Mul on probleem.Olen abielus ja meil on lapsed,aga mehel on ka laps väljaspool abielu,kelle sünnitunnistusel märge,et mees tema isa.Juhul,kui mees sureb,oleks ka see laps pärija.Millise dokumendi peaks notari juures tegema,et see laps ei saaks oma osa pärida-kas kinkelepingu või testamendi.Testamendiga saaks ta ju vist ikkagi sundosa.Ei ole sugugi ülekohtune,sest enamus vara
siiski minu teenitud ja tahaks selle oma lihastele lastele jätta.Kinkeleping vist õigem,aga ei tea,mis olukorrad selle kinkelepinguga kaasnevad

Minul täpselt sama probleem.Äkki saame vastused!

testament on vaieldav, kinkeleping kindlam. surma korral saab testamendis mittenimetatud alaealine laps sundosa, mille ta oleks pärinud seadusjärgselt. niisiis, kinkelepinguga saad kõik oma vara lastele kinkida.

Aitäh.Kui teen kinkelepingu-kas see jõustub kohe või saan sinna panna ka klausli,et jõustub alles peale minu surma.Tean,et nende kinkelepingutega on olnud palju probleeme.

Ega oma lihastele lastele on ka kinkimine riskiga seotud. Kinkisin oma maja oma lihasele lapsele ja nüüd vist tuleb endal kuuse alla varsti kolida. Nii, et sellega peab ka ette vaatama, kui lapsed väikesed veel siis ikka mõistlik oodata, keegi ei tea missuguseks nad kasvavad. See osa, mis abikaasa laps seaduslikult pärib on ju nii tühine, et selle jõuate talle välja maksta küll. Ega siis keegi kohe surema ei hakka, noored inimesed ju. Las abikaasa teeb ikka testamendi ja võib olla on see laps juba siis täiskasvanud, kui surm ükskord tuleb. Kes seda ette teab, mis elu toob. Võib olla lähete lahku veel ja selle peale peaks ka mõtlema.

Ega see muuda asja,kas laps täiskasvanud või mitte.Pärija ta ju ikka ja kui on majad ,autod,firmad,siis pole summad sugugi väikesed.

Meie peres on samad lood ja meie mehega tegime testamendi. Mida sa testamendis vaidled, kui inimene oli täie mõistuse juures(notari sõnad, kui mina seda küsisin). Testamendi sundosa läheb käiku ainult siis, kui su mees peaks surema enne, kui see laps veel alaealine ona ja pärib ta siis sundosa alusel pool sellest mida ta seaduse järgi oleks pidanud pärima. Kui see laps täiskasvanuks saab, kaob tal ka sundosa õigus ja testamendi järgi pärivad seda vara , mida tahate pärandada ainult need, kes testamendis mainitud, ehk see laps ei saa midagi.

testament on kindlam, suht raske vaidlustada, tegemist siiski inimese viimsetahtega:), kui mehe laps ei ole alaealne või invaliid, siis ta meetritki ei saa

lisaks on võimalus, ja täiesti lollikindel, sõlmida mehega hoopis abieluvara leping. Ma pole nüüd küll päri skindel, kas sellega saab ka enne lepingu sõlmimist teenitut/omandatud lahusvaraks lugeda, aga kõik, mis peale lepingut, lähvad vastavalt lepingus sätestatule lahusvaraks. Sellisel juhul kui tõesti teenid kõike sina, mistõttu on arusaadav, et ei taha mehe teise lapse pärimist, siis sinu lahusvarale teisel lapsel õigust pole (tingimusel et su mees sureb enne sind ja ei päri sinu vara, mida omakord aoma lapsele edasi pärandada). Sellisel juhul on teisel lapsel õigus ainult oma isa lahusvara pärimisele.

Aga kuidas su mees sellesse suhtub, et oma laps pärandist ilma jätta?

On vast ikka suur vahe,kas laps sünnib abielust või kõrvalpõikest.Pealegi on materiaalne toetus igakuiselt päris suur-jääb raha üle ka kogumiseks kui soovi on.Pealegi ei ole läbikäimine selle lapsega tihe ja meie peres ei ole ta oodatud.

Kas laps sünnib abielust või kõrvalpõikest ei ole küll mingit vahet, laps on laps, igal juhul on ta isale oma, olgu mis naisega tahes. Vahe on ainult sinu jaoks, aga seaduse ees pole vahet. Ka moraalselt ja füsioloogiliselt pole mingit vahet isa jaoks. Sellega lihtsalt tuleks leppida. Kui armastad meest, siis peaksid armastama ka kõike, mis temaga kaasas käib ja mis talle oluline.

