Tere.Kas kellelgi on kogemust olnud tööl kiusamisega?Minul alles hiljaaegu oli selline situatsioon,nüüd olen haiguslehel kuna sain ikka tõsise närvivapustuse.Aasta otsa kannatasin ja panin juba siis tähele,et asi pole õige sest hakati pidevalt virisema,et töö pole tehtud nii nagu vaja kuigi eelnevad kolm pool aastat oli kõik ok,kiideti et nii kiire ja korralik.Tööline kellega koos ühes ruumis töötasin hakkas pidevalt etteheiteid tegema minu töökorralduse ja järjekorra üle,minu töötundide kohta jne.Oligi neljapäev viimane piisk minu karikasse kui kuursin enda kohta alatuid jutte mida toosama minu kaastööline teistele rääkis,läksin siis küsisin otse et mis lahti mis nüüd nüüd viga on? ja siis hakkas pihta alatuste loopimine minu suunas,küll olen laisk,lohakas,tööplaneerimine on vale,tööaeg ei tule välja jne jne.Läksin endast nii välja et ladusin samamoodi kõik välja mida olin endas hoidnud.Kuid ega ma saanudki midagi eriti rääkida kuna kahekesi materdati mind sõimu ja solvangute rahega,siis tuli ka ülemus(mitte otsene ülemus) sinna meie juurde ning siis oldi juba kolmekesi mu kallal.Läksin endast nii välja,et mul hakkas väga paha,nutsin meeletult ja hakkasin kogelema ja värisema.Süda läks pahaks ja raske oli hingata.Enam ei pidanud vastu ja läksin teise ruumi,tundsin et hakkan minestama ja istusin põrandale maha.Küsisin siis ülemuselt et kas ma võin koju minna mul on nii halb.Ta ei lubanud vaid käskis minna kohaliku arsti juurde.Panin siis riide ja läksin,meeleheitlikult nuttes.Teel olles hakkas nii paha,et pilt läks eest ja kukkusin maha.Toibudes kükitasin veel maas et veenduda kas suudan edasi minna,ning läksin.Läksin miskipärast sõbranna poole kes arstipunkti lähedal töötab,ta ehmus ära kui mind nägi.suutsin kuidagi ära rääkida mis oli juhtunud.Sõbranna tuli minuga kohe kaasa ja viis mu esmalt apteeki kus mulle anti kohe mingi tablett keele alla ning ka südame tilkasid.Istusin siis apteegis mõnda aega.Apteeker ulatas veeklaasi mida ma ka kuidagi sain käes hoitud kuna käed ja üle kere värisesin.Lõpuks sain arstile,kus ka värin ei taht lõppeda ja no nutmisest ei saanud üldse lahti.Siia võiks veel palju lisada mis juhtus ,kuid jh....nüüd olen haiguslehel,täna jälle arstile.Kõige hullem on selle asja juures see,et ülemus ja minuga koos olev tööline ning ka teised 2 töölist on omavahel suured sõbrannad ja keegi kellegi kohta tunnistama ei hakka vaid valetavad ennem minu kohta ja laimavad mööda küla,et mina valetan ja mina viskasin ennast ise meelega pikali jne jne.Kuid kindel on see,et seal töökohas mul enam elu pole,kui ma ka sinna tagasi läheks.Lisan veel,et paar kuud enne mind lahkus töölt veel üks tööline,keda ka kiusama hakati ja halvustama,et teeb oma tööd halvasti,kuigi inimene oli tööl rohkem aastaid kui mina.Ja kohe oli tema kohal ka uus tööline nende pundist ühe inimese tütar.
Ma ei teagi mida ma peaks edasi tegema,kust alustama.

