Nõukaaja kogemus, milline ta siis tagasivaatena oli?

Minu jaoks kultuurielu oli põnevam, võis olla isegi ohtlik. Käest kätte liikusid keelatud raaamatud, mida öösiti loeti, Kevad- ja Sügisnäitused Tallinna Kunstihoones olid suursündmused. Neeme Järvi põgenes ja päeva pealt likvideeriti see inimene rebimise lihtmeetodil nõukogude raamatutest, kinnistades ta aga igavesti südametesse. Pikad järjekorrad "Estonia" kassades, loeti Alliksaart, Hando Runnelit.... Iga välismaa reis oli kultuurisündmus, millest avaldati tavaliselt ka teos.

Praegu on kultuuri palju, kultuuri on isegi väga palju, aga ikka on tunne, et mitte nii palju, hing vajaks toitu millestki tõsiselt heast. Millestki, mille nimel on vaeva nähtud, mis on juba sünnilt suur. Tippteosed on kuskil peidus. Kus?

Aga ikkagi mulle meeldib praegune aeg ja ma elan paremini kui enne, kuid nõukaaeg oma kafkaliku hullumeelsusega on olnud kogemuslik kingitus teistmoodi maailmast, maailmast, mis käis teiste reeglite järgi. Pean seda kogemust rikkuseks, millest küll eales enam kuulda ei tahaks.

Aga teil?

Arvan ka, et mingil moel oli kultuuri rohkem, sest polnud seda madala tasemega tibindust ja seda sama, mis siingi rohkelt kummitab - seda seksi teemat. Midagi ju ei jäänud tegemata aga seda ei promotod. Massimeedia tegeles küll selle poliitilise jamaga aga samas olid alati kultuurisündmused ja inimeste arendamine olulisem. Praegu kulub suurem osa telekaajast igasugusele jamale ja noored ei tea lihtsaid asju, nagu nüüd see imikute raputamise teema, mis just päevakorral oli. Ma ei saa absoluutselt aru, et maailmas toimub nii palju huvitavat aga meie massimeedia ja uudised näitavad pidevalt mingeid sôjakoldeid ja loevad laipu Iraagis aga seal on ju omal vabal valikul palgasôdurid jne. Arvan samuti, et sellist jama aega küll enam tagasi ei taha, sest tôesti vôimalused on tohutult suuremad ja muidugi üle kôige on see vabaduduse tunne, et vôid minna kuhu tahad ja kôik piirid on lahti. Pôhiline oli ju see,et igat lolli ei lastud sôna vôtta (poliitika va.), nagu nüüd st. oli taset aga nüüd vôib iga öövaht siin seksist rääkida ja see risustabki vaimukeskkonda, et kôlama jääb lollus ja nômedus.

Olen eelkirjutatuga suuresti nõus. Mõtlen ikka vahel, kuidas sai sellises kinnises ühiskonnas sündida nii suur kunst. Praegu, kui kõik on vabad, sünnib sellist jama, et vähe ei ole. Kultuuri on tõesti palju, aga ainult keskpärast ja domineerib tõesti nn.tibindus. Massimeedia on seda täis. Meenutan vahel oma noorusaastaid, kui poliitiline @!#$ välja jätta,siis oli vahva aeg. Ja ega me tol ajal sellest punapoliitikast keegi välja ei teinud, lasti ühest kõrvast sisse ja kohe teisest välja.
Aeg andis palju andekaid kultuuritegelasi, mida praeguse aja kohta sugugi öelda ei saa. Tase on tohutult langenud ja kuidagi
kerglaselt suhtutakse kõigesse. Inimlikkus tundub ka kadunud olevat, see pole enam moes.

