Milline on sinu meelest romantilisim luuletus, mis sulle korda läheb ja hetki loob ?
Mulle meeldib see Aita Kivi luuletus:

Nüüd olen sind
lähedalt näinud
Hirmsat ja ilusat
Nüüd olen sind
peaaegu tundnud
Lõhnavat
Elusat

Nüüd oled mus
peegeldunud
Kuju
ja kajana
Ja niimoodi
võbelenult
ma jäängi
sind vajama

Mina armastan seda Karl Ristikivi luuletust
" Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.

Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.

See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.

Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.

Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.

Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.

See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne"

Ummamuudu laulab seda laulu.

Ummamuudu laulab jah, kuid Karl Ristikivi kirjutas selle luuletuse juba ammu-ammu :)

Romantika jäi vene aega,
nüüd ei ole lihtsalt aega.
Elu tundub rutukas,
sellest ongi jutukas.

Keegi värvib põõsaid-puid,
mina loen selle aasta kuid.
Ehk nüüd tuleb talv veel takka,
olen parem täitsa vakka.

Seda mäge kust tuleb mu rada
kutsuti mustaks mäeks
Laenan jõmpsikalt hetkeks kada
teen su pimedaks
Et sa ei näeks kuis ma tulen sealt alla
poripritsmeid ja ohakaid täis -
su huultele tõrva kallan,
et sa ei küsiks kuis käsi käis
Ja et sa ei kuuleks mu nuttu
sina, eksleja nimetu
Löön su kurdiks ja põgenen ruttu
sest mu nutt on ju inetu
Kuid kui mu õuel on sügisvine
kuulen kedagi kobavat ust
Sina-keeleta, kurt ja pime
ootad ikka mu naeratust
E.Järv
ja kallis Rännumees, romantikaks võiks alati pisut aega olla:)

m.... on s....e kas t.... v.....si....a k.......i s....t... p..... l.... l..

Ristikivi luuletus oleks nagu rikutud viisistamisega, see on mu
arvamus. Lauluna tundub mõttetute sõnade mulin, viis on ka selline vägisi välja pigistatud. Luuletusena hakkab iga sõna elama ja omandab sügava tähenduse.

Autor: kotkas
Aeg: 10-14-08 11:55

Kallis,kas SA tead kui pikk on päev
kui ma ootan SIND ja sa ei tule
õhtul ikka sind ei näe....
igatsuse öödel und ei tule.

Kallis,kas SA tead kui pikk on nädal
kui ma ootan SINU tulekut
mõtlen..kus on ÕIGE
jälgin ust,kuid see on suletud.

Kallis ,kas SA tead kui pikk on kuu
kui ma ainult ootusele elan
päevakuumal kuivab lill ja puu
kuidas mina siis pean vastu enam

Kallis ,kas SA tead kui pikk on aasta
sajad päevad hingevalu täis
võiksid kirjakese saata
öelda,miks SA tulemata jäid

KALLIS.kas SA tead kui pikk on ELU
kui mul SIND ei ole oodata........

Paljude luuletustega on nii, et tehakse mingi viis peale ja rikutakse kogu luuletuse müstika.... Minule jäi see luuletus kõrva ja silma juba 80-ndate alguses, Ummamuudu poisid tegid siis veel püksi:)

Kotka luuletus oli väga ilus!

On olemas...

On olemas
ilusamast ilusam sõna.
See sõna on
SINA.

On olems
ainusõnaline luuletus.
See luuletus on
ARMASTUS.

Nii on, et autorit ei mäleta, aga mulle meeldis

Mulle meeldib Alliksaare AEG :

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.

Ma olen naine
kes teab
et miski pole jääv..
Kes teab mis leidmisrõõm on
mis on kaotamisvalu
kes eal ei aima
mida tõotab homne päev
kes õnnetust ja õnne
võrdselt talub.
Ma olen naine
kel miski olnud pole
kes sündis eile
sünnib täna ja ka homme veel
kes iga hetk
võib vastu minna
kes peatuda ei tohi
oma raskel teel....

Mulle on alati meeldinud Virve Osila luuletus Armastusele

SINA
oled lumevalgus ja helveste lend,
oled hetkereaalsus ja muistne legend,
oled algus ja lõpp, oled vaikus ja hääl,
oled orgude haljus, lumi mägede pääl.

