Tere kaunist sügishommikut!
Jäin eile tööjuures järsku mõttesse,miks nii palju keskealisi on üksikud..Vaatain naisi,rõõmsad,väga toredad inimesed kollektiivis,lihtsad ja tegusad.Mis salata,paljud on ikka päris trullakad,aga selline särav olemine,heatujulisus neis kõigis,on ligitõmbav!See kehtib kõikide kohta,nii saledate kui trullakate.
Kas ei soovita või ei leita partnerit,inimene pole loodud üksi olema.
Mehed samuti pooled üksikud,kiikavad silmanurgast naiste poole,naljatavad vastu,seejuures südames kindlasti kurbus üksindusest.
Ärge tulge nüüd ütlema,et pähh,ma tahangi üksi olla,see pole nagunii õige!:)

mina ei taha üksi olla,aga mehed 50+ on kas joodikuid,või seelikukuttid(vabad mehed).ja kui kogemata normaalne mees siis ta vaatab 20+,30+.mul on meeldiv välimus,olen särtsakas,44.aga kus on head,ausad ja truud härrad?

Akki on pettumusi liialt palju elus olnud?Ei tea,ise ei oska kah vist yksi elada,miski oleks nagu puudu.Samas,vahel kadestan oma sobrannaisdi-need pea koik yksikud ja rikkad ja reisivad ja teevad mis tahavad,lobusad kah veel Ostavad ainult 3000 kreeme ja edasi moelge ise,kaivad solaariumites jne.Mul pole selleks kunagi aega jaanud ja raha kah kunagi ei ole,sest on pere.Ma ei tea ,saan aru,et pere ja lapsed on suur vaartsus ,aga meie ise-tahaks ju kah ikka elada ja nautida ja reisida ja sarada.Aga ikka saravad yksikud naised meist yle ju!Milles siis asi,akki ikka see yksiku hundi elu mojub meile paremini vahemalt valjanagemisele.Ja kui valiselt naed hea valja,on sul tutvu iseks ka voi alusi rohkem ja yldse igasugu voimalusi!Nii et ei oskagi siin moelda enam.

No nii...ja millel siis on suurem väärtus?Kas lastel,perel või kallil kreemil?Usu,Sina oled kindlalt õnnelikum.

Ei mõista, miks üle 40-e naised ennast nii vanaks teevad, et poevad 50-60-70-ste sekka ennast promoma, tulemus on alati null.Jää, kui oled noorusliku hingega omavanuste keskele ja saad parema tulemuse.

V.A. naine 51.
Millest selline sallimatus? Kuhu meil siis minna? Ei sobi me enam oma vanuse poolest noorte ega teie hulka. Keskealised oleme ju kõik. Mahume sõbralikult ehk siiagi ära. Kena sügist teile kõigile!

Siia mahuvad kõik,miks toredat inimest siit minema tõugata????

naine 51 kardab konkutente.

See, et sina paaniliselt ei taha üksi olla, ei tähenda absoluuti. Kust selline ülbus "Ärge tulge nüüd ütlema, et pähh, ma tahangi üksi olla, see pole nagunii õige!:)"? Mõne puhul on see vägagi õige. Mina, üksik 47-aastane naine, õnnelikult lahutatud 22 aastat tagasi, laps suureks kasvatatud, olen nii harjunud üksielamisega, et ma ei kujuta ettegi, et peaksin mingi jorsi või äti majja võtma paljalt mehe lõhna pärast. Töötan ehitusfirmas, mehed ümberringi, neist pooled joodikud, ülejäänutest pooled kiiksuga; osa peab kahte naist või armukest naise kõrval. Mina ei ole selle 22 aasta jooksul veel kedagi kohanud, kellega perekonda moodustada. Sõpru/voodikaaslasi võib ka ilma peret mängimata pidada. Võibolla olen liiga valiv, seda küll. Aga ma ei kannata lolle ja kuna minule sobivas eas meeste hulgas on vabad enamasti kiiksuga, veidrikud, joodikud või rumalad mehed (normaalsed on eranditult abielus), siis olen valinud üksiku inimese elu. Üks põhjus veel: mehed hakkavad selles eas ära surema, juba kaks endist head tuttavat on teise ilma kolinud, üks 43-selt, üks 39-selt. Nii et võimalused ahenevad iga aastaga.