No ei saagi öelda, et see või nõuka aeg oli parem.Mõlemil ajal omad head ja halvad küljed.Nõuka ajal sai väga palju teatris, kontsertidel käia, nüüd seda paljud ei saa või siis imeharva.Samas aga jäi välismaal käimata,(sain töökohast hea töö eest tuusiku Bulgaariasse ja Juguslaaviasse, aga käimata jäi) sest oli sugulasi, kes olid siit jalga lasknud.Samas sai aga turismirongiga terve Kesk-Aasia ja ka Kaukaasia läbi sõidetus, oli küllaltki odav ja väga tore, nii head mälestused sellest, aga nüüd seda pole.Samas hea meel, et lapsed saavad palju käia, kuhu aga hing igatseb, kahju ainult, et selleks peavad elama ja töötama mujal, sest siin ei saaks nad omale seda lubada, et osta korralik korter, liisida auto ja veel reisida ka, ilma et oleks mingi ärimees või muidu prominent, lihtsalt teevad tavalist tööd.Kauplustes valik oli küll kesine, aga kõht tühjaks küll kunagi ei jäänud ja vorst oli ika lihast, mitte sojajahust ja tärklisest, nagu nüüd, nii et isegi koer ei söö, kassist rääkimata.Tööd sai igaüks, kes vähegi viitsis end liigutada ja kui korralikult tegid, oli kõik olemas.Ainult jah, tahetakse ikka seda mida ei saa ja nii oli soov välismaal kuskil käia.Nüüd siis saaks, aga sellist raha pole kuskilt võtta, et kuskil lähemal käia, nt.Itaalias, rääkimata unistatud Lõuna-Ameerikast.

Igal ajastul omad plussid, omad miinused. Seaduskuuleka kodanikuna oli nõukaaeg rahulik ja kindel, tulevik tundus helge, sest probleemid olid seotud ju ainult lähitulevikuga nagu näiteks: millal kaupluses kaubapäev on ja mis ilm homme on. Täna on tuleviku ees rohkem hirme, sest seadused muutuvad kiiremini kui nendega suudad põhjalikult tutvuda või endale hoopis teadvustada tagajärgi, nagu näiteks pensioni arvutamine,pensioniea võimalik muutmine, liitumine pensionifondidega. Need probleemid on seotud loomulikult minu vanusega aga soov on normaalselt elada ka siis kui töövõime on langenud ja sunnitud vanaduspuhkusele jääma. Ka siis tahaks pakutavast kultuurisündmustest osa võtta, millel nüüd ehk on valik laiem. Ennemalt sai kõik pakutu vastu võetud, nüüd ehk valid ja vahel teed ka vale valiku, sest vahel teatris käies tundub laval tegevus pigem sarnane rahvateatriga kui profesionaalse teatriga. Aga loomulikult piirid on lääne poole lahti, mine ja uudista kuidas euroopa elab, nõukaaeg oli suht raske lääne poole sõita, see eest Kaukaasia ja Baikal olid nagu päris lähedal(tundus lähedamal kui Soome).Need on mõned võrdlused vastavalt eale.

Kõik, mis puutub nõuka-aega, on tülgastav ja jälk. Perspektiivitu ja troostitu. Masendav, räpane, väljapääsmatu. Kord arutasime minust 5 aastat noorema vennaga, et isegi meie mälestused nõuka-ajast on must-valged, värve ei olnud, värve ei mäleta.
Ei ihale tagantjärge neid Krimmi-reise, kuhu vanemad meid autoga vedasid, ka mitte (mida minuealised õhkavad).
Nõukaaeg rikkus ära ainult pool minu elu. Teise poolega õnneks jõudsin toime tulla, uus kõrgkool, uus amet, uued väljakutsed. Kui minu sünniaasta oleks olnud näit. 1950, siis oleks ka uuel ajal olnud vist perspektiiv süngem...
Ja hea, et minu täiskasvanud lastel erilised mälestused nõuka-õudusest puuduvad, sest nende mäletamisväljas hakkasid uued tuuled puhuma.

.. ideoloogia juhtis igapäevaelu.. ega siis saanudki täpselt aru, et see saaks lõppeda..
Ma olen õnnelik, et olen praeguses ajas ja minu mõlema lapse omad valikud on võimalikud, karjääriks ei pea astuma lollide klubidesse..
elan mõni aasta juba üksi ja kui vahel jälgingi siin mõne mehe juttu, siis kohe kindlasti ei avalda mulle muljet inimene, kes vingub ja viriseb riigikorra ja valitsuse aadressil..

