abikaasad ostsid koos kinnisvara.kinnisvara ostmiseks võttis naine laenu ja mees oli kaastaotleja.
kinnisvara on notarilepingus kui ühisvara. hüpoteek sai tehtud sellele majale ja mehe majale.
vahepeal mees jättis oma maja eest maksmata ja pank müüs tema maja võileivahinna eest maha ning mees sai enda pangalaenust vabaks (laen oli võetud enne abiellumist)
abikaasad kolisid lahku ja kuna mehel polnud kuskile minna, kolis ta naise teadmisel ja nõusolekul nende ühisesse majja. möödunud on mitmeid aastaid, kinnisvara hinnad on hullult langenud, maja väärtus on praegu poole väiksem, kui pangale võlgu ollakse. pangalaenu on tagasi maksnud naine, kuigi peale laenu saamist ja maja ostmist pole nad koos enam elanud.
mis annaks naisel teha, et saaks kas laenust lahti ilma enda kontosid arestimata ning naisele kuuluva muu kinnisvara ohtu seadmiseta....
naine ei ole huvitatud ka sellest ühisest majast, kuid mehel pole kuskile mujale minna...
naine soovib lahutust ja ühisvara jagamist, millega mees nõus ei ole, talle sobib praegune asjade seis.
naine aga ei taha maksta asja eest, mida ta kasutada ei saa. kas on mingi võimalus et naine saabki maja endale ja siis otsustab ise, mis ta sellega teeb, maksab laenu edasi kuni laen makstud või müüb või vahetab maja ära ... mehele maksta ta midagi ei soovigi... mees muidugi nõuab raha, et välja kolida ja abielulahutuse eest ka.
st. kohtusse minnes tahaks naine saada võimalikult hea lahendi, kuid antud olukorras ei teagi enam, mida siis tegelikult tahtagi...
mida soovitate naisel teha?
enda põlema panemine olukorrast ei päästa.

Kui on tekitatud endale ühisvara, siis head lahendust ei ole. Ühisvara on ühisvara ja õigustatud osapool on ka mees.
Samas lahtust mees torpedeerida ei saa, kui naine annab asja kohtusse ja taotleb seal ka ühisvara jagamist. Ainult et see jällegi maksab üksjagu. Kui kohtus suudab naine ära tõendada, et vaid tema on laenumakseid maksnud (pangakonto väljavõtted näiteks) ja mees pole kulutusi teinud, on suht suur tõenäosus, et kohus otsustab naisele suurema osa varast. Samas, kuna mees seal elab, siis ta ju maksab ka midagi, sest peab maja hooldama ja sel juhul jagatakse vara üldjuhul pooleks. Peale kohtu otsust saab naine ilma mehe nõusolekuta maja müüja, aga mehele jääb eesostuõigus naise osale.

mehe ainuke kulu on elekter, sest majal muid kulusid pole. kuigi ta võis olla nii tark, et vahetas tapeeti ja jättis ostutsekid kenasti alles.
samuti ta võis üles kirjutada kõik need pooleliitrised, mida jagas traktoristile kes tal õueaiamaa ära kündis, sest mees vana jõudu pole niipalju aga süüa ju tahaks ja ma olen kindel et ta kasvatab oma toidupoolise ise niipalju kui jõuab.
pangakontolt on läinud kõik laenumaksed, viimne kui üks, sest mehe konto oli viimati arestitud ja pensioni ta saab kätte sulas. eesostuõiguse pärast ma muretsema ei pea, sest mehel pole 100 eurot kuus laenu jaoks välja käia kust ta siis võtaks 5000 oma majapoole väljaostuks.
ühisvara on meil ütleme 10 000 eest (maja praegune väärtus) pangale võlgu olev summa on 35 tuhat.
seega ühisvara meil ei ole, on ühisvõlg ja kui mina olen nõus meie ühisvõla ainuisikuliselt tasuma, kas kohus ikkagi jagab maja pooleks ja võla ka? see on ju ebaõiglane, sest siis on ikka olukord, et mehele kuulub pool maja, aga mina maksan terve majalaenu, sest mehel ei ole oma majalaenu osa maksta, ja pank pöördub siis kohe ju minu poole. või ongi mõtekas lasta jagada maja pooleks ja laen ka ja siis mina maksan iga kuu poole vähem laenu, kuid mees jätab oma laenupoole maksmata ...
mina ikka kannataja pool igal juhul.
kas tõesti mitte mingit pääseteed ei olegi?

