Paar päeva juba möödas, aga ikka ja jälle meenub...haldjas, kes käis ringi mu tares...
Väga kaunis luuletus! Loodan südamest, et Tüdruk korrastab oma sahtleid ja rõõmustab meid veel oma kaunite luuletustega. Ja mitte ainult Tüdruk...siin on teisigi toredaid luuletusi olnud!
Igaühel, kellel ainult soovi on oma kauneid luuletusi ka teistele jagada... olete oodatud!!!
Keegi juba pakkus välja moderaatoritele, et teha eraldi teema, aga miks mitte aeg ajalt siinsamas seda teha.
Mida arvate....

loen luuletusi heameelega, aga kardan, et enamikel ei tõuse see luuleind keset päeva... kesk halli oktoobripäeva? aga vb ma eksin? võibolla just nüüd, sügisel, istutakse rohkem toas arvuti taga, hanesulg käes? ----

Kindlasti pole ma eriti originaalne, aga otse loomulikult meenub igale eestlasele seoses sügisega see ammu-ammu tuttav salm:

Igav liiv ja tühi väli,
taevas pilvine...
Jõuan tulles metsa äärde -
tuleb nõmmetee.

Männi roheline samet,
üksik metsatee...
Pedak heleroheline,
kask kuldkollane...

Pedak heleroheline,
kesk kuldkollane.
Nõmm on sügisele
langend kaenlasse...

Olgu siis klassiku lihtsate armsakssaanud sõnadega juhatatud sisse see oktoobrikuu...

Oktoobrikuule
SUREMISEST

Ütleb teadus: kõik sureb sünnist saati.
Kuid ta ise seepärast ei muretse.
Tuues eeskujuks mõnd ülikõbusat taati,
elu kamandab: "Mida te surete.

Ei me suregi. Toitudes leivast ja aateist.
Surmamõtteile pole end raisanud.
"Me ei tulnud siia tegema poolfabrikaate!"
olen minagi lause paisanud.

Aga tehes nii pool- kui täisfabrikaate,
olles vait, või siis vastugi pureldes,
elu pro-de ja contra-te löömingu saatel
oma surmale vastu me sureme.

Laulu luues me kildhaaval sureme laulu.
Seina ladudes sellesse seinasse.
Me sureme aususse, püüdes ausust.
Ja sureme sõprade leinasse.

Me surems voodisse kodus, või parki.
Saapapaeltegi liikude purjusse.
Me sureme kiirgusse, vähki, infarkti -
süda vastu peab üksnes lurjustel!

Tean: surrakse endale lauldes kiitust
ja kuulates endale "elagut".
Tean: surrakse surematuse riitust
ellu jättes kui naisele elatust.

Nii - ka kõrgelt kukkudes kaelu ei murta
ega surda galantselt
koltidest

Anna, ELU, et enne lõplikku surma
ma ei sureks ...kuhugi polstrisse!

/Arvi Siig/

Tere oktoobrikuud! Kohvitass, lilled ja luuletused. Tohutusuur sügislillede kimp mu vaasis...

Mul on teile-meile, st just nimelt 50 plussidele üks luuletus, mis paar aastat tagasi sai algselt kirjutatud sõbrannale, kes oli parajasti sügismasenduses. Hoiatan, et luuletus ei kannata kirjanduse või kvaliteedi seisukohalt mingit kriitikat! See on lihtsalt üks hetkeline emotsioon... võib öelda, et visand. Aga mõni visand ei saagi "päris luuletuseks".

Sügispäikese mahedas valguses
meenub kirsside õitsemisrööm,
ja oktoobrikuu jahedas alguses
kas ei kangastu JUULIKUU lõõm??

Ärkad hommikul just nagu alati
elupäevade kirevas reas,
ja enne peeglisse vaatamist
sa oma vanust ei tea...

sest on magusa pool-une embuses
õitsvad kirsipuud, sinine järv.
armsad hääled ja näod - nad on endised
nagu kesksuve taeva värv...