Alusta sellest et analüüsi oma käitumist. Mitte kunagi ei hakka kiusamine lihtsalt lambist tühjalt kohalt. Kui mitu aastat on kõik korras olnud, siis järelikult oled ikka ise kas lohakaks muutunud, hakanud vigu tegema vms. Kui sa oleks just alles sinna tööle läinud ja siis räägiks, et ei suuda kollektiivi sobituda, siis oleks arusaadav, aga kui oled pikka aega seal hästi hakkama saanud, siis on ikka suure tõenäosusega viga sinus endas. Mõtle kõigepelat järele, mis sa ise valesti oled teinud, et teised sinu vastu on pöördunud. Kiusamine ei teki äkitselt ja niisama, selleks on ikka mingi põhjus.

Sa loll lehm arvad et ma kunagi veel tõõle lähen ? Sa loll lehm arvad et ma annan sulle põhjuse teleka põhjakeeramiseks? Su klaavani kusenahalakkujast lõustal pole juba 2 nädalat olnud põhjust telekat põhja keerata? Aga 26,02 oli küll põhjust eks? Aga rohkem pole nagu põhjust old eks?

Mina olen töökiusamist kogenud. 20 aastaid tagasi aga mäletan siiani.Enesehinnang oli olematu.Psühholoog aitas mul mõningaid enesekehtestamise tehnikaid kasutada, mis natuke aitas. Aasta pärast mind koondati. See oli kui kingitus. Kiusavas seltskonnas on alati keegi eestvadaja ja tean, et tookordne töökollektiiv kaua koos ei püsinud.Mingi aja möödudes mindi omavahel tülli. Aga tihti ei olegi sellisesse kiusavasse seltskonda tagasi minna võimalik, enda tervise pärast oleks lihtsam lahkuda. Ja nüüd 5 a tagasi vahetasin elukohta ja ka töökohta. Meil on väga väike kollektiiv. Ja oli mul selline kolleeg, kes armastas kõiki taga rääkida, keda juhtumisi toas polnud. Mind loomulikult ka. Põhiteema ikka halb töösse suhtumine, vead jne.Kummalisel kombel läksid teised sellega kaasa, kuigi neid ju räägiti samuti taga ja nad teadsid seda ise ka. Mina aga põhimõtteliset ei läinud halvustamisega kaasa, see tekitas teistes sellist ebamugavust ja halvustamisega tõmmati natuke tagasi. Aga ühe kolleegi tööde-tegemiste kallal armastati eriti vinguda , siis ma õhtuti helistasin talle ja toetasin teda hea sõnaga, rääkisin oma arvamust tekkinud olukorrast. Miks ma seda otse ja avalikult ei teinud? Sellepärast, ma ei suuda avalikult kedagi paika panna, ma pean pärast selle inimesega igapäevaselt ühes ruumis viibima.Siis oleks see juba võimatu. Probleem oli siiski ainult ühes inimeses, kelle sõnal oli kollektiivis kaalu, kelle tööle polnud midagi ette heita aga kes inimesena oli lihtsalt sita iseloomuga. Mul oli vaja ainult ühte liitlast, kellega koos hoida demonstratiivselt neutraalset hoiakut. Ja tasapisi hakkas selline üksteise vigade otsimine taanduma. Ühel hetkel esitas põhiässitaja lahkumisavalduse. Ma ei tea, kas ta vaistlikult tundis, et kõik ei tiirlegi ümber tema või mis sealt taga oli, ei tea.

TO: noo 14. märts 2019, kl 11.42

Kiusamine tekib siis, kui sita iseloomuga inimene omandab kollektiivis teatud positsiooni ja teised nagu lähevad selle kiusamisega kaasa, värisedes samas, et järsku olen mina ise järgmine ohver. Öelda, et kiusatav on ise süüdi /analüüsi oma käitumist/ on sama rumal kui öelda vägistamisohvrile, et mis kandsid siis nii lühikest seelikut.

On vastuväiteid?