Võib-olla, et nooruses oli rohi rohelisem jne...
Mina ei saa öelda, et noorusaeg oli troostitu. Vastupidi 60-nendad oli suht. stabiilne ja kindel ajajärk, ei mingit muret tuleviku ees ega seda meeletut konkurentsi, mis tänapäeva noori painab.
Muidugi, ega seda taga igatse, aga mõnikord on kahju nendest tänapäeva lastest keda utsitatakse juba lasteaiast taga, et saaks ikka õigesse kooli ja siis riigieelarvelisele kõrgkoolikohale, ja et kui sa juba lasteaiast ei raba, siis oledki luuser. Meil oli see palju lihtsam - ülikoolis maksti stippi ja sellega sai pea-ageu hakkama, mäletate kui tore oli olla EÜE-s.
Nii et kokkuvõtteks ütleks, et taga ei igatse, aga ei põhja ka. Igaüks peab omas ajas elama ja sellega kohanema, nii hästi kui oskab.

Ei taha mõeldagi tagasi sellele ajale. Nõukaaeg oli vaenulik mitmes mõttes, k.a. naiselikkuse-vastane.

oleksid juhtunud olema punastele vastuvõetamatud vanemad, siis te siin neist nõukaaegsetest mõnusatest oludest ei laulaks.

kuna ma sellesse aega sündisin siis polnud mul selles ajas viga miskit, noorus on ju alati ilus, poliitiitikast hoolimatta...nüüd olen tänulik et sain omad lapsed just sel ajal enam vähem kasvatatud...praegusel ajal arvan ma poleks toime tulnud...ja mina mõtlen tagasi ikka mõnusa nostalgiaga...kõik oli ok

Minu jaoks nagu ei olekski seda aega olnud, mitte midagi ei meenuta ega igatse, ehk ainult piiramatult palju vaba aega.

raadio lahti keerasid kell 7 ja loeti ette "Pravda" juhtkiri:)

Noh aga sel ajal olime ju noored ja nooremad ning noorema suhtumine on kergem, vastuvõtlikum, nüüd oleme vanemad ja salaigatsus vitaalsuse, tervislikkuse ja liikuvuse järele panebki õhkama, sest a eg teeb oma töö ja seepärast tundubki mõni asi, et siis oli parem,kuna me ise olime noored...
Ise ma tahaksin pregu olla noorem, et kõike seda jõuaks haarata, mida elu praegu pakub aga jõud ja vaim ei hakka peale. Proovin niipalju kui jõuan ajaga kaasas käia ja mitte nutta taga endisi aegu, sest s ee oleks ainult nooruse taganutmine.Ometi elasime sel ajal, parata pole midagi.Ei igatse taga nüüd kui olen selles heas ajas.Nii hästi ei elanud ka mu vanemad nõuka ajal kui mina. Ise teenid oma mõistusega ja tööga, mitte ei orja ega vea seanahka. Ei, mulle meeldib praegu Eesti iseseisev elu.

mulle meenub ainult hall ja värvitu, millegipärast, seda ei taha mõeldagi, kindlasti on praegune aeg parem

Ei nuta taga endisi aegu, aga ei sarja ka.Pravda juhtkirjadest ei tea midagi, ei lugenud neid ega ei kuulanud ka. Propaganda võis ühest kõrvast sisse, teisest välja lasta. Elu oli kindlasti lihtsam ja stabiilsem. Peavari oli kõigil, enam vähem kõike oli ka saada võimalik, ainult veidi rohkem pidi otsimisega vaeva nägema, koondamistest polnud keegi kuulnudki.Laste kasvatamise - koolitamisega polnud mingeid probleeme.Praegu tütar rabab mitme koha peal, sest laenud, liisingud, laps "õigesse" kooli jne. Paljudel noortel peredel perepea kusagil kaugel raha teenimas, pere näeb neid nagu kuuvarjutust. Inimesed stressis ja närvilised, harva kui keegi viitsib ( jõuab )midagi perega koos ette võtta. Pealegi lastel ringid, trennid jne. sest teiste lapsed käivad ju ka.Muidugi on palju plusse ka, piirid tõesti lahti, olen isegi palju reisida saanud, aga mul pole laene ega liisinguid, seega saan raha reisidele kulutada.

Arvan,et miski siin ilmas ei ole ei hea ega halb, vaid kôik on ainult meie elu ôppetund ja meie elu kogemus, millega siit ükskord läheme ja kaasa vôtamegi ainult selle kôrvadevahelise. See mis oli,need ongi meie kogemused ja igalühel oli see erinev, samas hea, et ka vabadust lôpuks näha saime.

