Oma lapsepõlve elasin 150-aastases puumajas. Oh neid samme, ohkamisi, kriginaid, krudinaid! Eriti siis, kui külmaks läks! Sügisel andsid oma osa palkide vahele pugenud hiired.
Siis elasin Tallinnas, Kaarli puiestee ääres. Juba kella viiest hakkas akende taga kiljumine, kriiskamine, sellele lisandus madal urin, mingid kummalised "tuut-tuut" hääled. Vaatasin aknast välja - seal kõndisid inimesed, keda maiial, kordan MITTE IIAL polnud näinud!
Praegu olen ma arenenud - võin rääkida inimestega, kes on minust tuhandete kilomeetrite kaugusel. Inimestega, keda ma ei näe. Selleks aitab mind selline imelik väike asi ja numbrimaagia.
Salapärane on see meie elu!