Kas Sa oled sündinud enne 1980. aastat?
Kui jah, siis loe palun edasi! Sa oled sündinud pärast 1980. aastat.... Tõmba uttu! Sa ei saa niikuinii sellest aru! Jumala eest, kuidas on võimalik, et meie, kes me oleme sündinud 50/60/70-ndatel aastatel oleme ikka veel elus?
Vastavalt teooriatele aastatest 2004-2005-2006 peaksime juba ammu surnud olema.
MIKS? Me istusime autos ilma lasteistmeta, turvavööta ja õhkpadjata! Meie voodi ja puust mänguasjad olid värvitud pliid ja kaadmiumi täis värvidega. Trepi ülaosas ei olnud piiret, kes astus liiga kaugele, potsatas alla. Kui sa oma voodis ärkasid, ei kuulnud sind keegi. Kui midagi juhtus, pidid sa kõigest kõrist karjuma, et vanemad sind kuuleksid. Ohtlike ainetega pudeleid ja isegi kõikvõimalikke ravimipudeleid sai kergesti
oma kahe käekese ja piiratud motoorikaga avada.
Uksed ja väravad käisid kergesti kinni ja kui sinu sõrmed sinna vahele jäid siis said nad haiget.
Sa istusid jalgratta pakiraamil ja püüdsid sadulavedrudest kinni hoides seal püsida. Kiivrit ei kantud ka sääreväristajaga sõites rääkimata siis jalgrattast Vett jõime me kraanist ja mitte pudelist.Küllap olid olemas nii värv kui aroomiained. Nii punast, rohelist või kollast
limonaadi nagu tol ajal, tänapäeval enam ei tehta.
Näts pandi õhtul öökapi nurgale ja järgmisel päeval rändas see lihtsalt uuesti suhu. Koolis olid meil ainult ühesuurused nii toredalt ohtliku klapiga pingid. Meie kingad olid alati juba venna, õe, või kellegi teise sugulase kantud. Ka sinu jalgratas oli kas liiga suur või liiga väike. Jalgrattal ei olnud käike ja kui kumm katki läks, õpetas isa varsti selgeks kuidas seda ise lappida. Varahommikul läksime kodust välja ja tagasi jõudsime alles siis, kui tänavavalgustus oli põlema hakanud. Vahepeal ei teadnud keegi, kus me olime ja mobiiltelefone meil ka ei olnud. Metsas ega pargis ei olnud mänguväljakuid ega murjanite kogunemispaiku
Kui me tahtsime sõbrale külla minna, siis lihtsalt läksime. Polnud tarvis enne helistada ega kokku leppida. Ka täiskasvanuid ei olnud kaasas. Me sõime küpsiseid ja rohke ehtsa võiga võileibu, aga me ei läinud paksuks. Me jõime sõpradega ühest pudelist ja haigeks ei jäänud sellest keegi. Meil ei olnud Playstationit Nintendot X-boxi 64 telekanalit videot DVD-d Surround soundi, oma telekat, arvutit ega internetti. Meil olid sõbrad! Telekas algasid saated alles kell kuus õhtul. Siis tuli tund aega midagi lõbusat lastele ja häda sellele, kes söandas püsti tõusta ja teise kanali nuppu vajutada(nupud olid ainult aparaadi küljes). Isa otsustas, mida ja kui kaua vaadatakse. Me lõikasime endale näppu, murdsime luid, kukkusime hambaid välja ja mõnikord saime lisaks veel jalaga tagumikku. Me võitlesime, peksime üksteist oimetuks ja ükski täiskasvanu ei teinud teist nägugi. Keegi ei riputanud rahulippu aknale lehvima. Pedagoogiliselt korrektsed mänguasjad meisterdasime endale ise, tagusime kaikaga
palle, ehitasime ratastega seebikaste ja märkasime alles mäest alla jõudes et olime unustanud pidurid. Me mängisime tänaval jalgpalli ja kaasa võis mängida ainult see, kes hästi mängida oskas kes nii hästi ei osanud, pidi pealt vaatama ja õppima pettumusest üle saama. Kooliski oli lolle lapsi. Nad tulid ja läksid siis kui teisedki ja õppisid samu asju. Mõnikord jäid nad istuma ja selle üle ei vaieldud, ka mitte lastevanemate koosolekul. Õpetajal oli alati õigus!
