Elasin aastaid ähvarduste ja sõimu all, aga midagi polnud teha. 27 aastat tagasi tutvusin mehega, kes oli selleks ajaks juba 3 aastat lahutatud olnud, kuna tema naine leidis uue mehe ning lahutas ära ja tõstis mehe tänavale (mees elas üürikas). Saime tuttavaks ja mees ütles kohe, et peame oma suhet salajas hoidma, sest kui tema lahutatud naine sellest teada saab, muutub minu elu põrguks. Elasimegi 4 aastat "salaja", mees kolis üürikast minu juurde. Kuid siis sündis meil poeg ja lõpuks oli kuskilt see uudis mehe eksnaise kõrvu jõudnud. Ja kus siis läks telefoniterror lahti! Mobiile siis veel eriti polnud, kuskilt hankis mu koduse lauatelefoni numbri ja lihtsalt sõimas, sõimas, sõimas. Ähvardas, lubas minu ja lapse ära tappa, iga päev kümneid kordi helistas. Sajatas, saatis igasugu haigusi mulle kaela, ja et ma maha kärvaksin jne. Räige sõim. Naine on vene juurtega, ja see mees, kellega ta tollal elas, oli mingi rets, vangist tulnud. See terror kestis mitu aastat. Millalgi sai tal jaks otsa, ju sai aru, et tema sõim meid lahku ei aja, pealegi sündis meil teine laps, ja siis lõpetas ära.
Nüüdseks on ta vana, üksik ja haige, lapsed temaga suhelda ei taha, kõik varanduse, mis mees talle lahutuse käigus jättis, on tuulde loopinud, nii et mul on temast ausalt öeldes kahjugi. Üle päeva helistab mehele ja nutab, kui raske tal on. Mees on ka tüdinud, ei võta enam vastu. Mina olen see, kes ütleb, et võta kuula ära, mis tal öelda on, sest pärast on endal süümepiinad, et ei tundnud huvi.