminekuea eelkriis?

Tänaseks on kuidagi kahtlaselt vaikne ja rahulik, mistõttu olen rahutuks muutunud, läbematu ja otsin end taas. Täitsa huvitaks kohe, et millal siis lõpuks saab öelda, et olen oma vanuses ja mahlas küps. Aga tean endast tänaseks palju rohkem, kui teadsin 20selt. See on hea, tean keda karta. Minu maailmas on veel võrratud peaaegu sinuealised lapsed ja võrratu mees, mõni tore sõbranna. Kõik justkui oleks korras, aga sehkendan ringi nagu pubekas ja mõtlen, et elu peaks muutma. Rahutuses on minu jaoks alati midagi loovat. Ära muretse tuleviku pärast, ela olevikule ja kõike, mida teed, püüa nautida, olla aus enda ja teiste vastu ning võtta olemasolevast enda jaoks parim.

N52, lastega koormatud? mismoodi? mul on lapsed küll ainult puhas rõõm, teeme koos süüa ja aiatöid, poiste pruudid ja sõbrad osalevad, kõigil on lõbu laialt! Paljudel lastel pole ju oma aeda.

elfriide,
ei aja keegi näpuga kalendris järge; arvan, et paljud inimesed lihtslt tajuvad oma elu tsüklilisust.
Pole vaja ju ise ka N52 tekstis näpuga järge ajada ja imestada sõnapaari "lastega koormatud" üle. Küll on kõigil puhas rõõm lastest, aiast jne.

Huvitav on lugeda teiste kogemusi, kahju, et öösel siin nii vähe rahvast liikvel!

Olen vist muretult vanused üle astunud! Noorena oli nii kiire, et vanuste peale polnud aega mõeldagi, töö, lapsed, õppimine ja veel sport. Elu keerles kui karusellis. Nüüd olen hakanud aru saama, et igas vanuses omad rõõmud ja mured, ning inimene on täpselt nii vana, kui vanana end tunneb!Loomulik ka seegi, et keegi ei taha üksi olla, olenemata vanusest.Noorena oli tegemist palju ja sellele ei mõelnud, aga nüüd on aeg maha võtta ja vanaduspäeviks kedagi leida, üksi ei ole inimene täielik! Kahjuks on sellises vanuses palju üksikuid ja arvutites nad kaaslast ei otsi!

mulle ütles tädi minu 16-ndal sünnipäeval, et "nüüd on siis käes sinu elu ilusamad ja paremad aastad". Ja mina ei saanud sellest aru. Ei saa praegu ka, aga kui ma siis mõtlesin, et elu ilusamad aastad olid väikese lapsena, kui veel oma "suuri muresid" ei olnud, siis nüüd võin öelda, et ilusamad aastad on minu elus vist praegu: 30+ olen, tean mida tahan ja kuidas seda saavutada, olen jõudnud nii kaugele, et julgen ja võin teha seda, mida tahan, mitte seda, mida arvan, et minult oodatakse (ei teagi kelle poolt, ühiskonna :))
Aga elu paremad ajad, uskusin toona, jõuavad kätte nii umbes 50-selt. Ega ma praegu palju teisiti ei arva. Selle, mida uskusin saavutanud olevat "50-ndaks juubeliks" olen asjaolude kokkulangemise tõttu saanud küll juba praeguseks, aga paremad ajad usun ka praegu veel ees olevat (võibolla ilusas, mugavas, toredas vanadekodus nii 80-selt, samasuguste "muttidega" igasugu põnevaid asju ette võttes, siis kui enam oma "suuri muresid " ei ole). Ei tea. Aga ärge kartke vananeda! Selles on mingi müstiline võlu, leidke see üles.

Minu jaoks oli 1. muldvanadus - 18 aastased (olin siis vist 10ne), järgmine muldvanadus oli 28sed (ise olin siis 15). Ja edasi hakkasin elama, muldvanadust enam ei tulnudki!

Abiellusin 20selt ja siis tulid riburada lapsed. Tegemist oli nii palju, et nn keskea kriisi peale ei tulnudki, jooksin vist selle eest ära. Äkki avastasin end oma esimeselt juubelilt, laua ümber palju armsaid inimesi ja lähedasi. Mitte keegi ei öelnud kurikuulsat lauset: "sa näed nii NOORUSLIK välja". Kurikuulus on see selle poolest, et sellega öeldakse tegelikult: sa, vaeseke, oled juba nii vana, aga veel päris kobe! Mulle pole kordagi nende ülejuubeliaastate jooksul nii öeldud. Järeldan sellest, et mõjun teistele tasakaalus olevana. Ja seda ma ka olen. Ja sellise tasakaalu puhul pole üldse oluline, et su nahk on natuke kortsus jms.

