Viisakus on ka otstarbekus. Nt. miks on viisakas enne välja lasta kui sisse minna (bussis, poes, majas)? Logistilises mõttes muidugi - tekitab sujuvamat liikumist ja vähendab ummikuid.
Igas inimeses pesitseb kiskja (ego), olelusvõitluses vajalik isend. Viisakusreeglid takistavad seda isendit liiga esiletikkumast. Igas inimeses pesitseb ka armastus-isend (heatahtlikkus, kaastunne, soojus, abivalmidus ...) Armastus-isend reegleid/käitumisjuhiseid ei vaja. Enamasti on headus ja ego kenasti tasakaalus. Kuid teatud olukordades trügib ego esile. Egol oleks justkui piiratud vaade, mis ei lase näha üldist pilti. Armastus näeb kõikjale. Otstarbekas on toimida koos, mitte ego tasandil.
Kõik inimesed pole ühesugused. Ühed tunnetavad, teised mitte. Viisakusreeglid on abivahendiks neile, kes ei tunneta või kelle ego liialt võimutseb. Kombestik, tavad, eeskuju taltsutavad egot ja inimesel endal, rääkimata ümbritsevatest, on lihtsam elada.
Ootamatult põnev teema, mille üle mõtiskleda.