Õigusabi
isaduse ära võtmine
hädas 05. november 2007, kl 18.39 |
oleme lahus 5 aastat, mees pole kordagi midagi maksnud. kas on võimalik isaduse ära võtmine? tean, et kui ta ise avalduse kirjutab, et loobub lapsest. aga kahjuke ei tea ma ta elukohta ega üldse midagi. kui aus olla, siis ega alimente ei tahagi, tahan et saaksin oma uue abikaasaga lapse lapsendada.
k. 05. november 2007, kl 18.45 |
s 05. november 2007, kl 18.53 |
n 06. november 2007, kl 00.32 |
liz 06. november 2007, kl 01.24 |
Lapsendamine on võimalik ka ilma isaduse äravõtmiseta. Vaata perekonnaseadust. § 78 kohaselt võib last lapsendada vanemate nõusolekul. Näiteks kui eestkosteasutuse poolt määratakse vanem teadmata kadunuks, ka siis saab lapsendada.
Lihtsam on siis, kui laps on juba 10 aastane. Sellisel juhul saab laps ise otsustada, kas soovib lapsendamist.
Lapsendamise sooviga tuleks pöörduda elukohajärgse maavalitsuse lastekaitsetöötaja poole, kes oskab edasi suunata ja aitab ka dokumente ette valmistada.
Jõudu !
Lihtsam on siis, kui laps on juba 10 aastane. Sellisel juhul saab laps ise otsustada, kas soovib lapsendamist.
Lapsendamise sooviga tuleks pöörduda elukohajärgse maavalitsuse lastekaitsetöötaja poole, kes oskab edasi suunata ja aitab ka dokumente ette valmistada.
Jõudu !
Trish 06. november 2007, kl 07.25 |
See, millest n kirjutab, on nõusoleku andmine lapsendamiseks ning vanem võib selle anda ka siis, kui lapsendaja isik pole teada. Kuid ka sel juhul lõpevad vanema õigused ja kohustused lapse suhtes ALLES LAPSENDAMISE KOHTUOTSUSE JÕUSTUMISEST. Mõistel "lapsest loobumine" pole juriidilist sisu.
nõid 06. november 2007, kl 12.07 |
Trish 06. november 2007, kl 13.06 |
Lapsendamine on seotud hiigelsuure bürokraatiaga ning lapsendamisotsuse teeb kohus lähtudes eestkosteasutuse poolt ettevalmistatud materjalidest. Lihtsustatud menetlusele võib loota üksnes siis, kui üks abikaasa (tavaliselt võõrasisa) lapsendab teise abikaasa lapse ning laps elab juba lapsendaja perekonnas.
Sovjetiajal otsustas lapsendamise tõesti kohalik täitevkomitee ning see ei kuulunud kohtu pädevusse
Sovjetiajal otsustas lapsendamise tõesti kohalik täitevkomitee ning see ei kuulunud kohtu pädevusse
aga mina 06. november 2007, kl 14.40 |
laps mehe nimel, kes meid maha on jätnud. pole sentigi kunagi maksnud ja kui talle rääkisin, et tahan last mehe nimele, kes talle isaks on pea sünnist saati, siis endine elukaaslane sellega nõus ei ole. mis saab siis, kui laps kord meie vara nt. pärib ja siis tegelik isa hooldust vajab. miks peab laps siis seda nn isa toetama, kui isa pole last elus kordagi toetanud.
fd 06. november 2007, kl 14.57 |
lastekaitsetöötaja 06. november 2007, kl 21.21 |
Kahjuks kogemused näitavad, et kohus vanema õigusi eriti lihtsalt ära ei võta ja eriti veel põhjendusel, et ei maksa elatist ja ei tunne huvi. Kui just otseselt lapsele ohtu ei kujuta, siis üldjuhul on isakesed ilusti isakesed edasi, kuigi neist sisuliselt lapsele abi ei ole. Vastupidiseid näiteid on vähem.
Trish 06. november 2007, kl 21.48 |
Uurides kohtulahendeid võib teha järelduse, et rõhuval enamikul juhtudest siiski vanema õiguste äravõtmise hagi ka rahuldatakse. Jah, seda loetakse tõesti äärmuslikuks abinõuks ning kohtud on selle kohaldamisel suhteliselt hoolikad, kuid kuna enamikel juhtudel ei kohta vastaspoolelt erilist vastuseisu - rääkimata edasikaebusest kõrgemasse kohtuastmesse, on kohtul sellekohaseid otsuseid ka kergem langetada.
See alus, millele eelkirjutaja viitas on PkS § 54 lg 1 p. 1 ning enamnik vanema õiguste äravõtmise asju põhinevadki just sellel alusel.
Riigikohus on selle aluse kohaldamisel märkinud:
"...PKS §-st 54 tuleneb, et kohus võib vanemalt vanema õigused ära võtta siis, kui vanem on oma õigusi kuritarvitanud või jätnud lapse suhtes vanema kohustused täitmata õigusvastaselt ja süüliselt. Üksnes vanema poolt lapse ülalpidamiskohtuse rikkumine ei anna PKS § 54 lg 1 p 1 järgi alust vanema õiguste äravõtmiseks. Vanema kohustuste täitmata jätmine lapse eest hoolitsemisel on PKS § 54 lg 1 p 1 mõttes eelkõige vanema huvi puudumine lapse käekäigu vastu ja temaga mittesuhtlemine..." (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr. 3-2-1-4-07).
Selline on Riigikohtu seisukoht, võime küll selle üle küll targutada, kuid alamalseisvad kohtud juhinduvad sellest ning seda tuleb kohtulikul asjaajamisel arvestada.
See alus, millele eelkirjutaja viitas on PkS § 54 lg 1 p. 1 ning enamnik vanema õiguste äravõtmise asju põhinevadki just sellel alusel.
Riigikohus on selle aluse kohaldamisel märkinud:
"...PKS §-st 54 tuleneb, et kohus võib vanemalt vanema õigused ära võtta siis, kui vanem on oma õigusi kuritarvitanud või jätnud lapse suhtes vanema kohustused täitmata õigusvastaselt ja süüliselt. Üksnes vanema poolt lapse ülalpidamiskohtuse rikkumine ei anna PKS § 54 lg 1 p 1 järgi alust vanema õiguste äravõtmiseks. Vanema kohustuste täitmata jätmine lapse eest hoolitsemisel on PKS § 54 lg 1 p 1 mõttes eelkõige vanema huvi puudumine lapse käekäigu vastu ja temaga mittesuhtlemine..." (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr. 3-2-1-4-07).
Selline on Riigikohtu seisukoht, võime küll selle üle küll targutada, kuid alamalseisvad kohtud juhinduvad sellest ning seda tuleb kohtulikul asjaajamisel arvestada.
A 07. november 2007, kl 13.07 |
soovitan ka isalt õigused ära võtta, sest hiljem tõesti kui see laps pärib midagi ja saab edukaks siis tal on kohustus oma isa (kes teda omal ajal ei toetanud ja isakohustusi ei täitnud) hooldada ja toetada. pigem las saab need kohustused ja õigused isa, kes on lapsele selleks praktilises elus ka olnud.
lk 07. november 2007, kl 13.16 |
Lisa postitus