Huvitav oleks teada, mis inimestele maitseb. Minu üks eredalt meeles olev söömisnauding juhtus 1994.a Taanis. Roog nägi välja nagu suur sai/pirukas, selline nagu vanasti vanaemad küpsetasid. Selle kuldpruuni natuke krõbeda suhteliselt õhukese pealispinna all oli umbes 1,5 cm paksune hakkliha kiht, kõige keskel oli ümmargune lihafilee rull. Kastmeks oli õli ja äädika segu, mis maitsestatud erinevate ürtidega. Kõrvale kartuli chipsid. See pirukas oli nii võrd hea, et kui ma sellele pragu mõtlen tahaks seda uuesti ja uuesti süüa.

Mul jälle eredalt meeles eelmisel aastal Rootsis pakutud delikatess. Hõrgutis ise oli veidi pundunud kilukarbis, mille avamisel purskus kena fontään üle kogu publiku.

Hapukapsas ja verivorst, mille peale neeger teeb nägusid.

toores kala restoranis Horisont Swissoteli 30. korrusel
no maitses nohh...

Mina näiteks pirukasõber üldse ei ole, olgu kui uhke ja hää pirukas tahes. Seega maitsed on jah erinevad.
Minu kõige meeldejäävam maitseelamus pärineb samuti restoranist Horisont Swissoteli 30. korrusel. See oli küll juba 5-6 aastat tagasi, aga mäletan siiani seda maitset eredealt, kui prae peale oli kaunistuseks pandud röstitud apelsinikooreribasid. Arvan, et neid oli röstitud kas vahtrasiirupis või milleski muus mittetavapärases magusaines, sest maitse oli väga huvitav ja hea. Lihtsuses peitub võlu! :) Olen palju maailma eri söögikohti väisanud ja väga palju väga häid asju mekkida saanud, aga iskipärast on just see maitseelamus kõige eredamalt meeles.

Karpaatides Uzgorodis tehakse võrrrrrrratuid kooke!

praekartulid mida ma ükskord tegin.

praetud leib juustu ja küüslauguga

Pärnumaal, vist Tahkurannas, hapukurgifestivalil, võib-olla 5 aastat tagasi, Dmitri Demjanovi valmistatud koha... Oh jeerum, mida ma kõik annaks, et seda kala veelkord maitsta!

Vasikamaks ja koht oli Tigu Tallinna vanalinnas.

Ahven, haug, koha v muu kalahõrgutis.
Isegi munas praetud räim sh

Veriseid veidrusi, tõuke ja tigusid, ülepipardatud v -soolatud toite ei armasta.

kindlasti on neid palju, aga esimesena tuli pähe kartulipuder ja tavaline lihakaste (jahuga). vanamoodne olen. ja hapukurk!

Part Pariisi Ritzis

Tegime nooruspõlves klientidele hotellis gurmee lasanjet, kõik kiitsid. Lasime pauku lasanjesse. Sõid ja kiitsid ka mehed. Elu on selline. Natuke on piinlik, kuid lõbus oli.

känguru- ja koeraliha on parimad ku ion hästi valmistatud.

Mina olen suur Itaalia fänn ja vaieldamatu lemmik on siiani Roomas Elettra restoranis söödud ricotta-ravioolid trühvlikastmes. Täiesti haige, kui hea see oli.

Ise Pärnu lahelt kevadel päikselisel päeval jää pealt püütud meritint praetud kerge paneeringu ja tomatiga. Selle peale mõtlemine paneb sülje jooksma. Teadmiseks, et meritint on lõheline, lõhnab värske kurgi järgi ja tuleb kevadeti jõgedesse kudema.

Igasugune värske ja loodusest saadud kraam on hea. Mingit Norra kasvanduse kala ei saa maitse poolest võrreldagi ise jõest või merest püütuga. Paistab, et Norra kasvanduste kalad ei ela õnnelikku eurolehma elu.

Mina olen suur kanafänn. Kõige paremat kana sõin Hispaanias, Lloret de Mar`i linnas ühes baaris või õigemini söögikohas. Seal olid pered lastega, hilise õhtuni. Kana oli mõnusalt küpsetatud ja anti ette suur tükk, peaaegu pool kana.

1.Munas ja jahus ja munas veerend ahvenafilee Peipsi veerel...külma õllega päikselisel päeval. Sõber fileeris nii, et ühtki luud polnud.

2.Lihaveise sisefilee.
3.Koha.

Reisidel palju huvitavat (verivorsti! HAAA!), aga ahven vist ikka lemmik.

keedetud sipelgad meega on siiani parim elamus olnud.

Suvalises järjekorras.

