Minu arust on sovjet see kes nimetab teisi sovjetideks valimatult, harimatu inimene, piiratud silmaringiga isend, kes praegu peab ennast ilusaks ja ausaks sinimustvalgeks eestlaseks, aga vene ajal oli kuskil kaupluses müüja-juhataja, kes kogus andameid suitsuvorsti jms. sarnase eest. Sovjeti aeg oli, ja kõik me elasime seal, osad kehvemini , teised paremini. Igal ajal saab elada väärikalt ja ka hästi. Oma elatud elu ei saa eitada.

See on kohhutav, aga ma olen sovjet ja mul pole isegi piinlik.
http://www.youtube.com/watch?v=kXxzTZ0ZOwU

http://www.youtube.com/watch?v=kXxzTZ0ZOwU

http://www.youtube.com/watch?v=kXxzTZ0ZOwU

<http://www.youtube.com/watch?v=55yCQOioTyY<>

http://www.youtube.com/watch?v=55yCQOioTyY

Vabandan! pole vaja avada linke 01:33 ja 01:38.

pigem nimetaks sovjet'ideks arnguvõimetuid neanderdallasi, kes muudkui unistavad, et onu Tom'ilt tuleks väljamaalt kopsakas summa või pakk nänniga, meenutavad heldimuspisaratega möödunud aegu, kus rohi oli rohelisem ja tänapäeval ei suuda absoluutselt ise midagi omade ajudega genereerida, aga nõudmas hüvesid ja seadmas teiste elusid on vägagi vilkad, kadetsemas teisi on kohe erilised meistrid. Sellised nagu nad olid nõukaajal mõttetud pidurid, pealekaebajad, teiste eludes tuhnijad ja naabrite rahakottide sisude ülelugejad, sellisteks on nad ka praegult jäänud - nüüd küll jah juba hilises keskeas, kes savisaart peavad maalelaskunud messiaseks, lootes talt taaskord hüvede kehtestamist ja oma allesjäänud elude kullaga üle valamist lojaalsuse ja koputamise oskuse eest. Kõik läheks müügiks neil, saadaks taaskord edukamad rongidega Siberisse teele, kui vaid enda elujärg sellest paraneks.

Ja väga alatu süüdistus müüjate suunal - praegused kassasvehkijad ei kujuta ettegi, mis oli omalajal selleks vaja, et heas kaupluses tööd saada ja seal ka püsima jääda. Kassaaparaadid olid ju päris algelised, nii et kõikide kaupade hindu kaupluses pidid peast teadma ja kiiremaks arvutamiseks oli arvelaud nö. see lollikannel. Olen muideks ise sellega korrutanud-jaganud, liitmisest lahutamisest rääkimata. Vanemad ehk mäletavad seda felixit'ki, mida mehaaniliselt vändata tuli, ise olen lapsepõlves viimasega küll vaid mänginud.
Ja mis seal halba oli siis, kui kõik vorst-vorsti vastu käis? Kui võimalust oli nihverdada, siis nihverdati, nii palju, et kehtestatud seadustega siiski päris pahuksisse ei mindud. Või käib tänapäeval see asi teisiti? Ei käi ju? Tantsisid siis ülemuse pilli järgi ja rabad ka nüüd ülemuse pilli järgi, muidu oled järgmisel hetkel tänaval.
Kes suutis siis elada ja kombineerida, see oskab ka praegusel ajal ära elada. Nii, et vanadele kaubandustöötajatele soe tervitus ja muideks, nii palju kui mina sellest ajast neid mäletan, olime ikka ühed ärksamad tegijad igaljuhul. Ja väga paljud on aastaid nüüd enda isiklikku äri ajanud.

Hulkur, mida sa siis tahad või keda sa siis õieti sovjetiks pead, aru tõesti ei saa...Küll sarjab, siis laseb sellist imelikku mula vahele?

Hea teema! Tänud teemaalgatajale.

Olen mõelnud selle üle. Üks praegune 50+ põlvkonna õnnetusi on, et nüüdsed noored peavad sovjetiaega tõeliseks pimeduseks ja meid, kui sovjetiajal sündinud põlvkonda, selle pimeda ja rumala aja esindajateks. Olen kohanud sellist suhtumist.

Selles väites on aga mitu viga vähemalt osade jaoks meist.

