Kohtamisteema Vanainimesele, Kel Suur Täht Ainsaks Kommunikatsioonikriteeriumiks Ja Kelle Ükssarvik Veel Kusagil Vabalt Ringi Kappab. Vaatamata Eale Pole Ta Eelnimetatud Loomale Ligilähedalegi Pääsenud, Ratsutamisest Rääkimata.
Aidakem Ta Lõpuks Sadulasse. Süütuna Ka Ikka Niru Surra.

hiiliv vana peer (poeem kolmes vaatuses)

hiilib teine akna taga
kõik, kes toas, on täitsa vaga
ja siis lasi kärtsu peeru
eurokardinad sest keerdus

vanur peerust ise ehmus
pükstesse veel miskit tehtud
olen postiljon veel kohmas
ikka eriline tohman

tore postiljon nüüd küll
rikutud on aknatüll
kui sa pruuti tahad leida
proovi peeru pükstes hoida

vanas eas ongi piiramatu gaasivaru. eriti neil, kes oma toidusedelit ei jälgi ja igasugu sousti ja pläusti valimatult näost sisse ajavad. kujutlegem nüüd üht kohtumisaldist vanatoid siit leitud ontliku naisterahvaga kohtumas - tere, mina olen-puuks-ilmar-puuks, tore ilm-puuks-täna. kuidas oleks kohvikusse minek-suurem piu-pörr ja peer. ontlik naisterahvas - teate ilmar, mulle tundub, et üksinda elamine on kuidagi, khm vaiksem ja haisuvabam. ja pärast loeme jälle kurja pröögatust, et naised ajavad lati liialt kõrgeks ja tahavad ei tea mida.

väga vabandan sekkumise pärast, teema siiski neile, kel suur täht elu mantraks. lipp neile kätte, vehkige siis hoogsalt. peale selliste igavate kuivikute vehklemist kaovad muidugi lisaks lähiringkonnale ka suvalised netiplämisejad laiali. a no mõned ongi erilised põmmpead.