Kunagi ütles mu väike poeg, vaadates mu noorpõlvepilti, et "ema, sa ei olnud noorena eriti ilus" ja siis ruttu juurde "aga nüüd on sul näojooned!" Pärast seda hakkasin noori ja ilusaid vaatama, aga nad ei olnudki tõesti NII ilusad, neis puudus isikupära.

Seega, oska endaga hakkama saada igas vanuses, ole tasakaalus.... ja sul ei ole vaja arutleda vanaduse üle. Inimene on just NII NOOR kui ta ennast ise tunneb!

üldiselt elasin oma kriisi täpselt üle oma 30-se sünnipäeva päeval. Erilist pidu ei pidanud, sest tuju polnud ja nii ma löristasin päris üksi kodus ja mõtlesin, et nii - nüüd on küll plikapõlve ajad läbi ja tuleb naistemaailma astuda. Uhhh, kuidas iga rakk minus vastu hakkas, pool ööd proovisin endaga leppida.

Eile siis rääkisime tütrega vanusest ja vanusele vastavast käitumisest. Selles oleme ühel nõul, et elada tuleb, mitte aastaid lugeda.
Tütar muigas, et kuni tema pubeka eani olin mina tema jaoks kogu aeg 28 aastane. Mingil ajal oli hüpe ja sain 35 aastaseks, mida ma olen nüüd aastast aastasse tema jaoks olnud.

Soovitan soojalt rikastada oma sisemaailma,loe mitte ainult boulvar klatš lehte,vaid tõelist klassikat,ikka kirjandust,ja vaata mis sinuga juhtub.Praegune elu ja turumajandus ei soosi vananemist ei otseses ega kaudses mõttes,kuid võid 1x leida et inimene vajab palju vähem materiaalseid asju kui ta naabril ja eriti edukatel vapratel ja ilusatel on. kuid vajab sisemist tasakaalu,harmooniat ja rahu,vaimset tervist mis kindlustab füüsilist tervist.Võta rattas ja sõida täiesti sihitult,kella vaatamata ja saad aru et sa oledki selle ilusa maailma osa,nagu 100 aastane puu,põllud ja talukoht,ja sinu elu ka jätkatakse ,meie lapsed ,täiesti 1kõik kas geneetiliselt on nad sinu omad või mitte.Aita vanu ja sul tekkib lootus et sind ka aidatakse,armasta lapsi ja noori andestades neile nende kogenematust ja nad kindlasti armastavd sind vastu.Ei ole mul probleeme vananemisega,oskan sügavamale vaadata enda sisse kui peeglisse.

huvitav on lugeda seda foorumit ja on näha, et hirmu vanaduse ees on ühiskonnas ikka väga palju, see peaks riigijuhid mõtlema panema küll, kui neile asi kohale jõuaks!
Niisugust mõtteviisi on ju otseselt levitatud, et ainult noorus on elu, ja kaasa on see toonud hirmu kogu ühiskonnale. Eriti aga kannatavad hirmu all just noored inimesed. Vana ju vanadust enam ei karda, tema elab ja on nagu on, hirmu kannab endas ikka noor.
Kui ajalugu uurida, kuidas erinevad ühiskonnad vanaduse probleeme on lahendanud, ilmneb sama asi, et vanadele normaalse elu võimaldamine on eelkõige just noorte pärast, et noored võiksid elada ilma hirmuta. Vanu on ju proovitud nii metsa viia kui ära süüa, aga head see kaasa pole toonud. Ainus rahulik ja järeleproovitud kooselu vorm on ikka see, mida pakub tsiviliseeritud ühiskond, st pensionipõlv, normaalsed vanadekodud. Ja kui perekonnaelu on normaalne, ei teki ju oma pere vanuritega üldse probleeme.
Meie ühiskonnas on praegu selles küsimuses mõtlemine nii paigast ära, et ei imestagi neid noorte hirmukarjatusi siin lehel. Õige on soovitus, et noored, ärge kartke, püüdke elu mõtestada laiemalt! Ja teie endi kätes on teie vanadus, milliseks ta kujuneb ja kuidas teie lapsed teid vanadena kohtlevad.

maria
vot mina mõtlen samuti. elu nii lühike, nii palju tahaks jõuda ja teha, aga kahjuks on seda ilusat aega antud vaid nii umbes 20-25 aastat. ja tegutseda tahaks ikka siis, kui oled noor ja ilus. ringi mässata võib ka rõõmsameelse vanurina, aga see pole enam see..

telekas üks vanainimene ütles, et seoses vanadusega märkas ta, et muutus NÄHTAMTUKS. ja see on tõsi.

