"ja kui see asi toimiks oleks ta juba ammu kasutusel politseis ja mujal."
Jah...võibolla... aga...et sa nüüd mu sõnakasutusest otseselt kinni ei hakka.
Deemon on see kes Näeb. Ta "näeb" ainult energiaid. Teda ei huvita mingi suvalise inimese leidmine. Niiet kui ma ütleks " Kle Deemon ole hea, käi ära, vaata mis seal OP toas on ja siis kanna mulle ette ja ma omakorda selle teadmisega šokeerin OP-d"
Deemon sellepeale tõstaks pea ajalehe tagant ja "Mis? Lolliks oled läinud või? Mina peaks mingi OP tuba kirjeldama lihtsalt teie meelelahutuseks"...:)

Aga koosta siis loovalt sobivam katse.

Näiteks ka lisa oma magamistuppa kahe täringuga täidetud karp ja loksuta suletud karpi, et poleks võimalik näha, mis numbreid täringud näitavad. Ja kui mõnes unes meenub see karp, siis kiika sisse ja jäta meelde mis numbreid näitas ja hiljem hommikul kontrolli mis numbrid tegelikult olid.
See on ju lihtne katse, aga saab loovalt ju muid katseid teha.

Näiteks ka siis saaks mõelda katse, mille peale nn deemon siiski oleks koostööaldis.

Arvan, et sedalaadi mõttekäike on varasemalt juba miljonid inimesed mõelnud ja ka katsetanud, ja kuna nimetamisväärset tulemust pole kirja pandud, siis järelikult pole ootuspäraseid tulemusi.

Arvan, et kui maailmas sai Youtube populaarseks, üheskoos eelneva interneti ja filmivate telefonide levikuga, peale seda on raske maailmas tõde peidus hoida.

"Aga koosta siis loovalt sobivam katse."
Eks on neid ikka tehtud ka. Parasse mingi aastake tagasi kirjutasin kuidas Deemonil võtsin kraest kinni ja nõudsin lotonumbreid. No tegelikult ei võtt kraes kinni kuna Deemon võib välja näha ka ääretult kena ja sümpaatselt ilus. Niiet kui astraali OP kunagi lähed, vaata et Deemonisse ära ei armu...:)
Ja lühidalt - Deemon juba paar numbrit ütles, ma muidugi pingsalt püüdsin neid meelde jätta kui muiates "Sul pole seda vaja" ja veidi mõeldes jätkas "Aga ma osutan"
Sel hetkel ei saanud midagi aru...mis osutamine? kuhu?
Järgmine päev arvutitaga tobedaid delfi uudiseid lugedes järsku vastupandamatu tung keldri minna. Seal nähtamatu "Näpp" osutas vanade värvipurkide ja karpide taha. Lükkasin need kõik eemale ja...täitsa kobe 50-ste patakas...:)

Vahel tekitab aju tõesti soovmõtte, et asjad on müstilised.

Mul on vahel tekkinud näiteks mõte, et eksisteerib nn karma.

Et kui miskit head juhtub, siis ju seetõttu et eelnevalt juhtus midagi halva, ülekohtust, jan üüd siis korvatakse ja tekib head. Aga seejuures muidugi mõtiskled selliste karmanduste peale, jälgid oma mõtteid ja analüüsid loogikaga olukorda jne, ja jõuad ikkagi tagasi selgele olekule, et mingit karmandust ega muud müstikat siisk iei eksisteeri, vaid on kokkulangevused ja muud seletused.

Kuna ma karma teemasse üldiselt ei usu, siis vahel ikka tekib mõtisklus sel teemal ja hetkeks soov uskuda. Näiteks kui eelmisel aastal sattusin pettuse ohvriks, kusagil 250 eurone kahju tekkis, siis tekkisid kättemaksu mõtted aga samas mõistuslikult mõistsin, et kättemaks on väär ja asusin tegelema ravivate psühhotehnikatega ja sain kättemaksu iha summutatud. Kasutasin olukorda siis praktiseerimiseks ja enese arendamiseks. Ja mingil määral siis õnnestus ja kättemaksu ei teostanud ja sain küllalt ehedalt aktiivseks/omaks tunde, et las siis juhtus ja pole hullu. Selline eetiline arendus. Seejärel aga tõi elu kuidagi mitmeid õnnestumisi sisse ja lisaks arvutasin, et neid võis rahaliselt mõõta eelnevalt kaotatud 250 euro suuruse summa suuruseks. Ja lisaks ka sedalaadi õnnestumisi lisandus, mida siis rahaliselt otseselt mõõta ei saagi. Sellepeale tekkis takkajärge samuti mõtisklus, et võimalik, et mingi karmandus siis müstiliselt toimib ja tulnud edu tulenes äkki siis seetõttu, et karmaõigluse printsiibi järgi korvati kaotatud raha. Mõtisklesin siis sellise karma fantaasia seletuse peale ja lõpuks siis jõudsin seisukohale, et tulnud õnnestumised olid osaliselt juhus, kuid ka osaliselt siiski oma enda külvatud tööviljad. Noh näiteks, et kui tööl oelte ikkagi kohusetundlik, siis tööl edutamine on eelnevalt tehtud töö vili, olgugi, et selline edutamine oli haruldus sellisel töökohal jne. Et jah, kui on soovi, siis muidugi võib tõlgendada, et kui tõstate oma eetika taset, siis äkki müstiliselt hakkab kõik hea ise ligi tulema. Samas kui sellist esoteerilist uskumust mitte omada, siis ega vahet ka pole, ega siis uskumine ei pane asju toimima, vaid ikka tegemised.