* kõigepealt oleme esimese Eesti iseseisvuse ajal sündinute lapsed. Meie lapsepõlved olid sageli väga rahvuslikud, meile üritati anda kaasa tükike eestiaegsest kinderstubest, meie õpetajad olid sageli eestiaegsed, meie vanaemad olid olnud daamid ja meie emasid ei hüütud iial muttideks.

* sovjetiaeg oli pime aeg, kuid sellesse olid sisse kootud pühad värvid. Me esindasime paljusid elukutseid ja liikusime erinevates paikades, kuid me kõik teadsime, mis on vale ja kuidas peaks olema tegelikult. Me olime sõnasaatjad omas väikeses maailmas, mille tulemuseks oli lõppude lõpuks laulev revolutsioon.

* me kõik kartsime. Karta oli palju põhjuseid. Võis vägagi kergesti sattuda oma arvamustega riiklike pihtide vahele, saada nn lindpriiks, kaotada töökoha, jääda silma pahatahtlikele inimestele, kes töötasid riigi heaks, jne. Põhiosa hirmudest oli jäänud külge aga meie vanematest, paljudest Siberist naasnutest ja küüditamiste mälestustest.

* me lugesime palju. Kultuur oli in, kunst, kirjandus, muusika ja teater omas mitut nägu ja alati oli olemas kuskil varjatud viisijupp peidus. Kuid olid ka peidus sovjetid, s.t. pimedad inimesed. Kunagi tegelikult ei teadnud, kes keegi on.

* laias laastus on sovjet minu jaoks olnud inimene, kes ei mõtle ja inimene, keda saab alati vorstiga ära osta. Nii lihtne see ongi.
Aga küllap on teistsuguseidki inimesi meie hulgas.

See eelmine kommentaator on alati vorstiga ostetav olnud, tean ka selliseid.

Vale puha, ikka oli Vorst Vorsti vastu..

Meeldi ka mulle need vorstivahetajad, kes kaupa leti alla peitsid, kõige rohkem kartsid nad SORVO mehi. Isegi praegu veel kiitlevad oma sulioskustega.
Peale nende olid veel lihtttöölised, haritlased, ametnikud, kelle arvelt nad ennast priskeks hangeldasid.

meie, sovjetiaja põlvkond oskame rõõmu tunda pisikestest asjadest, praegused vaid autost:/, meil on moraal praegused on moraalitud jne.

tunda rõõmu majoneesipurgist? kas polnud nagu tiba alandav? sovjetiaeg tuletab mulle eelkõige meelde kommunismi ehitamist.

SORVVO-sotsialistliku omandi riisumise vastu võitlemise osakond.

Ajalugu me muuta ei saa,ükskõik kui palju ka ei seletaks kui paha ja kole kõik oli.Inimesi ka ei saa muuta,kui see võimalik oleks,oleks Lenini kommunismiidee ellu viidud ja paradiis juba ammu maa peal.Inimlik ahnus ja õelus jääb alati püsima,ükskõik millises riigis,ükskõik,millise valitsuse all.Nüüd on meil ju oma vaba maa,kas inimesed on paremaks muutunud?Peaks ju nagu olema,aga võta näpust,tigedust ja silmakirjalikkust on rohkem veel kui enne.Oskab keegi öelda,miks see nii on?Mina küll ei tea.

Ma ei ole mingil juhul nõus, et kurjus väga hullusti vohab. Seda on ju alati olnud, vene ajal susserdati seljataga, nüüd asi palju avalikum, seepärast tundub,et õelust ja halba rohkem.
Abivajajaid aidatakse, isegi selleks fond moodustatud. 3 naabrit 4-st normaalsed ja eravalduse sildi taga ei ole alati püssimees.

kui Klaara Hallik küsis moskvas ülemnõukogu saadikute ees, et kas sotsialismiga kaasnebki nn võõraviha, st kõik erinev on vihkamist väärt, siis talle alles kolmandal päeval suudeti kombineerida vastuseks keegi "hääl töölisklassi hulgast", kes hakkas loosungeid hõikama jms narrust.
me olime teistsugused, kui praegu.
sovjetiajal tänaval võõrale naeratamist peeti libulikuks lähenemiskatseks või debiilsuse ilminguks. mäletan seda veel hästi. olime kapslites, kinnised, reserveeritud ja lukus, valmis rünnakuks või valmis kaitseks, ohutundega.