Vanadust kartsin küll, arvasin, et 30 on see viimane verstapost, pärast on vanadus käes. Samas tütar tuli 1. klassis sünnipäevaaktuselt ja imestas siiralt, et 50 aastat ,aga ikka veel elab.
Kui ise 30 sain, ei olnud enam aega vanaduse peale mõelda, niipalju oli tegemist: pere, töö , sõbrad, oma väiksed hobid ja nii siiamaani välja. Kui 50 sain siis küll mõtlesin, et no nii: seni jooksid metsa sisse, nüüd metsast välja. Aga see oli ka kõik. Kuna elada on jäänud vähem kui elatud, siis ei kuluta aega selle üle mõtisklemiseks, ma lihtsalt elan.
Hirm vanaduse ees on pärit üleminekuajast, kui au sees loosung „plats puhtaks!” ning tööle võetigi verinoori , kes nõukogude ajast rikkumata. See aeg on möödas , järjest rohkem on keskealised naised tööturul hinnas. Teisalt on hirm vanaduse eest meedia poolt tekitatud reklaamimull.
Kuidas hirmust jagu saada? Tuleb lihtsalt elada tänases päevas , tänases hetkes siis ei jää aegagi ja pole tahtmist pead murda vanaduse üle. Kui ükskord vanaks saad, siis niikuinii ei tunne end vanana. Ja millal see vanadus õieti algab? Mõni võib olla 30-selt vanem kui 50-ne. Kui nüüd ainult välimusega mõõta , siis muidugi on vahe olemas. Aga ajapikku tuleb arusaamine, et välimus ei määra veel elu kvaliteeti. Ja välimus on manipuleeritav ning muudetav. Igal vanusel on oma võlud, küll igaüks need üles leiab.
Siin foorumis torkab silma, et paljusid vaevab üksindus , sellest ka niipalju tutvumissoove. Ma arvan,et üksikud inimesed tunnevad end rohkem vanana .

üksindusest ja vanadusest rääkides - vana inimese koht ühiskonnas on teistsugune kui noorel, tema ülesanded on teised. Vaatame kasvõi idamaa filosoofide poole, kus aktiivsele perekonnaelule, mis tähendab siis laste kasvatamise ja koolitamise aega, järgnebki mõtteka üksinduse periood, mis peab andma ka ühiskonnale filosoofiliste ja kultuuriliste tulemuste näol oma osa. See on mõtlemise ja kokkuvõtete tegemise aeg. Ja elu jooksul selginenud kogemuste pagas peab siit jõudma tagasi ühiskonna nooremate liikmete käsutusse, et ühiskond ei raiskaks ressursse korduvateks jalgrattaleiutusteks.
Kui aga inimene on olnud ja jääb liiga enesekeskseks, siis muidugi tuleb vanas eas ka tühjem tunne. Inimene ei saa eluaeg ainult tarbida, selle nn karistuseks ongi suur mahajäetus vanemas eas. Kui inimene on olnud oma võimete piires ka andja, on kasvatatud lapsed, ollakse valmis ühiskonnale vajalikke mõtteid arendama ja eakohaseid teeneid osutama, siis üksindust sellisel kujul ei tule. Inimene ei saagi olla õnnelik üksinda, seepärast tuleks alati hingata koos sootsiumiga.
Siit vanade ja noorte ühiselu juurde tagasi tulles: noored andku vanadele võimalusi, olgu lapsehoidmine või majaehitus, pole vaja kõike ise ära teha. Nii oleks endalgi elu kergem ja tulevik paistaks roosam :)

to kõrvaltvaataja - ma ei taha hästi uskuda, et üksinda ei saa õnnelik olla, aga see selleks. Üks mõte tekkis veel, et kuidas saab mitte karta vananemist - lugedes siinset, jääb mulje, et sageli kardetakse, et vananedes ei olda enam kellegi vajalik, aga ennetage seda, elage terve elu nii, et teid pole kellelegi vaja, PEALE ISEENDA mudugi, siis kaob ka hirm, olete ju harjunud.
See on tegelikult super tunne, kui kogu olemasolu mõte lähtub ainult sinust endast ja mitte keegi ega miski ei saa seda väärata. Muidugi - iseendaga tuleb selleks väga hästi läbi saada.