Minul igatahes maabus arusaam tagasi seisukohale, et mingit karmandust ei ole, olgugi, et natukeseks tekkis mõtisklemist, et äkki siis ikkagi eksisteerib müstilist karmandust.
Ja kui mõni leiab keldrist rahapataka ja siis meenub, et unenäos lubati talle raha, noh, siis on ka sarnane olukord, et kas uskuda või mitte paranormaalsusesse, et ega elu ei raskene vast kui usute et deemon eksisteerib ja andis raha teile. Samas ma ise tunnetan, et siiski õigem on olla realistlik, selgemõistuslik, mitte uskuda deemonitesse ega karmandusse.

Karma (saatus) on ego. Sinu väärmina. Kas see eksisteerib ? Jah....aga ainult illusioonina...:)

Võiks nii väljendada, et ego on selline abstraktne mõiste, nagu kolmnurk, isiksus, iseloom jt-sed sellised kaega mitte-katsutavad mittefüüsilised asjad. Kas iseloom eksisteerib- jah eksisteerib, selle mõiste all mõeldakse kuidas inimene teistele tundub, on ta käitumislaad enamasti rahulik või ärev, on ta enamasti optimistlik või depressiivne, selline püsiv tunnuste kogum iga inimesepuhul. See iseloom ei ole illusioon, vaid mõiste, mida inimesi vaadeldes näeme. Illusioon ehk pete tähendab, et me oleme teadlikud, et midagi lihtsalt näib, kuid teame, et see on kasm ustkunst, hallukas, vms mitte-tegelikkus. Aga iseloom eksisteerib ja kirjeldab inimesi, see on abstraktne sõna aga ega siis pole mõtet kaugesse filosoofiasse sukelduda ja öelda, et abstraktseid asju pole olemas.

Ego all võiks tõesti kasutada sõna "väär-mina" või näiteks ka muid minatamise sõnu, näiteks "teine-mina", kõverpeegli-mina, või nimetada teda tehis-minaks või muud moodi. Ego võiks minu arvates nimetada ka isiksuseks, või iseloomuks. Enamlevinud seletus on, et ego on selline isik, kes on omandanud ühiskonna reeglid, et mis on ühiskonnas populaarne ja mis ebapopulaarne, mis on viisakas ja mis ebaviisakas, mis on tõenäoselt kasulik, ja mis tõenäoselt õnne ei too vaid kahjustab. Sedalaadi elu jooksul õpitud kogum eetikast ja muudest asjadest tekitabki teatud omadustega isiku, isiksuse, kellel on oma iseloom. Paljud iseloomu/isiksuse asjad on uskumused ja osad isegi ajupesulised uskumused. Näiteks uskumus, et kanep on halb. Selline uskumus on kinnistunud ja eks ta väljendub iseloomus mitmeti, näiteks lipsab isikul sageli mingi irooniline lause välja kui jutt läheb kanepi peale. Ja sel juhul on tegu näitega, et isik oli omandanud sellise suhtumise pimesi, võtnud selle enda omaks. Samas, mõne aasta pärast võib isik suitsetada kanepit ja siis aduda, et küll ta tunneb end hästi seda tehes. Sel juhul on tehislikust isiksusest/iseloomust eemaldatud ajupesuline negatiivne suhtumine kanepisse. Ja siis öeldakse, et kanepi armastmaine on tõelise algupärase iseloomu osa, päris-mina osa, ja eelnev iseloom oli väär-mina ehk ego.

Arvan, et ego ehk iseloom eksisteerib ja pole tavamõttes illusioon. See ego on mentaalne ehk ajus esinev süsteem ehk kogum erinevatest psühholoogilistest asjadest. Suuremas osas on ego uskumuste süsteem. Usutakse, et tuleks olla korralik ühiskonna liige jne.