Ka mina olen valiv,vastupidiselt Sinule pigem üksi kui lihtsalt mingi jorss üheks ööks!
Aga on palju ka leskmehi,ära unusta ja ka lahutatud mehi.
Miks peaks meeste kohta nii ütlema?
Mina olin ka 26 aastat abielus,nüüd vaba ja erinevalt Sinust loodan veel minagi toreda partneri leida.
Inimesed erinevad,iseloomud erinevad-põhimõtted seega einevad!
Ka see näitab,et pole latt nii kõrge midagi,kui valitakse üheks ööks voodipartner ja rohkemaks ei sobi,madal on see latt.See ainult minu arvamus.

Täiesti nõus, kindlasti on olemas kuskil vallalisi toredaid mehi ja naine peabki valiv olema. Kui ainult teaks, kust neid otsida või kuidas tutvuda. Mul ka latt vast tsipa kõrgele saanud.

ega ei tahagi siinseid pirtsmamsleid

mõtlen minagi vahest, et kui elu peaks õnnetuseks üksi jätma, siis enam küll ei oskaks mõne teise mehega kohaneda. Kõik enda mehe head ja vead läbiproovitud ja kaitsmas mind vanaduses mõte, et abiellusime noorte ja ilusatena. Praegugi meenutan seda võimast ja vallatut mehepoega, kes mu õitsva ja häbelikuna altari ette viis. Pole tal viga siiani. Sõpru võib igas vanuses pidada, aga uus mees vanas eas on jube risk ja häda.

Sõbrannad kaebavad, et vanapoisid oma enesekesksuses upsakaks läinud, et elada küll ei kõlba. On mul õigus? Või kuidas, mehed, endast arvate?

sooh,saan täna ka esimest korda oma tagumised põsed maha toetatud.Ma siin loen teie mõtteid ja tekkis selline arvamine neile,kes üksikuks jäänud ja partnerit ei leia.Ma arvan näit.enda järgi,(kui oleksin üksik)et kõigepealt jälgiksin neid mehi,kellega minul ühised huvid(sportimisel,kontserdil,aiandus).Äkki sellises ringis on mõni üksik hunt.Eelnevalt tuleks muidugi uurimus-töö teha(tema taust,eluviisid).Omamoodi põnevgi ju.Ja tähtis oleks ka mehe tervislik seisukord(pole ju mõtet endale põdurat,haiguste käes vaevlejat kaela võtta,et siis varsti jälle üksi jääda).Ei tea,kas sai tobe arutelu.

kunagi töölt koju kiirustades tahtis mustlane mulle ennustada. Kui keeldusin, siis kisas järele, et mul saab elus palju õnne olema, aga palju valu ka. Ja kolm korda lähen mehele.
Eks see õnn ja valu ole vaheldumisi käinud nagu kõigil meil ses elus. Praegu juba 23 aastat ühe mehega(see mul teine abielu) abielus, aga ei kujutaks kui peaks kunagi veel kellegagi elama hakkama. Naised siiski erinevad, Ega minagi taha üksi olla, aga mingis vanuses hindad näiteks hingerahu ja isiklikku heaolu kõrgelt. Kurb, aga mitmete siinkirjutajate jutus on tõde. Ega mingist vanusest enamvähem kooseluks kõlbulikke mehi raske leida.
Mina õnneks ise ei otsi, mul olemas. Aga pani mõtlema, et kui poleks, ega vist enam. Mustlast pole ma kunagi uskunud. Sellegipoolest tiirutavad nad alati just minu ümber...Kuigi mustlastantsud ja laulud vahvad.