Lõunavõileivad tegime endale ise ja kui unustasime need teha, siis koolist ei saanud midagi osta! Kui leivakoorik sulle ei meeldinud, siis olid lihtsalt
terve päeva natuke näljasem kui teised!
Kooli sõitsime jalgrattaga, täitsa üksi, talvel ka.
Kui ema sulle hüvastijätuks ukselt lehvitas, olid sa memmekas. Kui sa pahandust tegid, olid vanemad miilitsaga ühel meelel. Nad tulid sulle järele, aga ei ostnud sind välja. Meie tegudel olid tagajärjed ja nende eest ei saanud end peita. Me olime vabad, mõnikord läks hästi mõnikord vedas viltu ja me vastutasime. Pidime õppima sellega toime tulema.
Meie põlvkonnast on tulnud palju inimesi, kes oskavad probleeme lahendada uuenduslikult töötada ja selle nimel riskile välja minna ning ei häbene tagajärgi. Kas SINA kuulud ka nende hulka?
ÕNNITLEN! ME OLIME KANGELASED!
Kas Sina oled sündinud pärast 1980. aastat? Sa oled ääretult visa kui loed ikka veel edasi, mis?
Nüüd sa siis tead, memmekas, mis tähendab olla kangelane Kui ma olin laps, viisid vanemad mind tihti nutu ääreni oma tüütute mälestustega sellest, kui raske oli nende lapsepõlv, kuidas nad pidid jalgsi koolis käima, igal hommikul 15 kilomeetrit ülesmäkke, aga talv kestis siis aastaringselt ning lisaks pidid nad seljas kandma oma 3 alaealist õde.
Nende kooliks oli üks külm tuba, tualett asus õues ning et sinna jõuda, pidi jooksma terve kilomeetri vastu mäge. Selle toas õppis korraga 10 klassi, kusjuures kõik said ainult ümmargusi viisi, kuigi neil polnud paberit ega sulepäid, seepärast kirjutasid nad pliiatsitega ajalehtede äärtele, olles enne seda valju häälega ette lugenud artikleid sellest, kuna neil polnud ka raamatuid.
Hiljem kasutasid neid lehti tolles kaugelasuvas tualetis, kui nad üldse jõudsid selleni joosta. Sest neil polnud ka tualettpaberit. Kõige selle juures jõudisd nad ka aidata oma vanemaid kommunaalkorteri koristamisel ning puhastasid tualette iga päev!
Lisaks veel raiusid nad puid, kütsid ahje, koorisid 5 ämbrit kartuleid päevas, sest peale kartulite polnud neil muud sööki kuna toiduaineid polnud saada, sest kõik saadeti kohe rindele. Vabal ajal jõudsid nad veel tühjendada kartulivaguneid 25 kopika eest tund ning toitsid selle rahaga kogu oma perekonda, kus elas vähemalt 5-6 muldvana vanaema.
Kuidas nad seda kõike jõudsid, sellest ma aru ei saa.
Siis andsin endale lubaduse: kui mina suureks kasvan, ei hakka ma mingi hinna eest piinama omi lapsi selliste juttudega! Ma ei hakka neile rääkima kui hea neil praegu on elada ja kui raske minul omal ajal oli! Kuigi, ...nüüd olen täiskasvanu ja saanud targemaks... enda ümber praegust noorsugu nähes tuleb kõhedus peale! Te saate kõik liiga kergelt kätte, kurat teid võtaks! Ma tahan öelda, et võrreldes minu noorusega elate te lihtsalt Utoopias! Mul on ebamugav seda öelda, aga ma pean: teie, tänapäeva lapsed, ei hinda üldse seda, mis teil on!
