Kas kartul juba maast üleval?Näe naaber hakkas juba vagusid kuue ajal lahti ajama ja nüüd naised juba põlluserval kükitavad,et maamune korjama hakata.On sul ka midagi sarnast tööd teoksil või oled poerott.

Mul väike maalapike. Kartul võetud. Porgand, punapeet, pastinaak ja porru veel peenral.

miks selline ilmselge halvustav suhtumine? küll kaupmeeste lakei, küll poerott. kui keegi elab teistmoodi kui sina, teemaalgataja, siis see ei tähenda, et ta elab valesti või kuidagi halvemini. mine aja taguots uppi ja kuku konksutama, mul juba kõik tehtud.

mina, agara agroinimesena, kasvatasin ennast ogaraks umbes 10 aastat mind vallanud agrofoolia käigus, enne, kui mõistus uksele koputama hakkas ja minust agrofoob sai. ülejäänud perel kulus natuke kauem, sellest põllu/peenrapidamishullusest jagu saamiseks. ja kuna ma ei põe ortoreksiat, siis lahenes asi lõpuks mulle rahuldavalt.

ma lihtsalt paraku (oma viga muidugi) ei ole nii rikas, et jätkuvalt ise endale põhitööde kõrvalt juurikaid kasvatada.

mis teha :(

Milleks mulle selline tasuta ja must töö ? Juurikate ja kartulite peale kulutan talvega umbes tuhat krooni, aga kui hakkan kohalikke traktoriste appi paluma ja ise kasvatama, siis kulutan kindlasti palju enam. Oma töö, haiged kondid ja mustad käed on pealekauba. Minu keldris ei lähe midagi mädanema ega ole selt ka külmal midagi vötta. Ma ei ela ise oma elu raskeks .

Laine,
kartulivõtt on ajast aega olnud üks toredamaid töid. Kooli ajal sai tundidest ära, ülikooli ajal mitmeks nädalaks kuhugi tundmatusse kohta romantikat tegema ja kohalike poistega tutvuma.
Usun, et need asjad on kõigile 50+ inimestele tuttavad. Ja poekartulit mina ei söö siiani.

Le
Mis on poekartul? Ta on ju ometi mullas kasvanud, mitte leti peal. Ja poodides müüakse ka talupidajate kasvatatud kartulit.
Aga neid sügiseseid kooliaegseid kartulivõtumeenutusi võiks tõepoolest heietada. Ikkagi põnev noorusaeg.
Tuleb küll meelde.

Suurtootja kasvatatud kartul, olgu euro- või eesti, on ühtmoodi kemikaalidega rikutud. Ja muld paraku ka. Kuni vähegi võimalik, sööks seda, mis on kasvatatud "nagu omale".
"Aga neid sügiseseid kooliaegseid kartulivõtumeenutusi võiks tõepoolest heietada. Ikkagi põnev noorusaeg." No tõesti võiks! Ja teema võimaldab ka.

kas sa arvad, et mina väiketootja ei pane oma kartulile väetist või. siis ei kasva midagi ju.

Jätke poest söödava ostmine üldse ära, sest ega ei tea ju:)))) Ja joodavaga sama lugu:)))))))

annab mullale rammu siiani sõnniku näol :)

Loomad ei jõua niipalju sõnnikut toota et igale kartulile jaguks. Loomapidamine üldse moest maas.

Mul kolm ämbritäit kartulit sai juba nädal tagasi võetud - teist kolm sai juulis - augustis ära söödud ja see ongi kogu mu kartulisaak.
Omakasvatatud kartulil on teine maitse - on eluaeg olnud, selline hea.:) Ju armastusega kasvataud. Kahjuks mul maalapp nii tillu, et ei võimalda rohkem kartulit kasvatada. Suviseks söömiseks porgandit peeti on ka ja aeduba, tilli-peterselli ning lilli.

Mulle meeldib konksuga pehmes mullas kartuleid koukida - kunagi koukisin nõnda 10-12 kotti, kogu pere talvekartuli. Hästi mõnus töö.

Aga kooliajal kolhoosipõllul ei meeldinud - pikad päevad, vihmasajus ka väljas, korvid olid rasked. Ma selline õpihimuline ja puhtakene - ma oleksin pigem koolipingis istunud.

