Uurides kohtulahendeid võib teha järelduse, et rõhuval enamikul juhtudest siiski vanema õiguste äravõtmise hagi ka rahuldatakse. Jah, seda loetakse tõesti äärmuslikuks abinõuks ning kohtud on selle kohaldamisel suhteliselt hoolikad, kuid kuna enamikel juhtudel ei kohta vastaspoolelt erilist vastuseisu - rääkimata edasikaebusest kõrgemasse kohtuastmesse, on kohtul sellekohaseid otsuseid ka kergem langetada.
See alus, millele eelkirjutaja viitas on PkS § 54 lg 1 p. 1 ning enamnik vanema õiguste äravõtmise asju põhinevadki just sellel alusel.
Riigikohus on selle aluse kohaldamisel märkinud:
"...PKS §-st 54 tuleneb, et kohus võib vanemalt vanema õigused ära võtta siis, kui vanem on oma õigusi kuritarvitanud või jätnud lapse suhtes vanema kohustused täitmata õigusvastaselt ja süüliselt. Üksnes vanema poolt lapse ülalpidamiskohtuse rikkumine ei anna PKS § 54 lg 1 p 1 järgi alust vanema õiguste äravõtmiseks. Vanema kohustuste täitmata jätmine lapse eest hoolitsemisel on PKS § 54 lg 1 p 1 mõttes eelkõige vanema huvi puudumine lapse käekäigu vastu ja temaga mittesuhtlemine..." (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr. 3-2-1-4-07).
Selline on Riigikohtu seisukoht, võime küll selle üle küll targutada, kuid alamalseisvad kohtud juhinduvad sellest ning seda tuleb kohtulikul asjaajamisel arvestada.