Kui mina olin laps, polnud mul ei internetti ega ka televiisorit. Kui ma tahtsin midagi teada saada, pidin ma jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele raamatukokku ning tuhlama seal kataloogides ja raamaturiiulitel! E-mailist polnud keegi kuulnud! Kui ma tahtsin kellelegi kirjutada, tegin ma seda pastapliiatsiga ja paberil! Siis pidin ma kooberdama 5 kilomeetrit läbi linna, vastumäge, keset talve ja tuisku, postkontorisse ja läks veel nädal aega või isegi rohkem, kuni minu kiri jõudis adressaadini! Ma parem ei räägigi MP3-dest või Kazaast! Kui ma tahtsin saada muusikat, pidin ma jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele mäkke üles muusikapoodi ja varastama musti grammofoniplaate, riskides otse vastikute müüate silme all oma auga. Või siis ootama terve päev, et saaks kassettmakile lindistada muusikat raadiojaamadest "Ameerika hääl" või siis BBC-st, kusjuures seda kõike segati KGB poolt! Ja saatejuht võis igal momendil keset lugu hakata lobisema ning see oli neetud KGB-st veel hullem! Tahate veel kuulda raskustest? Mina ei saanud niisama lihtsalt, nagu teie, võtta ja vaadata pornot! Pidin jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele mäkke üles mingi vana, 25-aastase lõnguse juurde, kelle oli üks poolakeelne väljalõigatud piltidega Playboy ajakiri aastast 1955. Lehed olid kokku kleepunud terve põlvkonna poola ja eesti onanistide ja piirivalvurite spermast. Või siis mingi 29 aastane litsist vanamutt kutsus endale õhtul külla, riputas kaela mingi luigesuled, jõi end täis odavast portveinist ning näitas trofeena saadud saksakeelset Naiste Pesu Kataloogi 1935. aastast Hitleri pildiga kaanel. Ja kõik! Mingi muud pornot mul ei olnud!
Ei olnud seksitelefone! Polnud kõneposte automaatvastajat! Kui ma kuskile helistasin ja seal oli kinni, pidin jälle ja uuesti helistama, kuni kellegi kätte sain. Ja ma ei kurtnud! Minu telefonil polnud numbrinäitu. Kui keegi mulle helistas, siis polnud mul õrna aimugi, kes see võiks olla! Ja see võis olla ükskõik kes! Vanemad mingi idiootse ülesandega, klassijuhataja, kes tahtis rääkida mu isaga popitegemise pärast või isegi miilits, kes tahtis teemat arendada minu käitumise üle! Ma ei teadnud kunagi seda ette!!! Pidin võtma toru ja riskeerima, mu daamid ja härrad! Polnud mul ka kalleid videomänge nagu näiteks teie Playstation, polnud 3D graafikakaarte! Ma mängisin oma esimese arvutimängu 25. aastaselt töö juures oleval superarvutil EC-1040 ja see mäng oli must-valge pingpong! 5x5 sentimeetrisel monitoril. Ja arvuti jooksis viletsa protsessori pärast iga 3 minuti tagant kokku. Kuid ma ei kurtnud ja mängisin niimoodi kogu tööaja, 8 tundi! Sel oli veel "Laevade pommitamine" ja "Asteroidide tulistamine". Kõik must-valged mängud. Neid mänge polnud võimalik võita, sest mängude tase oli "Suurmeister" ja taset muuta ei saanud. Tuli mängida nii kiiresti ja senikaua kui murdusid sõrmed või said infarkti Kõik see oli nagu tõelises elus! Kinodes ei olnud tõusvaid põrandaid, kõik istusid ühel tasapinnal! Kui sinu ette istus keegi pikem inimene - [piiks]s! Filmi ei näinud üldse. Kaabel TV-st ei rääkinud keegi midagi! Meil oli ainult kolm kanalit, mis kõik näitasid kogu aeg üht pudikeelset vanameest. Teil on 100 kanalit, on porno, 2 kanalit ainult golfi 5 teisi spordialasid, 2 - ainult multifilmid! 24 tundi ööpäevas! Mina pidin multifilmide nägemiseks jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele mäkke üles.
Ja kui ilmus TV, näidati multifilme ainult üks kord nädalas! 1 kord! Laupäeva hommikul! Kas te, raisad, kuulete mis ma teile räägin?! Ma pidin ootama TERVE NÄDALA, et näha ühte viletsat multifilmi!
Just nii! Ma räägin sellest juba terve tund!
Te saate kõik liiga kergelt kätte! Olen kindel, et te olete jalataldadest juusteni rikutud! Te poleks 1970. aastal 5 minutitki vastu pidanud!

