Võtan ühest eelmisest teemast umbkaudse tsitaadi: maja, pere, autod, mööbel olemas, nagu selles vanuses peabki olema.
Ja küsin (aga palun ausat vastust): on siin ka mõni, kellel seda kõike pole, aga kes siiski tunneb, et elu on ilus?

Minul küll seda kõike pole, aga ikka olen õnnelik.
Mul on meeldiv töö, tore laps ja lapselapsed, hea sõber ja elu on ILUS.

pere on, maja pole, ilmselt ei tule ka, kui lotomiljonäriks juhuslikult ei saa, oma korter, oma eriala, mingi autoloks, mis asja ära ajab.
Tegelikult pole veel 50, aga aeg liigub kiiresti, nii et proovin siin assimileeruda.

Eks ta ole, kes mida väärtustab. Paljudele on asjade maailm enda ümber ju üsna oluline - nende abil saad oma elu elamisväärseks teha. Ja ma valetaks, kui möönaks, et asjad minu ümber mind külmaks jätavad, samas vaimsed väärtused annaks asjadele mu ümber justkui mõttekama sisu.
Muideks, elu on tõesti ilus, omade varjunditega vahel küll, mis pole just meeldivad...kuid siiski võtan, mis võtta annab ja tunnen rõõmu siiralt iga väiksema pisiasja üle, mis hea on.

Mul oli ka kuidagi imelik lugeda 50+ mehelt sellist postitust. Nagu laps liivakastis - vaadake mis mul on! Tegelikult kahju, et intelligentseid inimesi siin nii vähe käib.

puudub köögimööbel,sest vana oli jama ja viskasin ära,tahan nüüd uut,agapole selliseid ressurse,juba 2kuud tühjas köögis,murran pead kuidas uut muretseda ja õnnelik selle üle küll ei ole..

Mees on haige, lapsed kodust läinud. On jah maja, auto ka, aga need küll mind õnnelikumaks ei tee. Pigem need harvad rahuhetked, kui abikaasal pole tervis väga halb. Igaühel omad rõõmud.
Tänane ilus ilm teeb elu küll ilusaks

Tunnistan, et oli olemas aga nüüdseks mõnest asjast ja mehest loobunud. Hinges saavutanud rahu ja rõõmu. Tekkinud uusi tuttavaid, kellega ma tunnen end väga hästi.Mina olen momendil võitnud!!!

Päris õnnetu, ehk saad riiulitega hakkama? Mulle näiteks ei meeldigi eriti need suured kapid, et köök on ainult üks siledate pindade jada. Mul on kraanikausikapp ja tööpind, muu on lahtiselt riiulitel. Korda pidada on raskem, aga muidu pole viga midagi

minumeelst vaimukamais reklaamikampaaniaid, mis üldse olnud...
asko künnap vist oli asja taga...
asjadega on nii, et need tekivad, ilma et nende nimel eraldi pingutatud oleks...kodu on ju tarvis, meie kliimas ei ela kuskil kuuse alll...ja kui on kodu, siis selline, et meil kõigil oleks seal olla nii hea, mugav kui ilus ühtaegu- kodu on ikka me eneste nägu...vajalik mööbel, kodumasinad jms...auto ja metsamaja on kuidagi muuseas ja möödaminnes tekkinud....
aga ilmselt oleksime samaõnnelikud ka vähemate asjadega....rõõmustavat on ilmas plju...vägaplju...

kõik oma vara kannan alati endaga kaasas, see asub mul kahe kõrva vahel, mammonat ei oma, aga õnnelik olen

To ananassisalsa
Ilmselt oled noor ja uhke? Kas sinna kahe kõrva vahele ikka mahub kõik? Aga kui oled õnnelik...OK!

Minu elu on ilus siis, kui tervis korras. Kõik muu materiaalne on niigi olemas, ka tore pere.

Minul pole maja,autot,ega suurt pangaarvet,ainult väike remnti vajav 1-toaline korter. Remondiks palgast ei jätku, aga õnnelik olen oma kahe lapse ja lastelaste üle, kes on terved ja õnnelikud.
Nende õnn on ka minu õnn:)))

Jumala õige, kuukiir!
Tervis on igas vanuses kõige tähtsam. Tean, mida räägin. Hiljaaegu amputeeriti mul jalg ja kaks kuud pärast seda sain Ameerikast päranduse. Eluaeg olen pidanud napi rahaga läbi ajama, olen teinegi kord selle pärast omaette vingunud. Nüüd olen rikas nagu troll, aga jalaga ja rahata olin igatahes õnnelikum kui jalata ja rahaga.
No vähemalt saan korraliku proteesi muretseda.

Et tervis kõige tähtsam on, seda mõistavad kõige paremini ilmselt vaid need, kellel sellega tõsiseid probleeme on olnud. Samas on siiski ka nii, et kui mul ei oleks olnud rahaliselt võimalik kõiki neid kalleid rohtuid osta, oleksin kabeliaias mitte delfis.

Riskin ebapopulaarsusega, kuid - varakest on.