SINA
oled olnud enne ja jääd pärast mind,
oled ääretu taevas, paeklibune pind,
oled vesi ja muld, oled päike ja tuul,
oled ohe mu südames, karje mu suul.

SINA
oled tormine meri ja kodune rand,
oled hirmilus kingitus- Jumala and-
oled kurbus ja valu, leekivtuline rõõm,
süte punakas kuma, lõkkeks lahvatav lõõm.
See kõik oled SINA.

OLEN põrm sinu ees,
väike sädemeraas sinu küdevas lees.
OLEN vari.
Su kõrvale sündisin ööst
hetk enne, kui ähvardas põrgussesööst.

Pole suuremat õnne siin päikese all
kui olla su südame lähedal.

kotkas

su sõnad on nii valus tõde

on nad sinu kirjutatud

laenatud?

Kellel jagand armu, kellelt võtnud,
kuskilt tulnud kurbus, kadund õnn.
Kellelt saanud petta, keda petnud,
valgust vilksatanud eluõnn.

Milles mõte, kuhu jõuda sihin,
kellel vaja mind ja keda vajan ma.
Hingesaatust iseendal pihin,
alati jääb mõistmist vajaka.
( A. Kond )

Meie kiisul kriimud silmad
istus (sissesõit keelatud era)metsas
kännu otsas
(üks igavene n.uss ja)kepp oli suus
piits oli käes
kutsus raha lugema
kes ei mõistnud lugeda
see sai tukast sugeda
kes aga mõistis aru sai
seda näksis rahahai.

Tahan Sind, ainult Sind,
seda korraku mu süda lõputa.
Soovid kõik, mis päeval-ööl eksitavad mind,
valed on ja tühjad - põhjata.

Nagu öö varjab oma sünguses
valgus-palvet,
nii kajab minu hinge põhjaski
karje:
tahan Sind, ainult Sind.

Nagu maru otsib ikka
oma lõppu rahus,
hoope andes rahu pihta -
kogu jõuga,
ka minu mäss hoope annab
Sinu armastuse pihta,
ja ikka kõlab tema karje -
tahan Sind, ainult Sind.( R. Tagore )

On ka romantilisi, üdini romantilisi tsitaate :)
"Väike prints"
"Praegu pole sa mulle muud kui üks pisike poiss, täpselt samasugune kui sada tuhat teist pisikest poissi, ja mul pole sind tarvis. Ning ka sinul pole mind tarvis. Mina olen sulle rebane nagu sada tuhat teist rebast. Aga kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainuke maailmas. Mina olen sinu jaoks ainuke maailmas..."


"Minu elu on üksluine. Ma pean jahti kanade peale, inimesed peavad jahti minu peale. Kõik kanad on ühesugused, kõik inimesed on ühesugused. Oleks nagu igavavõitu. Aga kui sa mu taltsutaksid, siis täituks mu elu otsekui päikesepaistega. Õpin tundma sammude kaja, mis kõigist teistest erineb. Teised sunnivad mind maa alla ronima! Sinu jala astumine kutsub mind oma urust välja otsekui muusika. Nüüd aga vaata! Näed seal viljapõldu? Mina leiba ei söö! Viljast pole mulle mingit kasu. Sellest on väga kahju! Sinul aga on kullakarva juuksed. Oleks imetore, kui sa mu taltsutaksid. Kuldne vili meenutaks mulle sind. Ja ma armastaksin tuule sahinat viljas..."
Rebane jäi vait ja vaatles kaua väikest printsi.

"Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse," ütles rebane. "Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!"

Tuleb olla väga kannatlik," kostis rebane. "Kõigepealt istud minust veidi eemale, vaat nii, rohu peale. Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi. Keel on arusaamatuste allikaks. Kuid iga päev võid sa istuda natukene lähemale..."

"Oleks parem, kui oleksid tulnud samal ajal," ütles rebane. "Kui tuled näiteks pärastlõunal kell neli, siis hakkan end juba kella kolmest saadik õnnelikuna tundma. Iga minutiga tunnen ma end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun juba rahutuks ja murelikuks - nii ma avastangi, mis õnn väärt on! Aga kui sa tuled ükskõik millal, siis ei tea ma, mis kella ajal oma südant valmistada... On vaja kinni pidada traditsioonidest."