Kord poes tüüp küsib nutrialiha müüja selle peale et mis sa sest rotist. Tüüp et rotiliha on mulle delikadess ma kassi aastal sündind vaata ka poe ette see rotikas on mo ratas

Tartus Nõukogude aal oli EPA praeguse maaülikooli juures baar Humal kus sai osta kanarulle mida üliõpilaste seas praetud kukeputsideks kutsuti

Said meest naist lapselapse ehk tõusid eite taati seisusesse ning läksid katsikule. Lapsele pandi nimeks Eliis Marell. Pärast taat õllekas rääkis meestele et küll tänapäeval on imelikud nimed mingi Õlis Makrell

Alles hiljuti helises ajalehe leviosakonnas telefon ja nördinud meeshääl teatas: "Tahan uut ajalehte, mulle toodi praak!"

Klienditeenindaja küsis vastu: "Mis mõttes praak?"

"Selles lehes pole surmakuulutusi! See on praak!"

Klienditeenindaja vastu: "Kuidas ei ole? Kaks kuulutust ju on."

"Liiga vähe surnuid! Tavaliselt on terve lehekülg. Tahan õiget ajalehte! See on praak!"

Märjamaalt sõitis läbi veoauto mille esiklaasil oli juhi nimi Kusta. Aga taha kasti peale oli markeriga sittuda.

https://www.youtube.com/watch?v=_hRMa_QLWMQ

Film Ivanhoe on Ivani oor

I klassi õpetaja oli lastele eelmises tunnis rääkinud lindudest ja maininud, et linnuteadlast kutsutakse võõrnimega ornitoloogiks. Järgmises loodusõpetuse tunnis küsib õpetaja laste käest, et äkki keegi mäletab ka seda, kuidas linnuteadlast teise nimega kutsutakse. Tükk aega klassis vaikus, korraga tõstab minu tütar käe ja hüüab: õpetaja, mina tean, see on günekoloog.
Kui õpetaja mulle seda rääkis, naersime mõlemad ikka südamest.

tsitaat kirjandist teemal tervislikud eluviisid: vitamiinid on need mustad tükikesed, mis salatit pestes lõpuks maha tulevad.

enne vaja ikka mingi tädi ka soetada. aga siinsed 1,5 vanatoid kardavad teisi nagu vanakurat välku. mis nad sest v'iagrast lätsutavad kui nagunii end realiseerida ei saa. jaga parem tasuta makarone ja järjekord su ukse taga on kindlustatud.

Meil Märjamaal on üks Sveni nimeline narkar kelle hüüdnimi on Sven Svennsoni poeg Svinja Nimi meest ei riku ja ka hüüdnimi mehetaolist ei riku

aga mis te seal Märjamaal ette olete võtnud, et teil narkareid üldse ei tekiks? kogukond ju väike ja kui vanad kolhoosivargad ei unda igal nurgal, et töö on lollidele, siis ehk järgmise põlvkond kunagi arukaks arenebki.

Märg Vallatu Maaja

Hea nali uue aasta alguseks - Suured Ruudud: küla Pärnu linnas. Liu.

See oli ilmselt haldusreformi kõige suurem aps, küladest linn teha. Vähe sellest, Pärnus on nüüd isegi linnasisesed põllud, metsad, sood ja rabad. Mis takistas tegemast Pärnu valda koos kõige juurdekuuluvaga? Pärnu linn ei oleks sellepärast vallaks muutunud, vaid ikka linnaks jäänud.

https://www.google.ee/maps/@58.9062738,24.4297479,3a,43.8y,86.05h,92.65t/data=!3m6!1e1!3m4!1sapfqjOcDMhjyuJmwhv-_kg!2e0!7i13312!8i6656