Kõik nad elavad, räägivad sinuga...
Endistviisi lööb seinakell...
Sa oled NII noor, nõnda endine.
Ja hing on endiselt hell...

Kased kuldsed ei raagu veel.
Hinga säravat õhku üks sõõm!
Sinust möödub üks mees - nõnda valusalt noor...
selle sügise silmarõõm...


Et siis ilusat oktoobrikuud kõigile! Soojust ja päikest hinge!

mina julgen küll kritiseerida .. väga ilus luuletus ..äärmiselt lihtne aga ilus :)

Kuudi Marju noorpõlve savikas alles ja grammar ka--kuulake häid sügislaule:)

Heh, ma mõtsin päälkirja lugedes, et tegemist on Keskerakonna häälekandjat arvustava nurgakesega.

;D:D:D
sain mõnusalt naerda - naer on terviseks ! ;)

alguseks Tüdruku hingele pai tegev luuletud ja siis see kommentaar...2 ühes :helge meeleolu ja lõbus tuju :)
tänan teid ja teemaalgatajast "peasüüdlast" ka !

Töölt koju ja 24/7 arvutis. Kui tore, kui tore saab üle pika aja sõbrannasid kiita,teemaalgataja, Tüdruku omalooming.
Laske tulla,oi mulle meeldib. Tulun hirmsa peavaluga (misasja kao tervisenurka)ja nüüd kohe läheb paremaks. Ilus õhtu algus.

tänan hea meeleolu eest boamadu, lugesin hulga erinevaid luuletusi hiljuti aga ükski polnud piisavalt hea ja oma ülikriitilise meelega siiski arvan, et tüdruku luuletus on väga südamlik no ikka üllatavad inimesed ja ei saa jälle vinguda.

Kes alustas ja läks rappa
mis juhtus sinuga
kas alustaja jäi tuppa
ei tulnud sinuga

Arvan algusel on kõik
mis vaja
ja ta ei armasta
Ta ainult tahab sind ja vajab
ehk ilmaasjata

Mis üldse algus on
see selgusetu siiani
Ei defineeri algust jumalgi
kas lõpp ka sellel kunagi

Sind armastan mu kirjus lehis sügis
jah armastan, sest valu see ei tee
Sind pühaks pean mu imeline vägi
see vägi on hall ilm ja vihmane.

Nii läevad päevad
teineteise kannul
ja nende minek
üha lisab kiirust.
Me eilne lapsepõlv,
see polnudki nii ammu...
oh peatu aeg,
oh peatu kasvõi viivuks!

Kes öelda teaks,
kui palju on veel jäänud
neid päevi kiirustavaid-ruttavaid?
Me lausa märkamatult
suureks saanud...
Kuid hoida alal oma lapsepõlve,
kui kauaks seda suudame?

Las edasi see kesta
meie lastes,
neis särasilmis, naerulohkudes...
Ehk nende rõõmurõkatuste paistel
ei enam kohutagi meid
me vanadus.

Heale sõbrale

Nukrusehetked
ei hoia mind enam kütkes,
kui saan Su'lt kirjarea.
Üksinda veedetud õhtuil
mõtetes Sinuga olen,
sest nõnda on hea.
Ühises ajas ja ruumis
ühine mõttelend.
Lugedes Sinu mõtteid
avastan iseend.
( L. Tabur )

Betti Alveri sügisluuletus. Sobib just tänase maruvinge ilmaga... Ja minu meelest NIII kohutavalt võimas ja hea luuletus, et haiget teeb...

Kui pilved kähinal käisid
üle madala taevalae,
tuli tasa me tundi sügis,
kaelas vihmavettinud krae...

Sügis leiutas pööraseid pille
ja oli me sajandil vist
kõige rahutum, kõige süngem
kõige sügavam komponist...

Kui ta kõrgel katuserennil
ööhelinad esile tõi
ja vastu vihmaveetoru
maas köiejupiga lõi,

siis ta meeletu mühina mõjul
kottpimedas üsna pea
ulus korraga kogu elu.
Kaasa karjusid kiviseinad...
Ja sosistas midagi süda.