Üritan populaarne olla - sõltumata varast, olen õnnelik.

Üritan olla tark - egas vara omamine veel eraldi õnnelikuks tee. Selle eest peab ka hoolt kandma ja kasvatama, omamine on tüütu tegevus, kuid loobuda ka ei raatsi.

Aga üldiselt ajab turritama, kui inimesed sõnu peale loevad, milline peab olema. See on päheistumine, Getter. Ütlesin juba allpool, et üks ei välista teist!

Aulik "Oh, ma õnnetu".
Väljendasin ennast vist ebatäpselt. Mind ei sega see, kui palju inimesel vara on. Mind segab see, kui alustatakse enese identifitseerimist sellest, mis inimesel on.
Nagu mulk kunagi: "Kas Röitsvalt oli rikas mees? Ah ei old! No mis me tast siis räägime."
Aga muidugi, kui rahavara ja maja ja auto on hirmsa higiga alles muretsetud, siis peab ilmselt sellest rääkima.
Sa lõpetad väga ilusti, et sing ajab turritama, kui loetakse sõnu peale, milline peab olema. Mul on alati selline tunne, et inimene on selle iseenda jaoks väga teravalt paika pannud - muidu ta seda nimekirja kõigepealt ette ei loeks, kui endast rääkima hakkab.

Läbi varanduse ja omamise end tutvustada ja identifitseerida ongi nõme, pole viisakas ja näitab, et võibolla oled "sõnniku peal kasvanud". said "hää elu peale", ei jõua hambapasta imetoimet ära kiita.

Elu on elu ja loomulikkus ja naturaalsus enne kõike. "Ole see, kes oled või see, kes sulle meeldib olla, aga ole seejuures õnnelik".

Et kes siis keelab olla sõnniku pealt ja surres võib kraami minna vaja küll, surivoodis mõnikord kindlasti. Eestlastel sageli ongi vara hirmsa higiga muretsetud, tublid inimesed oleme ju. Suurbritanniat korra paar pommitati II ms ajal (mis brittide kisa!), Usas viimane sõda kodumaa pinnal oli 19. saj. Meil ikka iga põlvkond alustab totaalselt algusest. Vaimsed väärtused on luksuseks kujunenud ja kujunemas. Seda harrastavad need, kel papa pärandus külje all toeks. Vaidled vastu? Reaalsus on tõesti mõnikord ka täpselt vastupidine.

Mind näiteks vaesus üle mõistuse palju ei inspireeri, vabatahtlik vaesus (ema Theresa ja hipide oma) ka mitte. Vaestele kipuvad kõik seadusi ette kirjutama, mulle meeldivad omad. Ja pole ma mingi rikas, ikka oskab käia keegi pinda.:p

Kõik vaesed tahavad olla rikkad ja ükski rikas ei taha olla vaene. Ja miks vaesed arvavad, et rikas ei ole õnnelik? Olgu rikkal ükskõik, mis mure, aga rahamuret tal vähemalt ei ole. Raha annab vabaduse teha kõike, mida hing ihaldab.

Kes siis ikkagi on rikas? Kas see kui pereliikmetel kindel töökoht, auto, maja, mööbel jne. Mina pean seda tavaliseks-normaalseks elujärje peal olemiseks mitte rikkuseks.

Ma arvan, et rikas on ikka tõeliselt rikas, mitte kesklass.

Ikka "Oh, ma õnnetule"

Kas rikkus ja vaesus pole mitte mõtlemises kinni?
Muidugi ei tahaks ilmselt mitte keegi nii elada (kui ollakse juba üle 50), et peaks kogu aeg igapäevase leiva pärast muretsema, ja kommunaalmaksude või maja ülalpidamise pärast.
Kui sellega on mingi jama, siis ikka ongi jama, ja mitte väike.
Kõige hullem on muidugi siis, kui pole oma kodu, olgu see siis korter või maja.
Kui on kodu ja tullakse toime, siis edasine on minu arvates küll mõtlemises kinni.
Sealt see algabki - kas ma määratlen ennast selle kaudu, mis mul on või millegi muu kaudu? Kumb on olulisem näiteks sõprade valikul?

Vaesus mind ka muide ei inspireeri. Ja rikkust pean hüveks.

olen lahutatud, kolinud mitu korda ja viletsuses elanud, abiellunud uuesti ja rajanud uut kodu.Inimene olevat õnnelik kui tal on kolm asja: tal on midagi teha, kedagi armastada ja midagi oodata.Ja materiaalsest rikkusest ei sõnagi.Isiklikult arvan, et hingerahu ongi ainuke rikkus, mis tuleneb ausalt elatud elust, puhtast südametunnistusest ja tänulikkusest.Ainult selle saame võtta kaasa sinna tähtede taha.