See on muidugi tore, et inimesed on linnastunud ja laulavad kiidukoori keemilistele toitainetele. Mina seda vaatekohta ei jaga.

Teil kõigil on järelikult õnneks läinud, et olete terved ja pole saanud mingeid allergiaid kogu selle keemia söömisest. Tegelikult on asi vist selles, et te olete nõuka ajal pikemat aega puhast toitu saanud tarbida, sest olete vanemad kui mina.

Ma ise pole allergik, sest ka mina olen söönud keemiast puhast toitu, sest meil maal olid loomad ja seda sõnnikut tol ajal jagus piisavalt, millega aedvilja väetada.

Aga minu lapsed juba on allergikud. Ja arsti sõnul on suur osa selles süüd just nimelt selles jamas, mida meile kauplustes soodsalt pähe määritakse. Muidugi, keegi ei sunni meid seda ostma. Ega olekski ostnud omal ajal kui oleks teadnud, et näiteks peaaegu igas vähegi roosat või punast värvi omavas jogurtis on sees karmiinpunane. See on absoluutselt üks hullemaid allergeene minu meelest. Puhas mürk lastele.

Koolist saadeti juba algklassides voldik kaasa lapsevanematele, et nad ei lubaks lastel osta teatud komme, mis sisaldavad pikka loetelu voldikul toodud eriti ohtlikest ning allergiaid kõige sagedamini tekitavatest E-ainetest.

Kuna minu lapsed on allergikud pisikesest peale, siis olen harjunud poes käies kõiki silte hoolega lugema. Ja teate, poes ei olegi peaaegu mitte midagi sellist osta, kus ei oleks seda keemiarämpsu sees. Isegi osadele hakkllihadele pannakse värvainet sisse. Et oleks apetiitsem ja värskema välimusega.

Igatahes on teil kõigil hullult vedanud, et teid pole selle keemilise jampsi tarbimise peale mitte ükski terviseprobleem tabanud.

Ja ega mul muud üle jäägi kui osta ökopoest puhast toidukraami ning mõnelt ökotalunikult aedvilju. Vähemalt tean, et on puhas ja lapsed ei pea pärast mingite allergiliste reaktsioonide käes kannatama.

Minu sõnavõtt ei puudyta muidugi neid, kes ikkagi ise oma aias kartulit kasvatavad ja seda ka siin välja öelnud on. Pigem oli see suunatud üleüldiselt neile, kes ülistavad poest ostetavat kraami.

Siis ei jäägi teil muud üle, kui talv läbi purgist hoidiseid süüa nagu ilusal nõukaajal kus apelsine sai kilo näkku aint jõulude ajal. Minule meeldib süüa talvel ka puu ja juurvilju, eksootilisi vilju ja mulle meeldib, et ma ei sõltu põhjamaisest lühikesest suvest.

Lisan veel, et ei usu mina sellesse puhtasse ökojamasse, vihm sajab igal pool ühesugune kaela.

Kas meie saastatud ajastul on üldse võimalik midagi "puhtalt" saada. Isegi sõnnik on keemiat täis, või söödetakse endiselt teie meelest lehmale leiba,heinu ja jahu sisse. Suur osa loomi kasvatakse graanulite peal üles. Kust tuleb puhas väetis siis?
See ongi kõige suurem pettus. Ja ka väiketootjad tarvitavad väetist, sest tõepoolest midagi ju ei kasva ilma.
Et neid E aineid on kõik kohad täis, see on õige, ja ma arvan, et palju rohkem veel kui kirjas pakendil.
Mina ei näe väljapääsu muus, kui söö ja pane silmad kinni, tunneta, mis sobib ja mis mitte.

mul kõike natuke, et seda esimest ja värsket oma peenralt võtta oleks. Küülauk, porgand, maasikas, naeris, sibul, kurk, hernes ja kartul, mõned maitsetaimed ja teed ka, pluss väike kasvuhoone tomatite tarvis.
Homme siis hakkan konksutama, vahelduseks lehvitan oma nutulindudele (sookured) ja hõikan, et ootan teid kevadel jälle tagasi.
Kevadel naudin linnulaulu ja sügisel emakese maa lõhna. Selline seos siis minul seoses kartulivõtuga :)

ütleme nii, et kartul üleval ja sorteeritud; aga nüüd kaval küsimus, mida teete väikeste n.ö. silmamunadega, sest sigu sööta pole ju!?

ja, ja vaatasin naabrinaise saaki, mis enamasti silmamunasuurustest koosneski.
Ja retsept pakuti ka: silmamunad pesta ja keeta vaid viis minutit, et koor lahti tuleks, jahtunult koorida ja sügavkülma, valmistamiseks praadida, supi sisse, friikateks ja salatiks...

