See oli lihtsalt mingit sorti lühiühendus telepaatialainel. Mees mõtles uitmõtte sind nähes ja sina mingite parapsühholoogiliste kokkusattumuste tõttu kuulsid tema mõtet. Ei pruugi olla mingit sügavamat tähendust.
Kord ammu tänaval kõndides kuulsin kuidas keegi nagu hüüdis mind nime pidi. Hääl kõlas mitte õhus vaid minu mõistuses. Vaatasin spontaanselt taha ja nägin, et üks mees keda nati teadsin, kõnnib mu järel aga kuna mingit käeviibet ega muud zhesti, et ta sooviks minuga kohtuda ei tulnud siis läksin edasi. Teadsin, et tal on samad huvid aga suhelnud me polnd siis ega ole ka hiljem. Meid ühendavaks huviks on ufod. Tema kohta räägiti, et talle on osaks saanud abductioni sarnane juhtum.
Kust ta mu nime teadis ja miks ta mu nime ütles, et tea siiani. Pole meid saatus kokku viinud ega leia ka põhjust miks peakski. Mõlemad oleme mehed ja mingi suhe selles võtmes nagu tavaliselt arvatakse, ei tule kõne alla.
Samas peaks selline oma nime kuulmine siis kui kedagi nagu pole, mingi enne ehk olema? Kohe tuleb meelde Craveni "Öökull huikas mu nime".