Me ei ela tänava äärne maja, elame asulas tänava lõpus. Me oleksime pidanud nägema kohe kindlati kedagi kui oleks keegi olnud, sest köögi aken on aia pool ka veel.
Mäletan kui ma laps olin ja öösel ärkasin, siis nägin ma suurt musta kuju (kaabu oli peas), sesisi minu kirjutus laual. Läksin tema poole, et panna laualapm põlema, sirutasin kätt lambi poole, nägin selgelt seda kuju panin käe veel temast mööda ja siis jube järsku hakkas suur hirm (minnes tema poole algul ei olnud mingit hirmu). Ma jooksin toast välja ja lampi põlema ei saanudki panna. Ja ma ei tea siiani mis see oli.
Mu ema on kuulnud meie majas pööningul kõndimist kuigi seal on ehtne pööning. Ja kui isa ootas siis kuulis kuidas keegi nagu müraki vajus vastu ust. Tema läks jooksuga avama, et isa purjus ja nüüd kukkus aga läks, siis ei olnud ühtegi jälge lumepeal.
Aga kõige hirmutavam jutt on olnud see, et no naised ikka räägivad neist asjadest ja siis vahel mõtled, et äki mingi pete (et kuulnud valesti või midagi) aga mees äratas mind öösel üles, et kas sina ei kuulnud. Tema oli kuulnud selgelt, et pööningult tuli hääl mis kutsus Alli, Alli. See siis minu ema nimi. Nagu oleks keegi minu ema kutsunud. Uhh seda oli küll kõhe kuulata.