kõrvaltvaataja
Sinu mõtted on head ja õiged. Andmisel on omapärane võlu, mis annab justkui uue tasandi ja laiema silmapiiri ning tasub andjale kaudsel teel tagasi. Tarbijamentaliteet toob kaasa üksinduse. Mitme sugupõlve üheaegne rahumeelne ja sõbralik kooseksisteerimine teeb pered tugevaks ja avab uusi uksi ning võimalusi. Üks rikkuse paljudest ilmetest. Sellist keskkonda peres peab oskama luua, see on justkui teami loomine, väga üksteist vastastikku arvestavalt, armastusteema läbinisti.

kurry'le
kardan, et sa oled libedal teel :)
aga siin me räägime väga lühidalt ja võib-olla mõistame mõnda asja lihtsalt erinevalt.
Üksinda võib olla mitmeti ja muidugi ei tähenda see alati seltskonda, mina pidasin silmas, et inimene ei saa olla õnnelik ilma sootsiumita, niisiis minu soovitus on vastupidine sinu soovitusele siin, ja see tähendab, et mina soovitaks: elage kogu aeg nii, et saate olla kellelegi kasulik!
See omakorda ei tähenda kinnisilmi kellegi orjamist, vaid ikka laiemalt mõtestatud tegevusena, et olla kasulik oma lastele, lastelastele ja muidugi ühiskonnale :)

Aga kordan veel, arvatavasti ei mõelnud sinagi seda nii individualistlikult nagu sõnadest välja koorus :)

kurry
enesearmastus on armastuse üks paljudest vormidest ja see on jube oluline tunne meile kõigile, kuid ainult enesearmastusega kahekesi koos elades jääb elu lahjaks, liiga palju õnne jääb kogemata, ühekülgsus kummitama. Aga seegi on võimalik. Igatpidi on elada võimalik. Inimene on iseenese ja oma elu autor, vabast tahtest pole maailmas olulisemat.

to kõrvaltvaataja - tegelikult mõtlesin küll, aga kui põhjalikumalt olemisest ja üksiolemisest ja tegevuste/elu mõttest ja sootsiumist rääkida, siis pole mul vist siin foorumis mõtet sõna võtta, kui ma just ei taha, et keegi sooviab mul hullumaja kliendiks hakata.
Lühidalt - ei ole see vanadus midagi hullu, hoopis põnev on, aeg edasiliikumiseni jääb järjest lühemaks ja sootsiumi ei pea moodustama mitte ainult olendid sellest maailmast (sama edukalt teistest paralleelmaailmadest, nii need, kes olid siin ja keda tundsime, kui need kelle kunagist olemasolu vaid teame, aga pole samasse paika üheaegselt veel sattunud). Nii vaadates võtavad elu, lapsed ja lapselapsed ja vananemine ja vajalik olemine jmt hoopis teise mõõtme. Seda uskudes/teades võib olla palju kergem elada, aga ka raskem, sõltub inimesest.

kui oled oma lapsi õigesti kasvatanud, siis saad just 50+ kõik hea tagasi. Sina kasvatad neid ja nemad sind.

Just praegu ütles mu 24 aastane poeg, kui rääkisin ühe asja muretsemisest, et "ema, sa lihtsalt osta, mis sa muretsed!" Sõnademäng küll, aga sellest nähtub, et olen osanud oma lastesse süstida nii palju positiivset, et nemad saavad seda mulle nüüd tagasi anda. Mõtlesin lihtsalt, et kõnepruuk ju selline, et asju tuleb "muretseda", aga lahti seletatult on ju tõsi, et tegelikult pole vaja ostmise juurde ka veel liiasti muretseda....

Seega, kõik algab enese jaoks mõtete ja sõnade seadmisest...

no vaat, see on hoopis teine asi ju, lihtsalt sootsiumi mõiste on siin laiendatud.
ehk eesti keeli - tere tulemast klubisse :)