Ausalt öeldes tundub küll nii, et mingit pääseteed ei ole. Ühisvarale on teil mõlemal võrdsed õigused ja ka kohustused. Sellised kord juba ühisvaraga need asjad on. Kuna laenu võtsid pangast ikkagi Sina, siis esmajärjekorras nõutakse laenu ka Sinult. Kui Sina jääd maksetega hätta, pöördutakse alles mehe poole.
Sinu jutu järgi arvan küll, et kohus jagaks maja nö pooleks, kuna mees seal elab ja toimetab ja järelikult on vara väärtust säilitanud. Ehk siis et Sinu panus on laenumakse, mehe panus maja laguneda mittelaskmine. See, et Sina seal ei ela, on Sinu enda valik. Seega jagatakse pooleks nii maja (õigused ühisvarale) kui ka laenujääk (ühisvaraga seotud kohustused). Võid ju hakata mehelt poolt laenu nõudma, aga kui tal ikka raha ei ole, siis pank kargab nagunii Sulle kraesse. ja see, et maja tegelik väärtus on laenujäägist väiksem, ei morjenda küll kedagi. Ise ju võtsite selle laenu ja seega ka riskid.

Võid ju mehele välja pakkuda, et teete ühisvara jagamise kokkuleppe, mille kohaselt jääb talle kogu maja ja samas ta võtab endale üle ka kogu laenukohustuse (vormistate laenu nö ringi). Kui tal selleks raha või soovi ei ole, siis lased kohtus vara ära jagada, mis läheb ilmselt pooleks ja siis üürid enda mõttelise osa välja, mis teeb tema elu ebamugavaks (samas tuleb sellise kaasomandi osa välja üürimisel tagada, et mõlemal osapoolel oleks võimalik oma kasutatavale pinnale vabalt juurde pääseda).
Muid variante mina siin näha ei oska.

mina soovitan küll mõne asjaliku juristiga nõu pidada, kuidas sellest olukorrast kõige valutum väljapääs leida. Võrreldes mängus olevate summadega on see kulutus juristile siiski suhteliselt väike kulutus. Siit foorumist sa vaevalt mingit asjalikku nõu saad.

kreete Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> mehe ainuke kulu on elekter, sest majal muid kulus
> id pole. kuigi ta võis olla nii tark, et vahetas t
> apeeti ja jättis ostutsekid kenasti alles.
> samu
> ti ta võis üles kirjutada kõik need pooleliitrised
> , mida jagas traktoristile kes tal õueaiamaa ära k
> ündis, sest mees vana jõudu pole niipalju aga süüa
> ju tahaks ja ma olen kindel et ta kasvatab oma to
> idupoolise ise niipalju kui jõuab.
> pangakontolt
> on läinud kõik laenumaksed, viimne kui üks, sest
> mehe konto oli viimati arestitud ja pensioni ta sa
> ab kätte sulas. eesostuõiguse pärast ma muretsema
> ei pea, sest mehel pole 100 eurot kuus laenu jaoks
> välja käia kust ta siis võtaks 5000 oma majapoole
> väljaostuks.
Natuke kummalist juttu ajad. Mina loen sellest välja, et mees mitte ei maksa ainult elektri eest, vaid ka hooldab maja ja harib maad. Seega hoolitseb ka sinu kinnisvara osa eest.
Väide, et ta võtab pensionit sulas, sest kontod on arestitud on ka lausa kummaline.
Mul on tunne, et sa oled mehe pankrotti ajanud, tema on oma majast pidanud loobuma ja nüüd tahad ka selle endale ahnitseda. Nojah, mis sul selle pensionäriga ikka peale hakata, tal ju raha vähe ja üldse igavene muidusööja, kasvatab raisk sinu kinnisvaral veel suurest ahnusest omale toidukraami ise. Seejuures on nii laisk, et ei viitsi isegi käsitsi maad kaevata, vaid organiseerib seda traktoristid tegema.
Sellisel saamatul laiskvorstist parasiidil tulebki nahk üle kõrvade tõmmata.

