Kas olete alles hoidnud vanad kirjad armsamalt, sõpradelt, sugulastelt...? Kui olete, siis miks?

Ei ole. Milleks? Ajaloolist väärtust neil ei ole ja mina lugesin nad õigel ajal läbi, nii et ka minul pole nendega midagi teha.

sugulaste omi mitte, siiski - pojakese kirjad olen tallele pannud. Kui polnud veel arvutiühendust, siis saadeti emmele ikka neid paberkirju... ei raatsi ära visata.

Kallima kirjad (selle kallima, kes tõesti kirjutada oskas ja aastate jooksul palju kirjutas) olen pannud suurde karpi ja hoian alles. Vahel isegi loen - no enne jõule näiteks.

Hoian alles, sentimentaalne loll olen, kiusan ennast nende taaslugemisega.

ei ole sa sentimentaalne loll, miks nii rangelt?? Oled romantilise ja ilusa hingega inimene hoopiski!

Minul ka vanad kirjad alles. Ei ole neid ammu lugenud, kuid kui loen, siis elustuvad kõik tolle-aja mälestused ja need tunded, mida siis tundsin. Ma ei tea, kas see on õige või vale, kuid ära visata jõuab ju alati. Ära visatud asja aga tagasi enam ei saa...:)

Poja kirjad, mis ta sõjaväest saatis hoian alles.Ehk tahavad kunagi tema lapsed neid lugeda:)

on. minu esimese abikaasa kirjad on alles.

hoian ka kirju alles, mis mulle kord midagi tähendasid.

on alles mitmed kirjd ja loen vahetevahel (ehk tõesti kord aastas)head mälestused ja ka mõni si saab veel nüüd selgeks aga tore on see,et ka mu emal (80a)on mõni kiri alles 50 -aastatest ja vanemaidki ja kui huvitavalt tookord poisid kirjutasid-minu lapsed naeravad end kõveraks,et kuidas need oskasid nii?kuidas nende vanaisa (keda lapsed ei näinudki)nalja viskas jne peale selle oli mu emal kavaler üks praeguse teletähe isa, kelle paar kirja ka alles.

Kui suhe läheb lörri, siis olen küll kõik seda meenutavad kirjad, armastuse tõotustega fotod jms hävitanud - ahju või paberihunti. Pole vaja oma närve rikkuda enam. Olen ju neid lugenud, põhiline ikka meeles.

laste kirjad ja mehe kirjad hoian alles ja üks kooivend pühendas mulle terve luulevihiku, neid luuletusi ma enam ei loe aga vihik on alles, sellised naiivsed noore inimese luuletused.

säilitasin algul ühe noormehe (esimese armastuse) kirju, mis sõjaväest saadetud. kui mehele läksin (mitte talle ;D), siis hävitasin kirjad.
praegu on sellest natuke kahju. ma olin ta peale pahane ja viskasin kirjad tulle.
mehel on oma esimese armastuse kirjad alles, poolkogemata leidsin. koristades, elame mehe lapsepõlvekodus.
lugesin läbi kah, süümekaid ei tundnud.

aga loomulikult on alles.
need on ju nii ilusad. mõtlen just armsamate poolt saadetud kirju - täis ilusaid emotsioone ja head energiat.

Alles vaid ema kirjad, mis mulle saadetud. Kunagised peikad võisid ju teie meesteks saada ja mina peaksin nende kirju alles hoidma???.Lugema küünlavalgel ja nostalgitsema??? Ahjutuli sai neid ühtepuhku romantiliselt lakkuda...

Ei olnud võimalik kunagise esimese armsama kirju alles hoida,kuna esimene ex ämm viskas ahju.Peale lahutust,kuna need polnud ju tema poja kirjad:D Ema,isa kirjad on alles, samuti venna sõjaväest saadetud, poja sõjaväest saadetud ja sõbrannade saadetud.Tuttavate saadetud kirjad kah.

Mehe kirjad meie suhte algusest on kõik alles, terve suur kastitäis, peaaegu iga päev kirjutas. Minu kirjad temale ka, mina ei olnud nii usin kirjutaja. Vahel loen, olen lastele ka lugenud. Selline mõte on, et võiks kunagi raamatuks kirjutada.

Pole olnud suur kirjutaja ja neid kirjugi vähe saanud:(
Tegelikult on vist isegi üks kena kirjake vanematekodus alles, kuid kindel pole.
Lihtsalt väga südamlikkust ja siirust kiirgas sellest kirjast. Õpilasena olles ei suutnud ma vastata õpetaja kirjale, sest vanusevahe.. tundus mulle suurena;))

ei hoia, milleks, hiljem teistele lugemiseks?

Olen alles hoidnud vanaema kirjad...osaliselt. Kõige vanem kiri on aastast 1965 ja veel paarkümmend kirja. Ta kirjad olid nagu jutukesed. Kirjutas tegemistest, ilmast, loodusest...Alati olid need 5- 6 lehte. Käekiri oli tal imeilus! Siis on alles ema ja võõrasisa kirjavahetus vahetult enne nende pulmi. Võõrasisa oli kuskil kuu aega teises linnas tööl. Väga romantilised kirjad...
Ja veel on alles minu laste kirjad jõuluvanale...Kirjutatud trükivigadega, toredad joonistused kõrval...Andsin neile lugeda, kui nad olid juba ise lapsevanemad. See emotsioon mis ma seekord nende silmist nägin...see on seda väärt, et neid kirju alles hoida!

Mul on kirjad alles, neid on terve karp täis. Vahepeal mõtlesin jaanitulle viia aga siis leidsin, et palju ruumi nad ei võta ja äkki läheb mul kunagi neid vaja memuaaride kirjutamiseks. Las lapselapsed loevad kunagi 100 aasta pärast, leiavad pööningult ja uurivad.

hoian siiani ämma sõimukirju alles ja kui hauale lähen siis loen talle mälestuseks ette :))))))))))))

Kui olin ca 18, siis hakkas mulle kirjutama üks sõdurpoiss. Nimi oli vist Erkki(või Herkki).Hoian jah alles, sest tema ümbrikud olid nagu kunstiteosed. Parem pool ümbrikul oli alati omajoonistatud pildiga. Ilusad ümbrikud on. No kuidas ma neid siis hävitan? Kirju lugenud ei ole, sest eks ta igavusest kirjutas. Kohtuda ei õnnestunud, sest ma ise ei julgenud nii noorelt mingeid suhteid pidada. Mõtlesin, et lähen tööle, muretsen endale elamisekoha ja siis alles vaatan Lootsin ainult enda peale ja elu näitas, et õigusega.