Mul olid ka ämmaga suured probleemid, abiellusin väga noorelt ja talumatu oli temaga koos elada, kui tuli esimene laps, pesin salaja nõusid lapsele üle, tahtsin korda ja panin asju teisiti ja eks tasapisi hakkasin talle vastu, siis võtsin lapse ja kolisin ema juurde tagasi, elasime niimoodi visiitabielu-kahe kodu vahet! Kui sündis tütar, läks ämm hoopis marru - tahtis ka teist pojapoega, kuna tüdrukud olevat tema arust alaväärsed...see kõik oli kohutav, viha kogunes, sain paanikahood! Enne krooni tulekut aitasime emaga rahaliselt ämma-äia, kuna elu oli siis ülimalt raske - pensionärid ei saanud kuude kaupa raha, aga mu emale saadeti valuutat, issake, ma tassisin ämmale rublahunnikuid, võttis vastu ega öelnud aitähki. Aitasin ikka, kogu aeg. Tänu meile rabeles ämm kuidagi viletsusest välja...aga kord tuli aeg, kus mul endal oli vaja lastele raha, küsisin talt 500 krooni ja ta ei andnud, mitte ei andnud, ülbelt, pahatahtlikult..siis ma lõin teda, kogu mu viha oli selles löögis, aastatepikkune meeletu viha tema tänamatuse vastu, ta ei andestanud seda mulle kunagi!!! Tegi kõik selleks, et meie abielu puruneks, me lahutasimegi...aga me mehega oleme kokku loodud, on selliseid paare, kes ei saa iial lahku mindud ja oleme praegu uuesti abielus, ämm suri väga närusesse surma - insuldijärgne halvatus, MINA HOOLDASIN TEDA 7 KUUD, söötsin lusikast, jootsin, vahetasin pamperseid...nüüd peale tema surma ei anna ta ka meile rahu, aina kondab ringi, tuleb unedesse, ka lapsed on teda näinud toas, hoovis ja kasvuhoones...olen talle ammu kõik andestanud, aga tema mitte, palun siiani ämmalt andestust, vot selline lugu.
Minu viha oli ammu kadunud, aga ämm vihkas elu viimase hingetõmbeni....