Eks igaüks ise tea...

On igav ja kurb _ pole ühtki,kes ulataks käe,
kui murede kütkes end laastad ...
Kui loota veel?Milleks,kui täitumist iial ei näe?
Kuid aastad need kaovad - kõik paremad aastad!

Kui armastaks?Keda?ei kesta jäädavalt see,
kuid hetkeks ei tasu ju vaeva ....
Kui endasse vaataks? seal midagi rõõmu ei tee,
kui palju ka möödunu tuhas ei kaeva.

Jääb kirgede tuhin,kuid seegi kord lahkuma peab,
sest mõistus on kohtunik vali
ja kõik meie elu - kes teraselt vaatab,see teab -
muud pole kui rumal ja labane nali.

Tänab K-ilusa, imeilusa luuletuse eest.Kohe õpin pähe!

Kivil istus väike konn,
mõtles et tal kõva on.
Koivad välja sirutas,
pauge õhku virutas.

Eestis on veel eraKONN(d)
kohuke on tema BOND.
Linnaviletsuses imeb munni,
omal silmad kõõrdi punni.

Saaks vaid Toompeale võimu juurde,
tõukaks rahva viletsusse suurde.
Oma taskud täis nad kaaniks,
see ongi Kohukestel plaaniks.

nonoo, sina küll 50+ pole... mine õige noortenurka, poeet

igav liiv ja tyhi vali taevas pilvine. jouan tulles metsa aarde hakkan sitale.manni roheline samet yksik naiseke @!#$ tal heleroheline pea tal kollane @!#$ tal heleroheline pea tal kollane .naitan raha ja see vana libu langeb kaenlasse.

Kõik on olnud
läbi on proovitud
mindud ja tuldud
jällegi soovitud
keerata kulgu
kiiremaks hooks
proovitud tõugata
järgmiseks looks
ainult veel naeratad
viimases reas
mõttetu vaadata
sõnad on peas.
/ M. Põld /

Kaotaja kiituseks laulan,
sest v6itjaile lauldakse niigi.
Kurva ees kummardan,
löödu ees langetan pea.
Maailmast loobuja loob -
leiab unedes enese riigi.
T6eluse taluja salaj6udu
ja suurust
keegi ei tea.
Kaotaja kiituseks laulan.
Ja ilmaolija iluks.
P6latu pärgan,
ta k6rgele laubale vajutan suu.
Sellele, kes suudab
selgust puuduvast
kogu eluks
kerge ja sirgena kanda
olen ma tuumani truu.

Lisan teisegi Kareva luuletuse:

K6ikide eest, kes on eksinud
ulgumerel,
k6ikide pärast, kes päeva
on pillanud käest
palun ma täna.
õhtu kaduval valgel,
väsiva südame
viimasest valust ja väest.
Tulge hulgused,
sulid ja sandid,
vagabundid ja kurtisaanid,
kupeldajad ja hiromandid,
loodrid, luiskajad,
narkomaanid ja ja pätid,
priiskajad, joomahullud,
kel on hirm,
kel on nälg,
kel on külm.
Kes on isatult ilmale tulnud.
Kellest pöördunud ära maailm.
Kes on eksind
ja ahastand kaua.
Saate puhkuseks
pehmeimad toad täna ööl,
teile katan ma laua -
peened veinid ja parimad road.
Tulge, tulge,
ma tunnen teid ära.
Teie verd voolab
minuski vist.

Kirjutage oma lemmikluuletajate või enda kirjutatud luuletusi.
Kõike ilusat!

siin olnud kord üks vanamees
kes polnud näinud elusees
vesiklosetti


kakada võib põõsa taha
see ei võta miskit raha
peput pühi loodusega
lepaleht ei küsi raha

lauba läheb v-olla sauna
seljast viskab haisvad kaunad
ons tal ikka puhast pesu, äkki
viimsed trussad katki

naised, aidake nüüd siin
kulub ära peleriin
roosa string ja rinnahoidja
sukapüksid mune hoidma