viimase kommenteerija jutt on oletus ja ei oma tegeliku seisuga mingit pistmist.
kuna mees seal majas elab siis arvata võib et ta harib ka maad, sest muidu ta ju süüa ei saakski, sest eelpension mis ta endale välja ajas on väga väike.
arvelduskontod on jah arestitud, viimati kui suhtlesime 3 aastat tagasi, praeguseks ilmselt juba lausa suletud sest maainimesel pole raha mida pangakontol hoida.
mina ei ole meest pankrotti ajanud, pigem plaanis tema mulle lõpp peale teha selle viimase maja ostusooviga.
praegu on mu silmad avanenud ja näevad seda,mida ma enne ei osanud näha ega arvata.
ma ei taha jagada ainult maja vaid ka laenu ja sellisel juhul nii et ka tema PEAB hakkama maksma.
aga tundub et sellist varianti ei ole.
ma tõesti ei mõista, miks on õiglane et tema elab seal ja "hooldab" seda maja ja mina muudkui maksan.
Kui võtsime kahe peale, siis on ka temal oma rahalised kohustused,mida mina olen algusest peale täitnud, aga millest tema kõrvale hoiab.
ja mille eest ta mulle kogu aeg rõvedaid ja tigedaid sms saadab ja mind sõimab jne. sellest ma ka aru ei saa. see et ma loobusin igapäevasest töölt koju sõidust, mis on kokku 120 km ja soovin elada lähemal, kuna mul ei ole jõudu ega aega seda pikka maad iga päev sõita, see tundub talle alatu käik jne. kuna tema ei soovinud tulla elama sinna kus mina praegu elan, ehk siis enne abielu soetatud korterisse, siis see on tema valik.
aga ma ei soovi maksta tühja, st. asja eest mida ma kasutada ei saa ja sellest annab märku meievaheline olematu suhtlus ja temapoolne vaimne terror.
oleks ma kohe olnud nii tark nagu siinsed kommenteerijad, siis poleks seda viga juhtunud. aga asjaolud on praegu täpselt nii nagu nad on ja ma otsin väljapääsu.
seekord kasvõi üle peade, sest tunnen et ka mina olen midagi väärt ja soovin elada just nii nagu ma tahan.
see ei ole abielu, kui inimesed elavad lahus juba mitu aastat ja mul ei ole ühiselt soetatud vara vastu muud huvi, kui et asi oleks õiglane.
kui tema ei maksa selle eest, siis ärgu elagu ka seal.
see oli tema otsus lasta oma maja haamri alla, aga meie majja kolimise mõttega ta kindlustas endale turvalise tuleviku minu näol. tema elab ja naudib, mina maksan ja olen hädas, sest kui mul oleks see kergelt maksta, siis poleks probleemi. kuna mees on minust ka palju vanem siis ma ei kavatse tema eelnevatest abieludest sündinud lastega hakata jagama sedasama maja veelkord kunagi, hoidku jumal kui jagama hakkavad minu ja tema lapsed omavahel.
ei, sellist perspektiivi ma endale lubada ei saa ja praegu on viimane aeg tegutseda, et midagigi muuta.
raha mida mees nõuab lahutuse ja kogu oma maise vara eest kokku, on pangale tasutav pangalaenu suurus.
ma ei kavatsegi talle maksta, ei seda summat, ei väiksemat. otsin endale kõige sobivamat ja endale kõige paremat lahendust ja kindlasti advokaadi toel, kuid hetkel ma ei saa kuidagi selgusele mis siis oleks kõige parem lahendus.
ilmselt see, kui maja koos laenuga haihtuks ja ma saaks lahutuse.

kuna tegemist ühisvaraga siis pool majast kuulub sulle ja sa võid võtta sinna majja elama üürilised.

Teine pool kuulub mehele ja ta võib sinna kelle iganes tahab!
Silm silma, hammas hamba vastu!