On ikka küll vahe-kui naine lihtsalt võtab otsuse ,et tahab last ja seda isaga läbi ei aruta.Ja kui see laps pole eriti oluline ka mehe jaoks,kuna pole planeeritud ja oodatud.Lihtsalt naise otsus

armas aeg - mis vahe siis lapsel ja lapsel on?Niikuinii ei jää kõik ühte majja elama - eestlased....

vahe on selles,et see ,kes minu perekonda ei kuulu,ei pea ka minu vara pärima.Ja ongi kogu lugu-lihtne.

Tundub, et see on kas libateema või on see mai lihtsalt loll.

kle jaana, kui naine kõlbab keppimiseks, siis kõlbab järelikult ka lapse emaks. kui ei soovi teda oma lapse emaks, siis pole vaja ka seda vanainimeste asja teha. väga lihtne ja loogiline. laps pole süüdi, kui ta isa oma tilli püksis ei suuda hoida.

Küsimus oli ju testamendis,mitte keppimises.Mida te jahute siin.Kui sina ottokene saad juhusuhtest lapse,keda sa pole teps mitte soovinud,vaevalt sa ka siis nii lahkelt oled oma vara nõus talle pärandama.Muidu jube ausad ja õiglased,aga kui endal sama case oleks,siis käituksite küll teisiti.Maailmaparandajad.Saan mai ja jaana probleemist aru

küsimus on selles, et laps pole süüdi selles, et ta on juhu- või muust suhtest. ta on täpselt sama palju oma isa laps kui teised. millega on ta ära teeninud halvema kohtlemise?

Otto, vaata ma võin vist eeldada, et sinul sellist olukorda ei ole, eks? Tegelikult on see ikkagi inimese loomuses, et veri on paksem, kui vesi. Kui sa nüüd oled meessoost, siis sa peaksid ju teadma, et TEGELIKULT need asjalood seotud lastega, on suuresti ka seotud lapse emaga. Pean silmas seda, et ega ikka mees ei hooli küll sohilapsest, kui tal selle lapse emast ei ole sooja ega külma. Meestel on ju kergem(kui nüüd aus olla, aga on ka erandeid) oma laps hüljata, kui naisel. Ok see selleks. Tulles tagasi nüüd teema juurde, siis mina saan 100% teemaalgatajast aru, sest minu mehel on ka kunagisest väga ammusest suhtest laps (küll mitte juhusuhtest ja see väga pikk teema, miks nad ei suhtle omavahel).Lapse ema on varjanud minu mehe isadust ja lapsele on nn isaks olnud juba lapse sünnist alates naise uus mees ja see laps ei teagi, et tal veel on olemas õde-vend. Loomulikult ei ole laps süüdi, miks ta peakski olema. AGA ei ole mina, ei minu lapsed, minu perekond ja mis kõige tähtsam lapse isa(minu mees siis) selle lapsega saanud suhelda mitte päevagi, ta ei tea meie olemasolust, ta ei ole minu lastele vend kellega mängida, kellega koos suureks kasvada ja perekondlike suhteid jagada. Ta on meie jaoks ainult nimi. Kas sina annaksid oma varast(ärme unusta, et vara ei ole ju ainult kinnisvara)ära midagigi täiesti võõrale inimesele? Ma sügavalt kahtlen selles. Miks peaksid minu lapsed ilma jääma sellest, mis neile kuulub(kusjuures minu vanemate poolt mulle pärandatud)? Ei ole mõtet mõista hukka inimest kelle olukorras sa ise ei ole olnud.

ka vist uss - kuidas mõista seda, et selle teise lapse ema varjas sinu mehe eest sinu mehe isadust? Kelle nimel siis laps on ja kas sinu mees on tema enda teadmata isaks tehtud? Nii ei saa olla.

Kui sinu mees sureb, siis tema lapsed pärivad ju tema osa, mitte sinu osa varast. Või mehel polegi oma osa ja kõik on "sinu" kokku kraabitud? Tegelt selle sohilapse ema sai korra magada "sinu" mehega ja tama sohilaps sai seeläbi pileti siia ellu - mida ta veel tahab!?

Kõige mõistlikum oleks sellises olukorras teha kinkelepinguga vara "sinu" lastele ja kuna nad on sellises kibestunud keskkonnas kasvanud, siis tulevikus viskavad nad teid kodust välja. Ja siis võib juhtuda, et see sohilaps on ainus inimene, kes teile kaasa tunneb ja ulualust pakub - see oleks suht õiglane, kui sa sellest pärast aru oled võimeline saama.