Koma Kirjutas:
-------------------------------------------------------

> TO: noo 14. märts 2019, kl 11.
> 42
>
> Kiusamine tekib siis, kui sita iseloomug
> a inimene omandab kollektiivis teatud positsiooni
> ja teised nagu lähevad selle kiusamisega kaasa, vä
> risedes samas, et järsku olen mina ise järgmine oh
> ver. Öelda, et kiusatav on ise süüdi /analüüsi oma
> käitumist/ on sama rumal kui öelda vägistamisohvr
> ile, et mis kandsid siis nii lühikest seelikut.
>
>
> On vastuväiteid?

Jah, on küll vastuväiteid. Sa oled tõesti väga rumal, kui võrdled vägistamisohvreid antud juhtumiga.
Jään selle juurde, et kui inimene on kollektiivis töötanud aastaid ja mingeid probleeme pole olnud, ühtegi võõrast kollektiivi lisandunud ei ole ning siis äkki lambist hakatakse ühte inimest kiusama. No ei ole nii, et absolutuselt ilma igasuguse põhjuseta tekib äkki kiusamine. Ja kordan uuesti, et eelkõige peaks teemaalgataja analüüsima, mida ta ise on valesti teinud, võibolla muutunud lohakaks (aastaid ühte tööd tehes tekib selline oht, et muututakse natuke hooletuks). Või hakkas ta teistele ülevalt alla vaatama vms. Ma ei tea, aga seda väidan küll, et lihtsalt niisama peale pikka koostöötamist selline kiusamine ei teki, selleks peab olema põhjus, ja suure tõenäosusega on see põhjus küsijas endas.

Aitäh siin vastukajale minu murele,kuid lisaksin mõne selgituse .Vahetult enne minu pihtide vahele võtmist lahkus paar kuud ennem just ka üks tööline,kes oli seal samas asutuses töötanud märksa kauem kui mina nii umbes 9 või 10 aastat ning samamoodi kõik oli korras kui järsku hakati temas vigu nägema ei old üks asi hea ega teine asi,taga rääkimine,laimamine jne.Ning kohe kuu aega peale tema töölt ära minekut oli uus tööline ametis(ühe kaastöölise tütar).Minuga on sama lugu .Mõni päev tagasi oli vestlus ülemusega ,küsis mu tööle naasmise kohta,kuid kuna ma olen haiguslehel ,lisaks veel gripiviirus kallal,siis ülemus küsiski minult,et kuidas ma nüüd siis haigeks jäin,ning lisas,et no jh külarahvas teab rääkida,et olen vahepeal metsatöödel käinud.
Ma ei osanud seepeale midagi enam öelda.Küsisin siis et kes sellist lolli juttu rääkis,tahaksin teada konkreetselt nime kes seda rääkis ,mille peale vastati mulle,et no nimesid ei nimeta .ja kogu lugu.
Mõtlen siiani,et no sellise vale peale annab ikka tulla.Ma pole kodust kaugemale saanud kui arstile ja vajadusel apteeki ning poodi.Lugesin seaduseid ning ka juristiga konsulteerisin,et selline vale laimu levitamine on karistatav.No ja nagu see tööline mulle mainis kes enne mind oli sunnitud töölt ära minema,et ju on kellelegi sugulasele jälle töökohta vaja.Kuid aru ma ei saa miks on seda vaja teha teise inimese tervise hinnaga.

Teate noored, hoidke oma tervist (närve). Pole mõtet kinni hoida sellisest töökohast, kus ei taha töötada. Jutu põhjal järeldan, et tegemist on lihttööga. Praegu, aastal 2019, on isegi kusiganes maakohas nõudlus lihttööliste järgi väga suur ja eeldusel et teemaalgataja jutt või hinnang oma oskuste ja töökultuuri kohta vastab kasvõi poole ulatuses tõele, ei tohiks uue koha leidmine olla üldse probleem. Niiet minna saab aina paremaks.

