Minuga juhtus järgmine lugu. Kuulsin selgelt, kuidas mulle ütles üks mees sõnad "Varsti oleme kahekesi", aga situatsioon oli täiesti absurdne. Tema tegi oma tööd - tänavakivide paigaldus, läheduses oli mitmeid inimesi, teisi töömehi ja ma seisatasin ainult korraks, kuna ei saanud edasi minna. Ta vaatas sügavalt silma mulle ja ma kuulsin neid sõnu, samas mulle tundus et ta rääkis hoopis teise töömehega mingitest kivide mõõtudest. See oleks nagu telepaatiliselt kuuldud, umbes nii nagu Sõrmuse Vennaskonnas Galadriel rääkis iga vennaskonna liikmega eraldi tema meeltes , ja samal ajal kõigile teistele rääkis ta hoopis mingit muud juttu. See pilk tema silmades ja need sõnad "Varsti oleme kahekesi " on mulle nagu ajju söövitatud, kui praegu sellele mõtlen ja hing ei anna rahu, mis see siis ikkagi oli ? Olen kindel , et kuulsin seda, aga samas tundub uskumatu, et see nii sai olla. Kas kujutan ette või mis ? Kusjuures see mees meeldis mulle kohe esimesest silmapilgust, nagu oleks vaadanud sügavale kaevu põhja, tema silmadest paistis mingi uskumatu sügavus ja mul oli väga hea tunne seada lauset kuuldes. Rohkem pole ma teda näinud, aga see lause ja see pilk ei anna mulle rahu ! Mida arvate?

Millal see juhtus, on sellest kaua aega möödas?

See on veel normaalne. Ma kuulen ja näen kalju karmimaid asju, mis täituvad täpselt siis, kui ma ette olen näinud. Mõned asjad unustan ära, mida olen 10 aastat ette näinud ja siis teised tuletavad meelde.

Mõnikord on hea, kui olen kalli inimesega koos ja ta ei räägi oma raskustest, kuid imatud energia temalt toob mu meeltesse selle, mis tal olnud. Ja siis ma mõistan teda ning andestan paljutki.

Üldiselt mulle see ei meeldi, aga lahti sellest ka ei saa. Tänaseks püüan leppida sellega, aga ega see kerge ei ole, nõuab palju analüüsi ja mõtisklemist.

Tõsine asi. Mees rääkis oma tänavakiviga õrnu sõnu ja sina sattusid privaatsel hetkel peale.
Ebamugav, aga ületatav. Pea vastu.

Küll see joodiku elu on ikka kole:)

Sõnum- kaardid ütlevad antud teema kohta Sulle, et oled hingeliselt takerdunud ja sõltuvuste küüsid ja olukord käib Sulle ülejõu. dramaatilist vabanemist oleks vaja iganenud mõtteviisidest.

See lugu juhtus esmaspäeval, sel nädalal.

hmh- väga lohutav, et sul midagi sarnast toimub. Minu jaoks oli see esimene kogemus. Sa mainisid, et tuttava inimesega saad infot tema meeltest, aga minu juhtum oli täitsa tundmatu inimesega. Ja see inimene avaldas mulle kohe muljet, praegu on ta kogu aeg mu mõtetes.

aaaa- hingeliselt takerdunud, see võib nii olla küll, sest olen sel aastal palju hingelisi traumasid saanud ja sisemiselt ootan muutusi oma ellu. Siiani pole eriti midagi veel muutunud välises maailmas, st. töökoht on sama ja muu elu-olu ka, kuigi sisemiselt tahaks paljutki purustada või ennast välja murda , aga ei julge või ei ole piisavalt enesekindlust. Tegelikult tahaksin kellegiga nõu pidada, kes selliseid asju mõistaks. Mu tutvusringkonnas sellist inimest ei ole hetkel.

inimesed suhtlevad aegajalt mõtete tasemel, mitte teadlikult, aga osadel see toimib. Samas ära mõtle üle, sest kui asi peab juhtuma siis juhtub, sul on alati valikuvõimalus, kas lähed lõpuni või ei, aga praegu sa põhimõtteliselt juba otsid teda, skännid ümbrust, mõeldes tema peale sa ise töötad juba selles suunas, et kohtuda uuesti.
Oma mõtted tunneb inimene unes ka ära, võõrad on võõrad, see info tuleb sulle väljastpoolt.

See oli lihtsalt mingit sorti lühiühendus telepaatialainel. Mees mõtles uitmõtte sind nähes ja sina mingite parapsühholoogiliste kokkusattumuste tõttu kuulsid tema mõtet. Ei pruugi olla mingit sügavamat tähendust.
Kord ammu tänaval kõndides kuulsin kuidas keegi nagu hüüdis mind nime pidi. Hääl kõlas mitte õhus vaid minu mõistuses. Vaatasin spontaanselt taha ja nägin, et üks mees keda nati teadsin, kõnnib mu järel aga kuna mingit käeviibet ega muud zhesti, et ta sooviks minuga kohtuda ei tulnud siis läksin edasi. Teadsin, et tal on samad huvid aga suhelnud me polnd siis ega ole ka hiljem. Meid ühendavaks huviks on ufod. Tema kohta räägiti, et talle on osaks saanud abductioni sarnane juhtum.
Kust ta mu nime teadis ja miks ta mu nime ütles, et tea siiani. Pole meid saatus kokku viinud ega leia ka põhjust miks peakski. Mõlemad oleme mehed ja mingi suhe selles võtmes nagu tavaliselt arvatakse, ei tule kõne alla.
Samas peaks selline oma nime kuulmine siis kui kedagi nagu pole, mingi enne ehk olema? Kohe tuleb meelde Craveni "Öökull huikas mu nime".

seeni süüa!