Seal majas ei saa siga ka sees elada inimesest rääkimatta nii must ja ropp. Aga noh Värdi on vapsjee humanoid tal pole sest midagi

Tasuja külas on kaks vägevat meest küla kõige suurem kommu

https://www.google.ee/maps/@58.904337,24.5205143,3a,75y,127.17h,85.13t/data=!3m6!1e1!3m4!1ssOFzK6RqosfhiOj7bKOc6A!2e0!7i13312!8i6656

ja küla kõige suurem kulak

https://www.google.ee/maps/@58.899856,24.5053448,3a,75y,67.41h,86.35t/data=!3m6!1e1!3m4!1s5rQYvKg5JfOpYa0EkKBdYA!2e0!7i13312!8i6656

Ma tulin 1988 kevadel sõjaväest ja samal sügisel tegin juba kolhoosis lihtsamaid töid. Sügisel oli üks lihtne töö selline, et tuli sõita traktori ja käruga põllule söödapeedi hunniku juurde. Seal olid Tallinnast (Kirovi näidiskolhoosist) tulnud shefid - 40-60 aastased prouad, kes mingi väega maast välja kistud peetidel nugadega pealsed ära lõikasid ja peedid kärusse loopisid. Kärutäie valmistegemine võttis ikka 2-3 tundi ja seeaeg polnud muud teha kui kabiinis magada, sest ise appi minna neid juurikaid lõikuma polnud nagu seisusekohane. Magasin järjekordset kärutäit oodates ja kuulasin ühe kõrvaga lõputut eidevada kui ükskord hakkasid jutud valjemaks ja hääled käredamaks minema. Tegin teise silma ka lahti ja hoomasin, et lahendatakse Hõbekuuse tänava küsimust. Üks vanamutt, kelle seisukoht laiadele massidele alla hakkas jääma, tõmbas lõpuks kõõksti hinge ja käratas: "AGA EDGAR SAVISAAR ÜTLES, ET URAAN!!!" Peale seda oli vaikus majas. Ainult noad välkusid ja peedid kolksusid vastu kastiportesid.
Jaah, olid ajad ja autoriteedid

Nu aga sa traktorist huia masinist oleks võind jo kabiinist karjatada hurraa

Kuna teema kisub sinna farmindusse ja põllumajandusse. Panen minagi kaks lugu siia kirja. Printsessidele personaalselt kellegi kohta käivateks ja klähvimiseks. Tavalistele toredatele naistele niisama lugemiseks.

Mõni aeg tagasi ostis talumees oma lehmafarmi uue lüpsimasina. Firma käis kohal ja seadis masina ilusti lauta üles. Käib siis talumees ümber masina ja takseerib uut ilmaimet. Vaja ju kohe testida, kas ikka korralikult töötab! Naine põllul kapsaid kõblamas aga mehel nagu "tahtmine" peal. Mõtleb, et kui lehmale kõlbab, peaks ka tema ära rahuldama. Mõeldud, tehtud! Masin ühendatud vajaliku instrumendi otsa ja kohe vaakuum pump automaatselt töös. Veidi aja pärast talumehel mõnu käes ja tahaks nüüd masina välja lülitada aga ei leia teps mitte seda nuppu kus kaadervärki seisma saaks panna. Suures hädas helistab mobiiliga firmasse kes selle masina müüs ja palub abi masina välja lülitamiseks. Vastus firmast on lühike aga konkreetne! "Teile sai müüdud kõige uuem täisautomaatne mudel. See lülitab ennast ise välja kui kakskümmend liitrit täis saab!"

Tuleb farmi kuntstseemendaja oma igapäevast tööd tegema. Saab siis lehmadega ühele poole ja hakkab laudast välja minega aga ei saa! Lehmad kõik troppis laudaukse ees. Lõpuks üks kõige julgem lehm nügib ninaga meest ja ütleb: " Muuuu, aga suudlus."

© Kõik õigused kaitstud... hammastega!

Tegin ristsõnu ja üks vastus tuli selline...Pildil noormees istub potil, wc-s, hoiab mobiiltelefoni käes ja räägib: google, ma lõpetasin, mis edasi teha?