Arvan, et võib ka eemaldada mõiste "päris-mina". Ja öelda, et piisab kui kasutame mõistet ego ja mõtleme et see siis sisaldab seda päris minat. Näiteks siis päris mina on mündi üks tahk ja väärmina teine tahk, mõlemad siis seotud. Või mõelda nii, et väärmina on jahu ja pärismina on vesi ja üheskoos taignana esinemisel moodustavad nad terviku ehk iseloomu.

Vaimsed õpetused aga on läinud sedateed, et pakuvad, et päris mina on ploomi kivi ja väärmina ehk ego on siis pllomi liha ja tuleks siis järjepidevalt eemaldada liha, et kivi paistaks välja. Mulle tundub, et kahte mõistet nagu kivi ja liha pole mõtet võtta. Pigem on sada uskumust ja aduda iga saja puhul, et milline neist tundub omasem. Näiteks, kui teil on ajupesuline spontaanne mõte, et kanep on halb, siis püüda jõuda selgusele, miks teil on selline arvamus, kust see tuleneb, kas äkki sellest, et kõik ümberringi arvavad nii või mis.

Vahel kui mõtisklete asjade üle, siis satute ka küsimuse otsa- milline osa minust nüüd räägib? näiteks tekib kihk osta oma hobi jaoks uut mänguasja ja siis esitate küsimuse, et kas mul on seda vaja, milline osa minust nüüd sellist soovi tekitab, kas ajupesuline tarbimishaigus või on soov hiljem edvistada oma uue mänguasjaga hiljem. Jne. Sellise eneseanalüüsi teel võib muidugi jõuda parematele otsustele ja arusaamale, milline on pärismina jam illine ego. Aga üldiselt ka sel juhul tekib raskusi, et hinnata, mis siis on nn väärmina ja mis on pärismina. Näiteks uue mänguasja ost tundub esmamõttena lapsik jonnimine, aga äkki teie päris/tõeline iseloom ongi olla lapsik ja naiivne? Ega siis pärismina ei pruugi olla mingi hea isik ja väärmina pähh ja lapsik. Ses suhtes soovitan muidugi analüüsida ajus olevaid protsesse ja kuidagi tunnetada, kus see päris mina asub, aga lisaksin juurde, et ega see meetod ei pruugi olla kuigi toimiv ega anda tulemuseks pärismina, vaid uskumise/illusiooni õilsast õigest kodanikust jms.

Ses suhtes see minade eraldamine, et mis on tõeline/päris ja mis on väär, on vaieldav.

Mulle tundub, et ego asemel oleks kasulikum kasutada sõnu isiksus või iseloom. Ning sõna ego kaotada, samuti kaotada sõna päris-mina. Et on lihtsalt selline mentaalse süsteem peakolu sees, selline tainas, ja see tainas omab iseloomu.

"Arvan, et ego ehk iseloom eksisteerib ja pole tavamõttes illusioon"
Oot-oot, ego ei tähenda iseloomu. Ego on minamõte, ehk mõte endast kui mõtlejast. Tegelikult eksisteerib vaid ainult mõtlemine ja seal mõtlejat pole...:)

Q1 Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> "Arvan, et ego ehk iseloom eksisteerib ja pole tav
> amõttes illusioon"
> Oot-oot, ego ei tähenda isel
> oomu. Ego on minamõte, ehk mõte endast kui mõtleja
> st. Tegelikult eksisteerib vaid ainult mõtlemine j
> a seal mõtlejat pole...:)

Paraku on jah sõna "iseloom" juba ära võetud muuks otstarbeks, aga üldistades ja lihtsustades jamugandades tundub mulle, et võiks öelda, et ego=iseloom või ego=isiksus.
Ja visuaalse näitena tundub, et tainas on hea näide kujutama nn minasid japäris minasid ja väärminasid üheskoos, et ega seal selgust pole, milline osa taignast see õige osa/mina on ja eemaldades enda arvates ego eemaldame suure tõenäosusega ka päris-minat.

Võimalik tõesti, et toimub mõtlemise protsess ja pole üldsemingit operaatorit/isikut/mõtlejat, vaid on lihtsalt protsess, tehis-intellekt/robotsüsteem on pandud protsessima, selle protsessi üks osa on ka õppimisvõime, analüüsimine, mõistete loomina, sh mõiste ego loomine. Samas on sellised ego mõisted ja muud asjad kõrval-efekt, nagu jõe voolamisel on veemulin kõrval-produktiks.

Q1 Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Karma (saatus) on ego. Sinu väärmina. Kas see eksi
> steerib ? Jah....aga ainult illusioonina...:)
,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,
Kui on päris karma omale krae vahele saadud, siis tal on pärisnimi. See pärisnimi tal on Nemesis. Illusioonid haihtuvad kohe kui ta üritab killida.