Lugesin ja mõtlesin, ise olen kohe, kohe saamas N46. Pole kunagi mõelnud, et vana on halb olla:) Vahel panevad mind seda mõtet korraks peast läbi laskma just nooremad, kuskil 30aastased sugulased ja sõbranned...Nad kohe muretsevad ja ütlevad, et ei taha vanaks saada... seepeal lausun alati vaata mind, ka pärast 45 on elu.
Võib olla sellepärast, et minu suguvõsas on kõik vanemad inimesed olnud elurõõmasad ja lustlikud, mitte keegi neist pole alates 40ndast eluaastast hakanud soliidseks kübarakandjaks, on ka mulle antud optimismi ja annet mitte mõelda vanusele.
Ei saa mõelda ja muretseda asjade pärast mida me ei saa muuta:( ja vanust ei saa muuta:(
Seega leidkem igast vanusest oma päiksekiir:) peegeldage seda päikest teistele oma silmadest!! Proovige- see polegi nii raske see tasub ennast ära, sest naeratades, isegi kui teil on väga halb päev on teil omal kergem ja uskuge mind ka mõni aasta teie passist "kaob", sest vanadus ei salli naeratust ja optimismi! Vanad peavad ju tõsised, soliidsed ja väljapeetud olema:)

Vanadusel on oma võlud ja valud, aga kõige olulisem eakale inimesele on tema TERVIS!! Nii et kulla noor teemaalgataja- pole vaja karta vananemist- parim, mis te noored teha saate on oma tervise hoidmine.. Ei suitsetamisele, joomarlusele, õllelibistamisele, kehakultuur ja positiivne ellusuhtumine garanteerivad sulle väärika ja rõõmuderohke vanaduspõlve sh ka täisväärtusliku intiimelu kõrge eani...

Minuga on see veider asi, et ma TEAN, et ma olen üle 50 ja suurte laste ema ja arukas ja elukogenud ja mis kõik - aga ma TUNNEN ennast ikka kuidagi teisiti. Ei saa küll öelda, et "oh, ma ei tunne end kriipsugi vanemana kui 30", sest mu tundel lihtsalt pole numbreid juures, aga olen ennast korra tabanud selleltki, et kuulasin kümme aastat endast noorema juttu ja mõtlesin: vaesekene, ei ole ikka lihtne vanaks saada. Ja siis järsku taipasin - ma olen ise ju vanem veel!
Vahel olen sedagi mõelnud, et mu ema, kellest 45aastaselt sai vanaema, oligi siis kohe tõeline vanaema. Nooruslik, lustiline, aga tõesti vanaema. Keetis, küpsetas, hoidistas ja rääkis jutte teemal "noorus on hukas." Ise polema paraku siiani veel vanaemaks saanud, sellest on teinekord küll kahju, vahva oleks ju titte nunnutada!
Aga numbritele pole mul kuidagi põhjust mõelda muidu kui sünnipäeval. Töötan seltskonnas, kus keskmine vanus on kuskil pisut üle 35, mu noorim laps saab kohe-kohe 15 - sama vanad on mu kolleegide lapsed (tõsi küll, nende VANIMAD lapsed). Mured on ühised, jututeemad on ühised - mis peaks mind sundima mõtlema oma sünniaastale?
Mõnikord ikka saan aru - kui näiteks oma ülikooliaegseid kursusekaaslasi kohtan, kellel kaks-kolm last järjest sündinud ja minu vanimaga (29) enamvähem ühevanused. Kas sul on lapsed vanuses 28-3o või alles teismeline kodus - seal on pisike erinevus paratamatult sees.
Nii ma lihtsalt elangi - töö on huvitav, tervis eluaeg ühesugune olnud, lapsed on vahvad, noorim hoiab tahestahtmata kursis ka päris noorte eluga, tüdinud millestki pole, ees terendavale pensionieale pole mahti mõelda - kuidagi ei oska kurta, et küll on kurb vanaks saada. Nooruslik või mitte - sellele ma kah ei mõtle. Ma ei oskagi seda seletada - on lihtsalt nagu on, nii palju tegemist on kogu aeg, pidevalt mõtlen küll, et kui kord aega saan, siis teen seda ja seda ja seda...
Kui teemaalgatajat lugesin, siis pani päris mõtisklema - hull on ikka küll, kui kõik aeg pead mõtlema, et nüüd ongi elu läbi, vana juba. Aga miks see teemaks tekib? Ei jaksa kõndida enam või vaatavad kortsud peeglist vastu või leidsid halli juukekarva?
Võibolla asi selles ongi, et ma läksin hästi vara halliks, enne keskkooli lõppu juba hakkasin sel põhjusel juukseid värvima. Nii et hallipäisus pole mu jaoks kah märk aja lendamisest
Ei saa ma ise ka aru - ehk siis, kui noorim ka koolid läbi saab, hakkan end kuidagi teisiti tundma. Või siis, kui lõpuks ometi mõni lapselaps sünnib. Praegu igatahes olen kahtlaselt rahul eluga - kes teab, mis karistus siis selle eest ootamas on...