just-just, ju-ju, kahe käega nõus! mul pole maja ega autot, pole tahtnudki. kui, siis ehk viimast, aga koos autojuhiga:-) üürin linnalt pisikest korterit, mis on oma käe järgi sisustatud, vaiksete naabritega ja ilma tarakanideta. milline õnn! lapsed on, saavad eluga hakkama. arukas ja armas lapselaps on kah. ja metsamaja, kus sõõmuke värsket õhku hingata. ja mitmeid suurepäraseid inimesi, keda elus kohatud - milline rikkus! täna sain teada et me osakond kaotatakse. olen ühe koondamise juba üle elanud ja tean, et kui kuskil suletakse uks, avaneb kuskil jälle teine, ja muretseda pole põhjust. jalutasime ühe töökaaslasega täna vanalinnas ja leidsime, et on nii palju head ja ilusat, mida saab väikse raha eest või hoopis tasuta. kui inimesel on maja ja auto ja ta saab nende pidamisega normaalselt hakkama - väga tore! aga kui inimene töötab end sandiks asjade nimel, siis... sorry, kukkusin pikalt lobisema.

Getterile

On, on mõtlemises kinni. Seepärast, mis keegi enda kohta ütleb, pole palju väärt, ei tea ju, kuidas ja mis tasandil ta mõtleb.

Kas sõprade valikul pole mitte tähtis hingesugulus? Või ma eksin?

Üle 50 läheb vaesus nutuseks, sest väärtuste tootmine lahjeneb, mis on, see on ja lõpp on meie kõigi unistuste pinss. Voila! Ei, ma ei tea, kuidas rikkaks saada, kas tasub saada, kuid ma tean, et seda olla pole halb, mõnikord tüütu, kuid omal viisil turvatud maailm. Vaimseid väärtusi rikkus ei asenda ja tähtede taga peavad vist head suhted olema, see kingib lõpliku südamerahu.

Õnnetule

Sõprade valikul muidugi on hingesugulus tähtis.
Ja selle koha pealt olen nõus, et üle 50 läheb vaesus nutuseks. Ainult et mis kedagi nutma paneb?

Tähtetetagused head suhted on minu arvates abivahend - kargud mentaalsele lonkajale.
Jumal ja kurat istuvad sinus eneses, niisamuti su põrgu ja paradiis. Nende eest ei jookse mitte kuhugi.

Olen Getteri aruteluga täitsa nõus.Nõus ka sellega, kes ütles,et rikkal on probleeme, kuid ei ole rahaprobleeme.Aga mis juhtuks siis, kui rikka raha läheks vaesele vennikesele ja rikkale jääks ainult mured? Ise arvan, et rikka rahamure on ajutine, nagu ka vaese rikkus.

Normaalsele

Vaene vennike ei oska tõesti rikas olla. Kui vaene vennike saab ootamatult palju raha, siis pahatihti see raha tõesti lihtsalt lendab tuulde. Nii et varade ümberjagamine, lotovõidud ja ootamatult sülle langenud varandus on üsna mõttetud asjad siin ilmas. Seda ma olen iseoma silmadega pealt näinud - mitte küll otse raha, aga naabrite ilusa maja puhul, mis läks pärijatele, müüdi maha ja napi aastaga laristati raha jäägitult. Aga ma usun, et see oli nende inimeste jaoks ilus aasta.
Juba piibel ütleb, et kellel on, sellele antakse.

Getterile
Ja loll pidi kirikus ka peksa saama. Pärimise juures kõige kohutavam on see, kui seda jaotatakse(vabandust,omandatakse)omaniku elusoleku ajal.Loto võit võib-ju mõttetu olla,aga ikkagi oleks meeldiv.Vaevalt,et annetaks eluheidikutele.

Normaalsele

Ei noh, iga ootamatu raha on meeldiv, igaühele, ma arvan. Ega mul poleks endalgi ei lotovõidu ega pärimise vastu midagi.
Ja võibolla laristaja jaoks on selline süllelangemine nii suur õnn, et sellega annab tal elada kogu ülejäänud elu.
Aga pika elu peale olen seda näinud (ja ka kuulnud), et mõni mees võib jube kõva mees olla, et mis ta kõik teeks, kui ta saaks selle või teise raha või kinnisvara vms. ja et elu on ebaõiglane, kuna vaata miks sellele anti ja mitte mulle. See ongi see asi, et kellel on, sellele antakse.
Aga pärandvara jagamine või omandamine omaniku eluajal - seda pole ise lähedalt näinud, aga usun küll, et on kaunis jube vaatepilt. Olen näinud lolliksminemist kohe pärast sugulase surma - kui mu mehe tädi ootamatult suri, siis juba samal päeval kimas meheõde sinna ja kamandas poja kah takkajärele veel - ei jõudnud kõike ära tuua. Keegi teine ligi ei läinud, enne kui matustele (tädi oli üksik inimene), aga see üks sugulane sai ise oma ahnusest sellise shoki tagantjärele, et seniajani räägib, MIKS ta nii tegi - õigustab, seletab. Täitsa kurb kuulata. Kaasa kah talle keegi ei tunne. Ja nii juba 7 aastat. Ma ei tea, mis talle sisse läks, muidu üsna normaalne inimene.