Patsientidelt küsitakse sageli küsimust "kirjelda seda (jalgratast)".
Sest siis selgema pildi, et mis on tegelikult teemaks.
Näiteks kui alustab kirjeldust ratta ketist, mitte aga rataste kogusest,
siis on selge, et tegelikuks teemaks on ahelad, ketid- ja need on vangistuse sümboliks ning ratas ei ole teemaks, vaid sugulase vanglas viibimine.
Seepeale siis saab esitada testküsimused, et kirjeldagu sugulase eluolu, ja kui seepeale puhkeb nutma, siis ongi ilus ravivõit
ja rattas kui selline ei oma tähtsust.
See oli nüüd suvanäide raviküsimusest "kirjelda seda" ja seda võite ju ka iseendale esitada elus erinevate mõttevälgatuste järel.
Tuleks vaid natuke harjutada, et kuidas spontaanselt vastata ja õpppida jälgima, et milline vastus esines esimesena, nummmerdada.
Ka emotsioone jm müra tasub õppida jälgima. Näiteks kirjelda, kas tundsid rõõmu kui kolmerattalinne ilmavalgusele jõudis, või mäletad hoopiis pettumuse tunnet?
Kui rattahobiline näeb unes rattasünnitust, siis ei tundu see kellelegi üllatavana.
Kui aga ärimees näeb, siis pisut üllatab.
Ulmefilmidest näeb alateadvus, et inimkehast kooruvad välja ufonaudid, tondid jpm.
Võimalik, et une ajal panebki aju kokku filmiddes nähtu ja muu ja sellist und tulekski võtta kui uut ulmefilmi.
Tore on kui on arusaadav ratas, mida näed. Sageli näeme aga asju, millest ei saa aru, võõrad seninägematud asjad.
Vahel nähakse mingi asja väikest osa, näteks traakoni silma, ja ülejäänud näolappi mitte.
Vahel on nägemus ainult paar sekundit nähtav ja seejärel muteerub muuks ja ei jõua mõista, et mis see nüüd oli.
Seega, ega tõlgendamine pole lihtne. Abiks on kui rohkem kirjeldad asja, seda juba eespool mainnitud psühhiaatrilisel eesmärgil.
Ma adun tavaliselt kiirelt ära, mida öeldakse ja mislaadi inimesega üldse on tegu.
Aga see kunst tuleneb pikast harjutustööst erinevate kultuuridega, ja oma peakolu analüüsimise praktikast.
Unenägude temaatikast ma eriti midagi ei tea, ega paku ka huvi, kuid rääkimine ja elu pakub huvi.
Võimalik, et sinu rahvuse kandjatel on sügaval sisemas ka huvi rääkimise ja elu vastu, ja sestap siis harjutadki rääkimist rattateemaga.
Eks ratas on ring, mis on nii filosoofiates huvipakkuv teema, kui mujalgi.
Olen mäletatavasti ka ise mitmeid riinge ja rattasarnaseid nägemisi kogend.
Heetkel meenuski, et kui enamasti suudan suletud silmadega näha pisiproteiine ujumas silma pinnal, siis üks kord juhtus järgmine lugu.
Olin kaine, juba paar nädalat ilma hallugeen droogideta ja seega täitsa selgemõistuslik.
Sulgesin niisama keskenduseks paariks sekundiks silmad ja mingit valgusfoori vms eredat/intensiivset polnud ümberringi.
Kahjuks ei mäleta, mis mõtet mõtlesin sel hetkel.
Mäletan, et suht mõttetühi olek oli.
Peale silmade avamist koheselt püüdsin meenutada mõtet, protokollimise eesmärgil, aga mõte ei meenunud, ju siis oligi mõttetühi olek.
Ja ega ma ei ehmata ega üllatu eriti asjade peale, näiteks isegi muigan meelega ehmatajate peale ja siis nad haihtuvad ka kiirelt.
Paarisekundilise suletud silmade ajal jooksid mustal taustal punased sõõrid vaatevälja äärtest keskele kokku täpiks. 5 sellist sõõri. Võimalik, et mingid proteiinid silma pinnal liiguvad nii, kuid kahtlen.
Arvan, et siiski aju joonistas sellised vahvad ootamatud sõõrid.
Ja ega ma ei viitsinud küll pikalt mõtiskleda, et mis seletuseks on. Kuid üllatas natuke küll.
Samuti pole vaja elus igat rattaund analüüsida.
Eks igaüks tajub ise, mis väärib analüüsimist ja mis mitte.
Kui muud paremat pole teha või soov lihtsalt meelelahutada jne, siis muidugi miks mitte.
Igasugune mõtlemine ja eriti rääkimine on arendav.
Head rääkimist.