Sa autor nagu räägiks mu endisest töökaaslasest ministeeriumi päevilt ...
Ei olnudki muud teha, kui hakkasime teda ignoreerima. Hoiatasime kõiki töökaaslasi, et see inimene on salakaval, rääkisime kõikidest tema sittakeeramise juhtudest kõigile ja edaspidi ei võtnud tema juttu tõsiselt. Ka siis, kui ta puhast tõde rääkis. Inetu see meist oli, niimoodi temasse halvasti suhtuda ja igas tema sõnas kahelda, aga muidu me temast lahti ei saanud.
Üks tema meetod oli muidugi see, et läks näiteks Krista juurde, ja rääkis seal, et Maila on sihuke ja sihuke ja sihuke, Krista ainult muigas ta üle, aga kaasa ei rääkinud. Siis läks Maila juurde, ja rääkis, et Krista ütles, et sa oled sihuke ja sihuke ja sihuke. Maila oli üllatunud - ta tundis ju Kristat kui oma sõbrannat ja teadis, et see temast nii ei arva. Kui see intrigant oli lahkunud, võttis Maila toru ja helistas Kristale, et kuule, see rääkis, et sa olla öelnud ...? Krista muidugi itsitas ja selgitas, kes seda ütles. Ja siis itsitasid nad mõlemad.
Ja nii see hakkaski toimuma, iga tema sõna küsiti teisest allikast üle ja iga kord kui ta midagi ütles, naerdi talle näkku ja vaadati põlglikult ülevalt alla ta peale.
Ja loomulikult olid sellel intrigandil veel igasugused muud nõksud peale selle. Ikka selles vaimus, et teisi halvast küljest näidata.
Intrigeeris, mis suutis, ja kuna keegi enam temaga kaasa ei läinud, läks ise ära. Muidugi veendumusega, et talle tehti ülekohut ja inimesed seal ministeeriumis on nii õelad, nii õelad . . .