autorile -
ilma kohtuta sa seda asja niiehknii ei lahenda, ja sealt tuleb selline lahend nagu kohus õigeks peab, nii et pole mõtet arutleda sul teemal "mis küll oleks parim lahendus"
kohtus taotled lahutust ja kaasomandi lõpetamist, justnimelt viimast on sul seaduslik õigus nõuda, vbl kehvemal juhul lõpeb isegi sundmüügiga asi, kui sa mehega kokkuleppele ei saa. alustama pead sellest et teed mehele kirjaliku ettepaneku kohtuvälise lahendi saavutamiseks, seda pead hiljem suutma kohtus tõestada et tegid ettepaneku, andsid mõistliku aja vastamiseks ja vastaspool sellega nõus ei olnud. ilma väga hea nõustaja/esindajata sa kahjuks kindlasti hakkama ei saa. "väga hea" ei tähenda mitte seda, et sinu esindaja peab olema tingimata tippbüroost ja vandeadvokaat, vaid seda et ta on lisaks enda taskute täitmise huvile ka aus inimene ja mingilgi määral huvitatud sellest et kohtuasi sinu jaoks positiivselt lõppeks. sellist on banaanistanis nimega eesti kahjuks üsna raske leida, aga üritama pead.

tänud viimasele mehele.
saingi targemaks, et kindlasti nõuda lahutust ja kaasomandi lõpetamist.
tulgu see siis mis iganes moel ja viisil.
aga kas antud info alusel on alust arvata et kohus sunnib mind maksma mehele mingi raha, et sa sealt minema läheks... sest ilma rahata pole tal kuskile minna , kui inimlikult mõtelda. kuna tema inimlikult ei mõtle, siis olen sunnitud vastama samaga, samas ei soovi kohtu silmis jääda selliseks nagu siin üks kommenteerija pakkus, et ise ajasin mehe pankrotti jne.
sest see on absoluutne vale ja kui minul oli abielu sõlmimise ajaks kindel töökoht normaalse palgaga ja abikaasal fiena täidetud kõik tuludeklarid ainult miinimumiga, siis ei saa see kindlasti ju olla AINULT tema poolt ühisvarasse paigutamine ükskõik mille näol...

mis tähtsust sel on, mida keegi arvab. Kohtunikud arvestavad fakte, ei jõua nemad ka igas kohtuloos oslaejate eest arvata teab mida. faktid loevad. Kui mehel midagi pole, siis pannakse vara müüki ja saab ju natukese. kui midagi üle jääb.. võlad muidugi ka.. sa ka ei jõua terve ilma eest muretseda.. mees saab ju mingit pensioni, see ongi, millega ta end majandama peaks.

kardan üht, et lähen kohtus endale paremat tahtma, aga siis kohus otsustab ikka teisiti ja mehel pärast hea hõisata, et paras sulle, tahtsid mulle ära teha jne.
vara müümine võtaks 10 aastat aega ja seni elaks ikka tema seal ja mina maksaks.
seda maja ei taha mitte keegi teine, kui ainult mina olin see lollike kes ilusa jutu peale kohe tuld võttis ja nii me selle ostu ära tegimegi.
faktid on mul olemas, mida mina olen teinud ja maksnud ja maksuametis on näha, mis on abikaasa sissetulekud olnud ja kui ta väidab et sai rohkem , siis tõestagu ja vaatame mida maksuamet selle peale siis ütleb.
pension 185 eurot ei ole küll märkimisväärne, et sellega veel mingi muu elamise soetaks ja tema vanuses veel ka, seda ei antagi.
kui kohus leiab et minu nõudmised halvendavad tunduvalt mehe olukorda- et jääb kuuse alla, siis tehaksegi mulle mittesobiv otsus.
oeh, mul on tunne, et isegi väga hea advokaat ei suuda siit midagi paremat välja pressida.

faktid Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> mis tähtsust sel on, mida keegi arvab. Kohtunikud
> arvestavad fakte, ei jõua nemad ka igas kohtuloos
> oslaejate eest arvata teab mida. faktid loevad. Ku
> i mehel midagi pole, siis pannakse vara müüki ja s
> aab ju natukese. kui midagi üle jääb.. võlad muidu
> gi ka.. sa ka ei jõua terve ilma eest muretseda..
> mees saab ju mingit pensioni, see ongi, millega ta
> end majandama peaks.

Ei jää neil midagi üle, kui laenujääk on suurem kui maja väärtus. Vaevalt ka pank on nõus järele andma. Kuidas leping oli, nii maksategi. Kui läheb sundmüüki ja võlga jääb veel üles, siis peate ikka selle ära maksma. Kui sina olid laenu võtja, siis mehelt nõutakse alles siis, kui sina ei jõua maksta. Kuid kui mehel sissetulekuks vaid pension ja vara puudub, siis pole talt midagi võtta ja kogu koorem jääb niikuinii sulle.

kui kohus jagab vara, siis jagatakse nii vara kui ka võlad. Ei ole nii, et naisele jääv võlg ja mehele maja. Läheb maja müüki, siis makstakse niipalju laenu ära, kui raha saadakse ja ülejäänud laen läheb pooleks. Abielu ajal võetud laen on samamoodi ühisvara, ei loe kes oli laenaja ja kes kaaslaenaja.

