Jah, siin ta istub ja räägib. Ema ees ka, sest sõitsime ema juurde kuna järgmine päev suri mu vanaema ja mees otsustas ikka kaasa tulla ja toeks olla.
Hiljem kui ta siit ära läks, ütles, ema, et on ikka kummaline mees räägib täiesti mõistuse tasandil ei mingeid emotsioone. Aga ometi ise nutab ja karjub, ütleb et tal on peas kõik segamini ja tal on vaja aega oma mõtetele. Kui küsisin, et kas pean välja kolima ja sulle aega andma, ütleb, et milleks seda aega, kas ma siis ei mõista, et see ei muuda midagi.
Enam segasemat juttu lihtsalt pole olemas.
Arvan, et töö on ta ära neelanud ja selle kõige kõrval näeb ta minus vaid negatiivset objekti. Sest jah olgem ausad, ma olen vahest raske natuur, aga nüüd on tal meeles millegipärast vaid halb, ei suuda näha positiivset ja unustada ning andestada.
Ei saa praegu ta poole pöörduda ühegi jutu ega abi pakkuva lahendusega, sest arvan et sedasi muudan ennast talle veel rohkem häirivamaks. Peangi lihtsalt olema.
Vaikselt iga päev saadan teele soove, et ta saaks sellest varjust välja ja näeks taas selgelt. Seda mis meil on - meie kodu, meid ja seda, et oleme hoolimata kõigest kahekesi sellel teel ja peame rääkima kohe omavahel ning leidma lahendusi, kui tundub, et mured ja sress meid jalust löövad.
Seda kas tundeid saab veel tagasi.....ikka mina usun! Sest alati jäävad ju lugupidamine, hoolivus, austus ja soojus. Pika peale ehk saab ka tagasi need tugevamad sidemed.
Nagu tema ema ütles, kui sa ei suuda armastada südamega, siis tee seda praegu kasvõi mõistusega. Mõtle, mis on see mis meid kunagi ühendas ja püüa üle olla oma uhkusest, andesta.
Lihtsalt mõttel....on õigus...mu abikaasa ütles ka siin, et see mõte pole tal nurgas sündinud ja see on mitmed aastad vindunud, see meie koos elu (see on siis tema nägemus, mina seda ei tajunud).
Aidake mul näha!