Väike prints läks uuesti roose vaatama.
"Teie pole üldse minu roosi moodi, te pole veel mitte midagi," ütles ta neile. "Keegi pole teid taltsutanud ja teiegi pole kedagi taltsutanud. Teie olete samasugused, kui oli minu rebane. Ta oli nagu sada tuhat teist rebast. Mina aga tegin temast oma sõbra ja nüüd on ta ainukene maailmas."
Roosidel oli väga paha olla.
"Te olete ilusad, kuid te olete tühjad," ütles ta neile veel. "Muidugi, mõni möödamineja võiks ju arvata, et ka minu roos on teie sarnane. Aga tema üksi on tähtsam kui teie kõik, sest mina teda kastsin, mina panin talle klaaskupli peale, mina andsin talle kaitseks tuulevarju, mina tapsin tal röövikuid (peale kahe või kolme, et oleks ka liblikaid), mina kuulasin tema kaebeid või uhkeldamist või mõnikord ka tema vaikimist, sest et ta on minu roos."
Ja ta läks tagasi rebase juurde.

ah et valulla, nüüd tundsin ma su ära.. vaata kus.. mis sina siin vanade/vigaste/väetite/elukannata(põleta)jate juures teed;) sama, mis mina või?;S /võid jätta rahulikult ka puhtaks retooriaks, no küsimuse ikka/

Ega retoorilised küsimused vastust vaja jah :) Aga mis sina siis nende nimetatute keskelt otsid :)

:)

Kas see muig oli su vastus... Ehk täpsustaksid ;)

prgt, õhupall sõidab ilma minuta minema kui kaua jokutan:)
vastus, valulla?
äkki sa oled liiga noor selleks, mh?
ei?
aga nägijaks pole veel saanud?
kahju.
vaata siis uuesti: ja vastas Bodhisatva Hullule Valule - ära nuta, ma nutan sinu eest, aga kui sa ka sellega hakkama ei saa, siis nutame koos /tsitaadi lõpp/.
selge?
ei?
hämar?
mis ikka.
täpsemalt enam ei saa. mul peab ju jääma mingigi võimalus siia oma hämarat palet ilmutada.
või arvad, et ei?;))

Arvan, et jah ning jumala eest, ära õhupallist maha jää... Nägijateks saadakse väga erineval moel ja midagi ma ju näen kindlasti, kuid silmapiir veel udune. Eks sealt pallilt paistab paremini... Kaunist õhureisi seal hämaruses :)

tänan, va lulla;)

Ma armastan elu
kuid elu on karm
ta annab ja võtab
jääb südames arm.

Kuid elu on ilus
see andestab kõik
loodusest jõudu
ihkab mu hing

Kui südamel raske
ja heitel on meel
Ma saatuselt küsin
mis ootab mind veel

Ma tahaksin puhtust
ja tugevat kätt
kes toetaks ja mõistaks
et elu on väärd

Ma armastan elu
kui õitsemas õis
ja päikene loojub
sest homses on õnn!

Rudolf Rimmel

see kivine kivine koobas
ja väljas see möirgav vesi
ei tulegi siia teised
siin oleme kahekesi
siin oleme kahekesi
ja kustuma hakkav lõke
ja nõgine koopalagi
vaata mu näkku naine
ja ära mind armastagi
ja ära mind armastagi
praegu on sellestki küllalt
et keegi siia ei tule
ja leegid need leegid me vahel
ja läheneb mulle su nägu
läbi tule ja lahti ei lase
kumb sosistab tule tule
ja süttib me samblane ase
ja süttib me samblane ase
seal oleme kahekesi
seal põleme kahekesi
üksainuke metslaste lõke
ent väljas on vahune vesi
ent väljas on tormi rõke
ja laevadki randa ehk tuleks
kui helendav koopasuu
saaks neile märgutuleks

armastuslaul
kui jäädki teeks mis kuhugi ei vii
ei saagi viia vana jalutut
siis armas jumal mõni päev tee nii
et väsind õnne tunneks valutut

ei mingit kahtlust mingit salaviha
mis mingituna lahkusena näib
et ma ei tunneks siis et see on liha
mis sinu teele tolmu sisse käib

on nagu lõpeks silmapiiril elud
kus piiri nuga läbi lõikab tee
sa oled tuul ja põllud ära silud
ja mina tahan aga pole see

ma oma mängust viltu olen aetud
nii silmapiiril tekib samasus
kas olin täis või kas olin laetud
kui tundis ära mis on armastus

Viiding-Üdi