Tahaksin teada, mida teha surnud inimese riietega. Raske haigus. Temast on järel väga palju ilusaid ja korralikke riideid. Mida nendega teha? On esemeid, mida võiksin vabalt kanda, mulle parajaid aga kuidagi nagu mingi pelgus on. Või peaks ikka uuskasutuskeskusesse viima? Kes sealt neid leiavad, suhtuvad eelarvamusevabalt, nad ei tea, miks riie sinna sattus.

arvan ,et pese ära ja kanna ikka...

minu ema suri hiljuti ära raske haiguse tagajärjel. olime enamvähem samas suuruses ja oleme alati riideid laenanud üksteisele. osad riided jätsin endale. mõned riided, mis mulle selga ei lähe, aga mis olid emal sageli seljas või kalli mälestusega läksid riidekotti ja kappi. veel ei raatsi ära anda. võibolla jätangi alles. osad asjad nagu mantlid ja jalanõud panin müüki lõpuks. mõned asjad läksid kohalikku heategevuspoodi.

igatahes ema surma järel põletasime kõik ära. Mitte, et me halvasti läbi oleks saanud, aga lihtsalt ei taha surnu riideid kanda. Imelik lihtsalt. Mis siis, et ema.

Soovitan need riided mis meeldivad, panna musta prügikotti, koos meresoolaga. Paariks päevaks, siis riided ära pesta.

Ühtegi surnud inimese asja ei tohi alles jätta.

Ja ei tohi ka liikuda seal, kuis liiikus surnud isik

Jätke järele- just antakse mälestuseks asju. Minu abikaasa vennad valisid kõik uued(uuemad)asjad endile, nii mälestuseks kui ka kandmiseks. Lapselaps kannab jopet hea meelega jne. Kuidagi julm on lugeda, kes põletab... kas surnu oli mingi räpakott siis. Kindlasti mitte ja haiguse lõpupoole ta teatud kallimaid asju lihtsalt ei kanna enam. Kahju.

Kui ikka lahkunu oli kallis lähedane inimene, ei ole ju tema asjad halvad. Peske või viige riided keemilisse ja siis ei ole enam seda teise inimese energiat ja lõhna küljes...Huvitav, kas ema ehted ka põletati ära? Põlvest põlve on ju edasi antud armsaid asju:mööblit, raamatuid, nõusid, ehteid, riideid, fotosid jne. Me ju kõik oleme surelikud ja see on üks osa maapealsest elust, miks seda siis nii paaniliselt karta.

Surnu riideid niisama küll kanda ei või. Mäletan, kuis mu ema andis oma kadunud abikaasa riided ära ja nende kandja läks samuti väga ruttu manalateed.

Tiina Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Surnu riideid niisama küll kanda ei või. Mäletan,
> kuis mu ema andis oma kadunud abikaasa riided ära
> ja nende kandja läks samuti väga ruttu manalateed.
Asi on uskumises ja kui sa iga päev endale sisendad,et ühel päeval jääd sa auto alla siis see ka juhtub!

Eks vist ole selle asjagi nii, et kuidas keegi tunneb...

Mina kannan oma ammu lahkunud aga kalli vanaema mõningaid riideid juba aastaid. Alati on mõnus ja hea tunne. Kui panen selga vanaema lemmik kampsiku, mille ise kudus jahedateks talvedeks endale, siis alati on tunne, nagu memm kaisutaks mind ja õhus hõljub tema lõhna(kampsikut on ikka pestud kah aastate jooksul ;))

Ise mitu lähedast matnud ja seisukoht selline, et asjad, mis mind justkui kõnetavad, nendega võtan mõtlemisaega, asjad, mis mingeid emotsioone ei tekita annan taaskasutusse.

jagasin küll oma mehe riided tuttavatele ja need kannavad neid tänuga siiani vahelduva eduga ja keegi neist kandjatest pole surnud, kuigi sellest juba 7 aastat möödas.

peale 40 päeva võib riietega teha midaiganes, vähemalt nii ütlevad vanemad inimesed. ise muidugi surnud inimese riideid ei kannaks, üldse ei hoiaks kodus- är anda vaestele. raha, tean, nende eest ei küsita

No surnu seljast võetud riideid ei kannaks, aga korralikud asjad saab puhtaks pesta ja ei tohiks nende kandmine küll midagi halba teha.

huvitav, kui lahkunu näiteks päev varem, olles elus, oma riided ära annab või kingib-siis nagu sobiks kanda, eksole, aga järgmisel päeval enam ei sobi-siis oleks justkui surnu riided :)
egas neid riideid laiba seljast võeta!
aga eks see on tunde küsimus-mina küll ei karda, eriti kui lahkunu on lähedane inimene.

Ma ei usu, et surnu riiete kandmine mõnda halba põhjustaks.

Meie tervemajas pole küll midagi sellist täheldatud.
Olen juba aastaid kandnud surnud vanatädi seljast pärit rinnahoidjat aga midagi peale sammaspooliku ja koeranaela pole külge tulnud.
Neist asjadest saab aga lahti, kui kolm korda päevas kaenlaaluseid kreosoodiga määrida.
Palju raskem on aga mädanevate varbavahedega, sest need tulevad kadunud vanaonu kingadest.
Ta oli tõeline nõid.
Ta kandis sokkide sees teeseent kaasas, et salamahti seda pahaaimamatutele küllakutsujatele kohvitassi puistada.
Isegi olen mitu korda näinud kuidas ta kuumaveekaussi tärpentini kallas ja siis voodilina üle pea pani ja seal all vaikselt nõidus.
Mõnikord hakkas oma nõiduse pärast isegi köhima, aga veel suurem nõid, vanatädi, ei lubanud tal isegi soni peast ära võtta...

mina arvan riiete kohta nii, tuleb teha, nagu tunne ütleb.
mina kandsin oma surnud tädi kasukat, tema ilus villane suurrätt on alles. seda kasutan hoopis toolikattena. tema stiilsed pealesõjaaegsed kleidid on alles.
me saime oma tvanatädiga väga hästi läbi ja tema asjad on mulle kallid ja armsad.

eks vist ongi nii, et mõnda asja tahad alles hoida ja mõnda mitte.
ja kui on korralikud riided, mida ise ei taha, siis võib need ju ära anda. milleks põletada või ära visata. kaltsukates on ka kindlasti hulgaliselt surnute riideid, nii et...

---
mis tähendab - ühtegi surnud inimese asja ei tohi alles jätta???
nalja teed või?
ehted, raamatud, mööbel, maja, fotod, kunstiesemed?
paned need kõik põlema või?:)))

Kõik on nii nagu suguvõsas/perekonnas on eluaeg usutud...Isegi unenägude seletused on piirkonniti erinevad, nii nagu kogukonnas käest-kätte räägitud. Usk---see on elu alus. Igas mõttes. Nii nagu usud, nii s i n u l ka on!

Surnud inimese asjad, ei oma mingit negatiivset energiat. Midagi halba nad ei too, aga
juba vanast ajst on komme, selleks, et teised inimesed ka mäletaks surnut. Jagati laiali surnu riided, ja tema muud asjad, mida pererahval endal vaja ei läinud.(Neile kes vajasid) Vastasel juhul, poleks ju ka pärandamisel mõtet )