Mis mind esimesel välismaa-külastusel shokeeris, et teistel olid merel laevad, värvilised purjekad, sadamas paadid, inimesed panid vabalt merel ringi, meri elas, elu käis ja uskumata oma silmi - sadamas olid kollased värvilised kraanad!

Tallinna laht oli surnud ja tühi nagu kõrb. Aeg-ajalt pistis mingi roostetanud tanker või sõjalaev kuskilt nina välja. Sadama ümbrus oli tarastatud, et keegi merele ei näeks, mingeid paate või purjekaid, üldse eraveesõidukeid polnud ju. Mõnel üksikul või siis kolhoosil erilubade alusel. Kogu mereäärne oli piiritsoon, sadamates oli vaid roostetanud rauakola. Kui Georg Ots tuli, siis see oli valge nagu ingli süda. Issver, kui ilus!

Sünge ajastu, rõve riik oli see Nõukogude Liit.

Elasin ma siis hästi ja elan ka praegu. Olid tol ajastul omad head ja vead, on ka praegu. Nõme on midagi idealiseerida või nii hirmsasti taga kiruda.

Osa inimesi pole kunagi millegagi ega kellegagi rahul.

Minu ja mu paljude õdede-vendade jaoks oli nõukaaeg nagu kahes eri reaalsuses elamine. Kuna olime teatriinimeste lapsed, siis suur osa päevast möödus teatris. Tegime etendustes kaasa ja kes meist õppis laste muusikakoolis, kes teatri stuudios. Kool ja teater, vendadel ka sport. Jalutuskäigud isaga looduses, jalgrattaga Tähtvere metsa. Kõik suved teatriühingu puhkekodus Lahel. See kõik on väga armas meenutada. Kultuuritase kõrgem ja palju häid kontserte ning interpreete. Teisalt aga surutud õhkkond, ema-isa pidev töö rügamine, tunnustamatus. Igapäevane hallus elus, millega meie eriti kokku ei puutunud, sest igaühel omad tegemised ja noorus ju teadagi ilus aeg.
Isa oli õnneks kuldsete kätega inimene ja tegi kõik ise, ka mööbli, kuigi ise oli väga hõivatud laulja-näitleja nr.1 oma teatris.
Biitlid ja meie kodu oma ansambel. Kuigi esinemisvõimalusi praktiliselt polnud ja isiksus ei maksnud miskitki.
Aga aega tagasi ei keera ja kõik me sünnime omasse aega.
Õnneks nüüd noortel kõik teed valla. Ole vaid ise tubli ja hakkaja. Ega praegugi kerge ole. Siiski oma riik kaalub üles nii mõndagi...

hea teema!
to N60, arvaja ja varsti 55: teeme oma jututoa, me klapiks:-) tuleb ikka mällu talletada positiivsed mälestused, neid on igaühel olenemata riigikorrast:-)

vabanda, teemaalgataja, unustasin Sind nimetada normaalse jututoa kandidaadina.

Ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu....:) Lapsepõlv oli tore isegi pioneeriaeg vahva oma rivivõistluste ja laagritega, pihikseelik oli põhiline riietusese ja pärast kooli näiteringi minnes, kõik ringid tasuta, ei keelanud emal ka keegi naine olla, kandis kübarat ja värvis huuli (keemilise huulepulgaga), tõsi küll lõhnaõli oli ikka üks Bõt možet või Možet bõt :)
Kõrgkooli aeg pedas oli ka vahva, Kalevi kommipoes sai ikka järjekorras seistud, kui eriti häid maiustusi saada tahtsid, siis tuli olümpiaaeg ja pepsi cola, eesti oma nätsud ja välismaised kondoomid:) mu meelest 60 oli ju päris hea aeg sündimiseks... enda lapsed said ka tehtud sotsialismi ajal, kui oleks teadnud, et kasvatamine jääb kapitalismi, oleks vähem teinud :)

jah hea, et ma sain oma lapsed ka enamuses sünnitatud nõuka ajal, praegu ilmselt sünnitaks.nagu siis loosungid meil igal pool taustaks olid kui tapeet, nii praegu reklaamid ja poliitikute näod.aga sellal ei reklaamitud kõike ja kõikjal-pean silmas negatiivset nänni-alko,sexikus,ostaosta-laena lolliks.

Tartu rockipäevad:)

Nõukogude ajal polnud viga midagi ainult jah see venestamine neid tuli kui täiu suure kodumaa lagendikelt koos lutikatega