Toetan ka neid, kes ütlevad, et omaalgatuslikult tehtud heategu saab karistatud. Isegi kui heategija midagi vastu ei oota.
Päris palju on tulnud vastuväiteid, et "aga mis siis, kui näed, et karguga vanainimene koperdab bussiukse vahel? Pime läheb üle tee ja sina näed, et eemalt kihutab auto lähemale?"
Kui suur on tõenäosus, et too vanainimene jääbki bussi ega saa välja? Küll ta saab :) Ja kui kärsitu bussijuht ukse kinni tõmbab, küll vanake teeb siis häält ja nõuab ukse avamist. See on tema õppetund, et ta saaks aru - abi paluda ei ole häbiasi.
Kui suur on tõenäosus, et auto tõesti teed ületavale pimedale inimesele otsa kihutab? Pimedatel on kõik muud meeled nii hästi arenenud, et ta jääb õigel ajal seisma. Või on autojuht nii kõva ralliäss, et pidurdab õigel ajal :)
Kiirabitöötajate jaoks on teadvusetute elluäratamine TÖÖ, see ei lähe üldise abistamise reeglite alla. Nende inimeste kutsumus on aidata neid, kellel mingil põhjusel on abipalumine võimatuks muutunud ja nad on selleks loa saanud (selleks on kiirabi kui päästeüksus asutusena ellu kutsutud) ning konkreetsetele inimestele on antud luba abistada (nad on võetud sellele kohale tööle); luba kinnitab ka kiirabiteenuse rahastamine ning kiirabitöötajatele palga maksmine. Kõik on tasakaalus :)
Veel üks asi, millele ma tahan tähelepanu pöörata, on heateo tasust keeldumine. Seda ei tohi teha! Mis sellest, et te ei teinud head tasu pärast või kui teate, et õnnetukesel on niigi raske - tasu tuleb vastu võtta. Vastasel juhul sunnite te abipaluja võlglase rolli ja keerate sellega iseendale jama kokku.