Teemaalgataja, kuula ometi soovitusi, ja otsi omale arukas jurist abiks. Siinsete targutuste abil ei laheda sa küll seda suppi ära. Teed veel hunniku lollusi ja siis saabki mees parastada.

Tundub, et samane teema on siin foorumis ka varem olnud.Ja siis soovitati juristi poole pöörduda.Kui see on sama autor ja sama teema, siis ma ei taipa, miks ta juristilt nõu ei küsi.

kel tõsine mure see küsibki kohe õigest kohast. nendele meeldib siin niisama tuulutada. kui minul oli tõsine mure, siis ei tulnud nagu pähegi kusagilt foorumist küsima tulla. milleks. siia tullakse igast jama küsima. mõnele piisaks googlisse üks sõna toksida, vastused tulevad nagu muda. aga ei, ikka siiasamasse kaagutama-muljetama. ja tarkust aina tuleb. lausa kotiga kohe.

miks tulin siit küsima, aga selle pärast et kes sarnase kadalipu on läbi teinud, sellelt võib saada häid ideid kasvõi tema enda valusate kogemuste pinnal.
ja kui on saada ideid positiivsest poolest, siis seda enam.
minu jurist ütles mulle selgelt ja lihtsalt, pange kirja mida ja kuidas soovite ja mina ajan asja korda.
paraku nüüd ma ei tea mida tahta...
lahutus see on kindel, vara jagamine, selles suhts tekivad küsimused.
muidugi olen ma nõus maja maksma lõpuni ja siis on maja mitte panga vaid minu oma, aga vahepealsel ajal ma ei leia et mehel oleks võimalik seal siis elada.
võib olla lähen ise sinna elama, ei tea ju ette.
samas kui maja müük võtab väga palju aega ja pooleks jagatud maja annab õiguse mehel seal edasi elada, siis ongi nagu lõpptulemus ainult selline et mina maksan ja tema elab. ja kui temaga midagi juhtub, siis jätkub minu jagamise saaga tema pärijatega. ja kui minuga midagi juhtub, siis jagavad minu pärijad temaga.
ma tahaks et me ei peaks peale lahutust ega peale kummagi võimalikku surma kellelegi teisele mitte mingit omavahelist suhtlemist enam tekitama.

aga siit sa saad igasugust jama. seadusi sa ka siit usaldusväärsetena teada ei saa. siin leidub igasuguseid vastajaid a la see silm silma, hammas hamba vastu, mis sind võivad veel enam ebakindlaks teha ja maha kiskuda. minu isiklik arvamus on, et räägid ikka juristidega, arutad läbi temaga võimalikud variandid, võimalikud lahendused. temal on ka kindlasti kogemusi sarnaste juhtumtega. kui ütles, et pane kirja, mida soovid, siis soovigi. ega sulle rohkem ei anta kui soovid, pigem ikka vähem. põhiline sul oli ju võimalikult väheste kahjudega parasiidist ja ühisvarast lahti saada. a kui selle eest ka mis iganes maksta tuleb siis asi on igal juhul seda väärt. vabadus ja (elu)koolitus ei ole odav lõbu. vabandust, nii arvan mina.

Hämmastavalt sarnane olukord kui mul,ainult oleme kümmekond aastat nooremad. Võtsime ühislaenu, maja kaasomandis. Majast olen suurema osa mina kinni maksnud, laenu olen viimased aastad üksi maksnud. Mees käib ja terroriseerib viimased 5 aastat juba. Laenu ei maksa, sest "tal pole raha", sisse marsib igal hetkel, sest "see on tema maja ka". Igasugustest kokkulepetest keeldub. Olukord on nii hull, et võtsin endale uue laenu kaela ja ostsin korteri, et eluga edasi minna. Maja jagamine tuleb ilmselt kohtusse anda.