Aga kuhu jäid siis kolossaalsed muljed kolhoosis käimisest?

to püha lihtsameelsus
tean kindlalt, et minu söögikartul on märksa süütum kui suurtootja oma. Tema teeb kõigepealt juba maad ettevalmistades umbrohutõrje Roundupiga (tänapäeva DDT), siis pritsib lehemädaniku vastu ja Colorado mardikat tõrjub ka kibeda keemiaga. Jnejnejne. See on juba nn hea tava ja kõiki neid mürke paneb ta pealegi - vähemalt paberite järgi - inimesele ohututes kogustes. Ja lõppude lõpuks tahab temagi elada ja õige on seegi, et ega meil kellelgi pole "progressi" eest pääsu. Aga nagu selgub, nii mõnelegi veel meeldib ise ja suht vanamoeliselt kartulit kasvatada.

potipõllunaisele aitäh hea idee eest, oleks ainult külmkapp kummist. ise teen nii- võtan silmamunadele õlis-võis jume peale, hautan hästi vähese veega, valan rõõsa koorega üle, keedan koore kokku.

Mina see kuulutasin, et meenutaks aegu, kui linnainimesed shefiks käisid sügisel kartuleid võtmas.
Käisin minagi. Ei mäleta midagi rasket. Kooliajast, viidi hommikul ja õhtul koju, sai riideid kuivatama. Ämber oli raske, kui vihma sadas, aga ei midagi hullu. Seltskond oli hea ja minu meelest olid kõik ainult lõbus ja tore.
Tehnikumi ajal viidi ikka mitmeks nädalaks. Siis magasime mõisas madratsite peal põrandal. Külapoisid käisid külas. No ei mäleta et oleks raske olnud. Aga ju mu mälu ongi valikuline. Tore aeg oli.
Kunagi kasvatasin ka mina oma talvekartuli, lihtsalt nii oli odavam ja kasulikum. Nüüd enam aastaid mitte. Aga oma 10 kotti võtsime ikka käsitsi.
Täna vaatasin ENSV-d(ETV kanalilt) ja mõtlesin täitsa tõsiselt, et kas tõepoolest oligi nii jube kõik, oli oli....
Tänapäeva noored õnneks ei tahagi sellest midagi teada.

Mina sain tehna ajal hoopis porgandis käia, kartulis käisime erakate põldudel stipilisa teenimas...

Külapoiste õhtusest külaskäigust kartulivõtjate juurde meenub mulle ikka ja jälle see hetk, kui keegi üliagar lõi kardinapuu ühe poisi peas pooleks. Või peaaegu pooleks? Igatahes kõvasti reageeris üle. Ega poisid meid siis tapma tulnud, neile oli see aknast sissemurdmine enam-vähem kohustuslik number.

:)))))))))) Eks üliagar sooritas ka oma kohustuslikku numbrit.

Vist jah, aga väga koomiline oli see küll. Nagu oleks keegi elu kallale kippunud. Meie "gruppenfüürer", komsomolisekretär, pidi aga asjast Tartusse ette kandma. Et kas kõik ikka laabub...

Mina olen maalaps ja käisin maakoolis. Kooli oli 4km jalgsi, siis bussiga põllule ja õhtul jälle 4km koju. Kartuleid võtma saadeti alates 5. klassist, 5-6 klassi lapseeast mäletan, et oli ikka väga raske. Ma olin siis 10-11 aastane, mul on sünnipäev talvel.

Poisid niikuinii ei viitsinud korjata, vaid tagusid jalaga kartuleid maa sisse:) ja õpetaja jagas siis usinatele tüdrukutele pikemad maad...:(
Kas te saadaksit epraegu oma 10-11 aastased lapselapsed sedasi kuuks ajaks kolhoosipõllule?
Mina küll ei saadaks.

Niiet mul ei ole häid mälestusi.