õnneks levi veel oli ja google soovitas vetsupaberit kasutada.no sel noormehel, loomulikult.ma siis googeldasin lähima maxima asupaika, kurat, kaugel. selveri rööveliku hinnaga pahna mina ei osta. ajalehti polnud ka käepärast.õnneks sattus polla pelleri ukse taha. mingi embo ikka koerakarvaga ei võistle.

aga naljarahvast pole ja pole sini üldse kedagi, peale paari kasutaja vast terve foorumi peale.

3 tundi möödas ja ei kedagi. Või on delfi naistekas karantiin? :D

Kolleeg alustab esmaspäeva hommikut kohvi tassist möödakallamisega.
"Koordinatsioonihäired," kirub ta ennast.
Teised kolleegid teavad täpselt, mis ta nädalavahetusel tegi, et esmaspäeva hommikuks koordinatsioonihäireid saada.
"Ma ei joonud! Ma ei joo üldse! Ma pole nii ammu joonud, et ei mäleta enam alkoholi lõhnagi!" õigustab kobakäpast kolleeg ennast.
"Kui ikka alkoholi lõhna enam ei mäleta, siis on lisaks koordinatsioonihäiretele juba mäluhäired ka käes," kobiseb raamatupidaja omast nurgast.

üks nali päevas :)

Kolleeg on jälle mingi olulise asja maha maganud, kurdab tööl mäluhäirete üle.
Teised kolleegid muidugi irvitavad lõbusalt ta üle.
Jõuab kurtmisringiga meedikuni ja küsib, et mida teha sellise jama vastu. Meedik lohutab, et pole midagi, ega sa ju ise ei mäleta, mida sa ei mäleta, ära muretse. Kolleeg kurdab, et aga teised naeravad mu üle. Et anna mingi soovitus asja lahendamiseks, ma ei kannata seda ilkumist.
Meedik annabki soovituse: hakka tegelema poksiga, ei nad siis enam pikalt naera sinu üle.

See juhtus siis kui Märjamaal uus bussijaam avati. Avamisel omajagu rahvast asevallavanem manitses ka rahvast seda hoidma umbes et ärge siis kohe laiali lööge. Oli seal rahva hulgas ka siis pensionäridest eite taati Taat uudistas osmikut sees ja väljast ning järeldas: "Mis kuut see sihuke on papist seinad plekist katus vaat kus orduajal ikka ehitati paksud kõrged kivimüürid sajanditeks". Eit seepeale kätsas: "Ei see pole mingi pordumaja see ehtne euroehitis".

kui eelmine "potsataja" (postitaja) juba Pussijaam oli ,
võiksid kõik pussid hõlma alt vööpeale panna .....
nähtav ja tehtav !

kui targalt naiselt küsiti kui vana ta on .... siis ta otsustas valetada .... miite nooremaks vaid ..... vanemaks ! Olles ise ca 40 ütles enese olevat 70 !?!!?? Kõik kohe ahhetma :kui ilus sa oled ! kui sportlik ja noor välja näed !
tark naine mõtles ; kui hea on tunda ennast ..... 70 - na ! 40 - na öeldakse kõike mulle - vastupidi !

Mees kuuleb naiste juttu pealt kus üks kõige targem naine räägib kuidas mehed omavahel kurdavad : "Naistel on kõik varandus nähtav ; vaata ja imetle - armu või ära . Meil meestel on aga ainus vara ja seegi peidus ...jalge vahel kuhu keegi seda vaatama ega uurima ei lähe . Miks Jumal seda meestele otsa ette ei teinud - oleks nähtav kui naistel kõik ? Seepeale selgitas tark naine: "Kuni 40 ja ehk isegi 50 ni oleks see kui Ükssarve sarv püsti ..... peale seda aga ..... kui juuksepahmak ..... mida peab pidevalt näo eest ära puhkuma ......või siis "raskemal juhul " käega näo eest ära lükkama .

raits kohalik, no mis needus see su peal on, et kõik, mida kirjutad, pole iialgi naljakas ega huvitav? mine käi mõne soolapuhuja juures ära. äkki on abiks.