Mind on pikalt pidurdanud see, et maja läheb tõenäoliselt pooleks ja võib-olla ka sundmüüki, sest mees pole lihtsalt millegagi nõus. Kui toimub (sund)müük, siis olen kogu pere vaenlane, sest lastele maja meeldib ja nende arvates pole müüa vaja. See, et mul oleks vaja uuest laenust võimalikult ruttu lahti saada (ei jaksa enam), ei ole ju nende probleem. Pooleks jagamise vastu olen sellepärast, et olen ~80% majast kinni maksnud. Paraku olid suuremad sissemaksed 4-5 aastat tagasi ja neid kohtus enam ei arvestata.

Nii et lõpptulemus on ikkagi suure tõenäosusega, et olen maja peaaegu kinnimaksnud ja mees saab minult "kingituseks" pool maja. Lisaks selle olen viimased aastad laste eest peaaegu üksi hoolitsenud. Mehe toetus on ~100-150€ kuus, parasjagu selline summa, et saab öelda, et "ma ju maksan ka".

mida kauem asja lahendamisega ootad, seda rohkem kahju endale tekitad ju.

sinul läheb see korter samuti pooleks. liiga vara ostsid.

'hämmastav' ei ole täpsustanud, kas korterit ostes olid nad abielus või mitte, ja kas nad üleüldse on kunagi selle mehega abielus olnud. kaasomand maja näol võis tekkida ju ka ilma abieluta.

kui teine pool soovib teha kinkelepingut , see tehakse notaris eksole? samas teine pool ei soovi ametlikult selle lepingu eest midagi, küll aga soovib et ma talle nö. mustalt maksaksin üsna suure summa.
kui ma nüüd notaris selle lepingu sõlmin ja teisele poolele siiski midagi ei maksa (sest dokumentide järgi ei peakski), kas siis ohustab mind ainult omakohus?

no see, kas maksta ja millal maksta oleneb ju kingi saamise suurusest.. ja kelle ta kingib mida? kes on kingi saaja?

no kui minu vaidluses mees jääb ühtäkki lahutusega nõusse ja kingib oma majapoole mulle, st mina saan maja ainuomanikuks, teeme seda notaris.
notaris vormistatakse kinkeleping aga tegelikkuses on mehega suuline kokkulepe et maksan talle 10 tuhat.
mida ma ei kavatsegi maksta.
mis siis saab?
notaris vormistatud kink...

kingi saab tagasi võtta 1 aasta jooksul, kui kingi saanu pole kokkuleppe kohaselt käitunud. Kuidas ta seda tõestaks, et pole mustalt loodetud raha saanud..
teisalt midagi ta saab, see on kindel, samas ta võib teha sellise käigu, et laseb end näiteks invaliidiks tunnistada ja vastavalt abieluseadusele tekib sul kohustus teda toetada..
ma laseks kaasdomandi lõpetada, maja ära hinnata praegustes hindes ja vaataks siis, mis see rahaline kahju on mehele maksmisvõi alust arutades..

mehe nõusolek lahutuseks pole oluline, kohus lahutab ära nii või naa ka ühe taotlusel.

kingi saab tagasi võtta Kirjutas:
-------------------------------------------------------

> teisalt midagi ta saab, see on kindel, sa
> mas ta võib teha sellise käigu, et laseb end näite
> ks invaliidiks tunnistada ja vastavalt abieluseadu
> sele tekib sul kohustus teda toetada..

Ega ei ole see nii lihtne.
Esiteks:
"Lahus elav abikaasa ei ole õigustatud teiselt abikaasalt endale ülalpidamist nõudma, kui ta suudab end ise ülal pidada või kui lahuselu on põhjustanud tema ise oma käitumisega."
Teiseks:
"Kui lahutatud abikaasa ei suuda kas oma vanuse või oma terviseseisundi tõttu pärast lahutust ise enda ülalpidamise eest hoolitseda ning vanusest või terviseseisundist tingitud abivajadus oli abielu lahutamise ajaks olemas, võib ta nõuda endale ülalpidamist teiselt lahutatud abikaasalt."

Ja veel mitmed punktid Perekonnaseaduses, mis edukalt vabastavad ülalpidamiskohustusest.

Nii et mingi tagantjärele hangitud invaliidsus küll ei kohusta endist abikaasat hakkama kedagi ülalpidama.