... oli juhus kui läksin tuttava mehe juurde tööle ja olin enesekindlust täis. Seal töötasid ka üks ema ja tema noor välimuselt kena tütar. Ülemus oli just oma pikaaegsest naisest suure kisaga lahku läinud ja kõik tuttavad imestasid juhtunu üle. Niisiis seal firmas tööl olles sai mulle selgeks et tuttava perelõhkumise taga polnud ei keegi muu kui too noor näitsik kes koos oma emaga seal firmas töötab. Plikal on endal kodus muuseas ka kauaaegne elukaaslane ehk kihlatu. Firma boss on üle keskea ja loomulikult pole üllatuseks et noor tibi ta pea sassi ajas aga no jeerum sellise teise mehe pruudi pärast kaotas üks keskealine naine oma mehe, kodu ja töö (ta töötas ka enne seal firmas). Preilna määrati minu juhendajaks ja ei läinud nädalatki mööda kui too avastas et ma saan ülemusega liiga hästi läbi ja siis läks alles susimiseks ja minu välja õpetamine kisuks inetuks. Asi päädiski sellega et ka mina jäin ilma oma tööst ja tuttavast. Me ei läinud selle mehega tülli ta saatis mu väga viisakalt ja kahjutundega ära (no eks kirg noore tibi vastu oli suurem ja minust poleks ka mingit võrgutajat olnud ehkki sellist väljakutset ning rivaali oleks sellele ülbele libule küll vaja olnud aga ma ei ole enam 20-ndates ning mingi piltiludus) ning ma ise ka pärast sellist asja ei taha enam eriti selle mehega suhelda. Muidugi inimese käekäik läheb korda aga küll tal ühel päeval silmad avanevad ning saab sellest lehtsabast üle kuid kahjuks oma naist ta vist tagasi ei saa. Kusjuures see litsakas tibi on üliambitsioonikas nagu õeldakse ja ma ei imesta kui ta vaeselt mehelt tema elutöö firma omale imeb ja teab veel mida. Ja pärast mind sahkerdasid need eided sinna oma tuttava (ülemus maksab seal muuseas väga head palka). Nüüd ongi et mehe tuttavaid ei tööta seal enam üldse ja kõik on nende kahe eide tutvuskonnast. Töökius tekib jah kui kollektiiv hakkab kiskuma vaikselt naistekambaks saunalaval ning oma tuttavale on töökohta vaja ja just sinu töökohta. Muidugi tahaks neile ussidele kätte maksta aga see pole minu moodi. Elu on näidanud et s***keerajad saavad varem või hiljem kõik teistele tehtu kõvasti tagasi.

töölepingu seaduses paragraf 91 võta ette ja loe läbi. võimalik et saad töölt lahkuda, nõudes sisse tööandjalt korraliku rahasumma. see ei ole niisama, et nemad istuvad sul seljas. tundub et oled suht nõrkade närvidega ka, kui selline asi endast välja viis. meie , tugevamad oleme sellist asja elus kogenud korduvalt, kuid nagu sinagi, pole osanud midagi ette võtta. nüüd on lihtne. lähed töövaidluskomisjoni ja selle paragrafi alusel nõuad töölt vabastamist ning "valuraha" takkapihta. Arsti juures on sul kõik registreeritud ja sõbranna ütlused ka loevad. Edu enda õiguste eest seismisel.

Mind koondas naisülemus ära kuna elasin koos tema soositud meestöötajaga. Olin erialase kõrgharidusega ja kasvatasin üksinda last. See naine on omajagu tuntud, praegu abielus ühe tuntud (endise) meesajakirjanikuga, kes teleekraanil siiski vahel või ajakirja kaanel. Tööinspektsioon jättis õiguse sellele naisülemusele. Kuuldavasti oli selle töövaidluskomisjoni üks liige ka selle naisülemuse sugulane. Komisjoni meesliige ütles mulle kohe alguses, et ta teab kuidas see vaidlus lõpeb.