Otsin juba mitu kuud tööd, olen kõrgharitud (mis täna ei loe enam midagi, sest suurem osa on), mul on varasem töökogemus (aga nagu näha, see ka ei loe) ning keelte oskus. Olen kandideerinud nii erialastele töödele, kui ka mujale (v.a klienditeenindajaks või muuks taoliseks).
Mind isegi ei kutsuta mitte tööintervjuule, rääkimata muust.
Elan Tallinnas 1-toalises korteris Põhja-Tallinnas. Pole raha, millega isegi seda maksta, rääkimata muudest kulutustest (toit, transport). Ma ei saa endale mitte midagi lubada.
Mul pole ka lähedasi, kes mind toetaksid. Laenu ka ei anta.
Nokk kinni ja saba lahti. Lihtsalt ei tea, mida teha. Hetkel olen elanud säästudest, kuna varasemalt olin heal ametikohal ja kõrge palgaga, kuid koondati.
Kuidas sellises lootusetuses olukorras taas jalad alla saada? Lihtsalt nii raske on, et vahel käivad lausa kõige hullemad mõtted läbi peast.

No kui millegipärast sind erialasele tööle ei valita, siis jäävad need teised elukutsed. Klenditeenindajav õi muu taoline - nagu krjutasid. Egas keegi saa tööandjaid sundida sind tööle võtma. Miks nad ei võta, seda meie küll ei tea.....

Kõigile ei pruugi sobida, aga mingi agentuuri kaudu välismaale tööle saab suht lihtsalt. Osad vahendajad pakuvad ka elamispinda tasuta. Ei ole küll superluks, aga jalad aitab alla küll. Töötad mõne aja, paned raha kõrvale - ja edasi vaatad juba mida teha tahad. Otsid vaikselt tööd lihttöö kõrvalt vms.

Mis kõrgharidus, millises kohas erialane töö, kui vana oled?