praegune aeg meeldib mulle selles osas hästi - keegi ei lange minestusse, kui talle rõõmsalt naeratada jne

No mis pada te ajate, suured ja targad naised. Mitte ühelgi ajastul poole keegi võtnud inimeselt õigust naeratada ega olla see, kes ta olla tahab.

lisan veel, et meie põlvkonna inimesed erinevad meie lastest ikka veel sellise võõravaenuliku hoiaku poolest. meie täiskasvanud lapsed on palju tolerantsemad ja avatumad, kui nende vanemad, meie.
üldistan siin natuke julmalt, aga ütleksin siis, et suur osa meis, mitte kõik, kannavad endas seda sisseimbunud vastikut taaka sovjetiajast.

Lapsed on tolerantsemad, sest nad on näinud maailma vabalt, mitte saanud raudse eesriide tagant piiluda. Mis puutub sõnasse "sovjet", siis see on rumala inimese malakas alatiseks virutamiseks sellele , keda alandada tahetakse. Oli aeg, soveti aeg, enamik 50+ sealt tulnud ja seda oma turjalt maha ei raputa.

...kuidas ma endasse paratamatult imbunud sovjetlikkust maha uhtusin. lihtsalt lugesin Solzhenitseni Kulaagi arhipelaagi, lugesin seda paarikümne lehe kaupa, sest ängistus ja valu kannatanud ja hukkunud inimeste pärast oli laastav. rohkem korraga taluda ei suutnud. aga ma lugesin selle lausa tahtepingutusega läbi ja vabanesin millestki vastikust ja kleepuvast oma hinges.

Saimale: kes need neanderdallased on? Aga muidu, see mida sina nimetad kombineerimiseks ja vorst vorsti vastu on lihtlabane vargus ja selle all kannatasid ausad inimesed ja neid oli enamus.
Valullale: Minu arust sel ajal naeratati isegi rohkem kui praegu.

Gulagi arhipelaag oli selle raamatu nimi.

hulkur ja valulla
kontekstist välja rebitud... mainisin ju et tänaval ja võõrad. teil ei maksa ka loosungeid hõigata iga asja peale ju. tuletage parem meelde.on kerge ununema küll.

mäletan
ei mingeid loosungeid, ehk ma pole piisavalt vana, kuid samas mäletan nõukaaega oma nüanssidega. Ja ka võõrale tänaval on võimalik naeratada....ja väljarebitust, seda ei näe küll.

minu jaoks seondub sovjetlikkus ühelt poolt lipitseva alandlikkusega- allumine ka nõmedusele ilma igasuguse vastuvaidlemiseta; samas nurga taga ja sosinal praalides: aga ma nii tahtsin talle öelda, et... jne.
Teiselt poolt sallimatus ja kadedus edukama/targema/rikkama suhtes- kuidas keegi julgeb olla paremal elujärjel kui mina! Kui ei kuulu minu klassi, järelikult oled varas ja kaabakas.

ei teagi, kuidas on õige- sovietlikkus v sovjetlikkus. Valulla, appi!

Olin hiljuti Moskvas ja seltskonnas tuli ka jutuks sovjeti aja tagasiigatsemine. Eestis, ma usun on neid vähe, kes tahaksid tagasi seda aega, venemaal on selliseid rohkem, palju rohkem, mitte Siberis, imekombel aga just Moskvas puutusin selle probleemiga kokku, Siberis on nad alati kuidagi omadega hakkama saanud. Moskvasse tagasi, tuttav viis mind äärelinna poodi, et ma midagi selgeks saaks. Selles poes oli hais esimesena vastas, roiskunud toidu hais, aga ostjaid oli palju-vanad inimesed ostsid libedaid viinereid, sardelle, hallitanud leiba ja juustu, sest see oli odav ja vastuvõetav nende rahakotile. See toit oleks pidanud minema visatud olema, aga keegi osav tegelane leidis, et sellega saab raha teha, mis sest kui keegi saab mürgituse ja sureb. Rääkisin mammiga (ostis kohupiima), mammi ütles, et kraabib hallituse pealt, keedab ja teeb kohupiima kooki. Seal oli ka kala (ammu surnud tuhmide silmadega), ikka osteti.

Nostalgile: Need omadused on iseloomulikud igale ajastule, need on lihtsalt indiviidi iseloomu jooned.