Su mehe lapsed on siis ainult need vä, keda "sina" oled heaks kiitnud? Eriti jultunud ja nõme inimene oled, et üldse julged sellist küsimust siin nii avalikult tõstatada!

no selle osa, mis sa oled pärinud, see on nagunii lahusvara ja mehe teisel lapsel poel sellele õigust mehe surma korral.

aga üldiselt ütlen ma seda - ei maksa siin teist naist või last süüdistada. SINA ISE oled omalapsed seadnud sellisesse olukorda, jäädes sellise mehe kõrvale, sõlmimata abieluvara lepingut, nii et kogu vara on ühisvara. SINA oled valinud sellise mehe, kes kõrvalt pannes ei oska kondoomi kasutada ja jumal teab mis haigustega sindki kostitab!

Aga kui see teine naine tõesti lihtsalt "otsustas" sinu mehest lapse saada - no siis oli ka säärmiselt hea joppamine või oli tegemist lausa pikema-ajalise suhtega ja igaljuhul oled sina ainuke loll siinolukorras.

Ja see laps pole milleski süüdi. Ise oled endale mehe valinud ja otsustanud tema kõrvale jääda, söö oma supp ise ära siis.

Kui laps on mehe nimel,siis on tal ka õigus sundosale,kui 1.ringi pärijal.Sinu tahtmised ei loe.Laps pärib oma isa vara võrdselt teiste lastega olenemata ,sellest KUIDAS ja MIKS ta üldse sündis.
Kui mees leidis sinu kõrvalt omale teise naise,siis järelikult oli ka tema jaoks võimalus olemas,et laps võib sündida ja see ei loe,KAS ta seda tahtis.Ametlikul naisel tuleb sellega lihtsalt leppida.Viha ei aita - see on sinu mees.

Jummel, kui õelad inimesed! Pole mõtet jahuda siin, kui tõesti pole samas olukorras olnud!
Tean isiklikult klassiõde, kes magas "tuntud/rikka" mehega, et talt laps saada ja väljapressida. Avalik saladus. Sünnitas lapse ära, mees ei teadnud. Mehel endal pere olemas. Kõva laks eksole. Esialgu tahtis korterit väljapressida, seni pole tal midagi õnnestunud. Kujutan ette, ehk oma naine andis andekski, ikkagi väga kaua koos olnud, ja nüüd siuke lugu, miski kopli tahmanägu lapsega uksetaga. Oleks Usas siuke lugu, oleks kohe kohtucase!
Teemaalgatajale, aga ütlen, et variant, kui laps veel alaealine, tehku mees kinkeleping su nimele. Pärast kui laps täisealine, või osa tagasi kinkida talle. Testament siin ei aita.
Näen töö igapäev selliseid asju. Laps alaealine, pärib sundosa. Tuleb ehitab majale eraldi ukse, kui saab müüb jupi maha, kui ei, võtab üürilise sinna. Kui saaks aint keerata! Selliseid kes loobuvad võõrast varast on väga vähe!
Ma ei ela oma lapseisaga ammugi koos, ei kujuta ette, et läkes tema uuelt naiselt midagi nõudma, absurd ju..

Kas kinkelepingus pole sellist punkti sees, et selle saab tagasi võtta, juhul kui kingisaaja hakkab mäkra mängima?

"Tean isiklikult klassiõde, kes magas "tuntud/rikka" mehega, et talt laps saada ja väljapressida..."

Ei noh, kui sa tõesti seda usud, siis ma kahtlustan, et on kas tegemist väga madala ja harimatu inimesega või kui mitte, siis peaksid psühhiaatriasse pöörduma. Mis järgmiseks? "Tean isiklikult klassiõde, kes vägistas karu ja sai temaga kaksikud kaelkirjakud ja selle kõige mõte oli selles, et tahtis loomaaega tasuta boksi saada."!?

Su klassiõde on siis kõva vandenõuteooriate sepitseja ja sünnitus-väljapressimiste organiseerija?

Inimeste kujutlusvõime on ikka piiritu!

Aitäh kõigile-nii arusaajatele kui ka mõistmatutele.Teha tuleks jah kinkeleping ,kuhu sisse klausel,et see jõustuks mehe surma korral.Peame uurima sellist võimalust.Olge tublid,tuli päris tuline arutelu.

laps on oma isa laps kui dokument seda kinnitab, sündis ta siis vast või mitte vabast tahtest.

saab panna punkti, et kasutad oma maja (korterit) elupäevade lõpuni. Sel juhul ei saa sind keegi enne surma kuuse alla saata ja peale surma ehk viiakse viimsesse puhkepaika.
Kui kinkelepingut ei täideta või kingi saaja teeb kinkijale "paha" saab kinkelepingu tühistada.