Pekingi part tuttavate hiinlaste pereisa tehtuna, Saksamaal.
Eestimaine pehmes marinaadis lutsukala.
Värsked esimesed pisikesed keedukartulid päris võis praetud kukeseentega.
Kergsoola vimb rukkileival.
Lambakarree sparglitega.
Tuvipraad Prantsusmaal ühes külarestoranis, loputatuna alla rohke kohaliku valge veinga.
Keedumuna ja juustuvõileib laupäeva hilise lõuna paiku, kui lapsega rullitamast tuldud ja hea mõnus rammestus kehas.

hi Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Suvalises järjekorras.
>
> Pekingi part tuttava
> te hiinlaste pereisa tehtuna, Saksamaal.
> Eestim
> aine pehmes marinaadis lutsukala.
> Värsked esime
> sed pisikesed keedukartulid päris võis praetud kuk
> eseentega.
> Kergsoola vimb rukkileival.
> Lamba
> karree sparglitega.
> Tuvipraad Prantsusmaal ühes
> külarestoranis, loputatuna alla rohke kohaliku va
> lge veinga.
> Keedumuna ja juustuvõileib laupäeva
> hilise lõuna paiku, kui lapsega rullitamast tuldu
> d ja hea mõnus rammestus kehas.


mida sa uhkustad ja veel millega? meil on tööl menüüs sarnased asjad ja ausalt öeldes ei isuta enam.

Mis mõttes uhkustan? See on gurmaanide foorum ja teemaks oli, mis on maitsvaimad asjad, mida olen söönud. Lugesin üles. Mis mõttes uhkustama...naljakas.

see ju tavaline söök, sa pole nagu gurmaanikat vist kunagi saanud süüa?

Huvitavaid maitseelamusi on ikka olnud, kuid lemmikuks on ja jääb vanamoodne kartulipüree ja sibulaklops (rohke sibulaga liha) mida valmistas imemaitsvalt minu vanaema.

Ise küpsetan ka päris tihti, enda valmistatud lemmikuteks on kindlasti ahjukartulid ja ahjulõhe, aga ka ise valmistatud sushi.

Ka pigem pettunud tigudes, ussides-madudes, putukates ja ajus ja mingites ilgetes puuviljades. No ei taha rohkem, kui 1 kord ja võimalikult väike tükike.

Leian, et Eesti erineva maitsega õunad (Martsipan, Pirnõun, Valge klaar jne jne) on ikka VÄGA GURMEE.

Esimest korda kogetud asjad ärgitavad meeli kõige rohkem ja seetõttu kiputakse neid ülehindama. Näiteks esimest korda narkootikumi tarvitades on selle mõju kõige tugevam, hiljem nõrgem. Esimesed popmuusikud peale teist maailmasõda on tänaseni staarid ja enam staare ei teki, kuna puudub esimese efekt. Esimene suudlus ja esimene armastus tunduvad erakordsemad kui järgmised. Lapsepõlves kogetud asjad on üldse kuidagi tugevama toimega, näiteks lapsepõlves söödud vanaema toit on on meeles erakordsena.

Üldiselt siis on selline psühholoogiline mõjufaktor toidu hindamisel.

Tegelikult on kogu toit ühe lauaga lüües võrdselt saast. Ei ole olemas mingit ülimaitsvat toitu, üks sitt kõik.

Näiteks kõik veinid jt alkoholid on võrdselt piiritus. Naiivne on end kõrgemaks teistest pidada ja öelda, et üks vein on väärtuslikum kui teine. Halenaljakas on poes näha kui keegi loeb veinipudeli peal olevat silti.

olen söönud ja ootan peatselt valmivat uut laari maasikapudi, s.t metsmaasikaid suhkru ja rõõsa koorega.
vanasti ema tehtud "päris" lihast sibulaklops oli üle prahi.
kaugematest toitudest Prantsuse part külavõõrastemajas.

värskendasin mälu: see "Prantsuse part" on confit de canard e priske pardikoib omas rasvas ja mahlas. väga loomuliku maitse - ja nappide, aga sobivate lisanditega.

Pärnakas Kirjutas:
-------------------------------------------------------

> Paistab, et Norra kasvanduste kalad ei ela õnnelik
> ku eurolehma elu.


Ei elagi, kuna kala ja lehm on suht kaks iseasja.

Teemaalgataja kirjeldab ehk Wellingtoni pihvi?

Minu lemmikud on kõikvõimalikud seened. Siis söögiseened ikka :)
Olen pool aastat Soomes restoranis Farang praktikal olnud ja seal sain väga vägevaid maitseelamusi nautida. Siiski mitte miski ei ületa üht armast kollast kukeseent :)