Nagu teema peakiri ütleb, kirjeldame teistele, et kuidas me nägemine nn tulevikku.
Minu puhul on tuleviku nägemine sage, st, et tean juba ette, mis toimuma hakkab ja seda peamiselt oskuse/skilli/võime "räkimine" tõttu. St, et valdan rääkimist hästi ja tean juba mis räägitakse. Seega piisab mul vaid filmi vaatamisest ja tean juba ette, mida tegeleane järgmise fraasina ütleb. Näiteks eile õhtul tegin filmiõhtut ja mul tekkis koheselt pähe mõte, et tõenäoselt tegelane lausub jägmisena järgmist. Ja see oli väga selge mõte, see kõlas minu peas nagu "järgmisena lausub ta <seda ja toda>" ja täpselt sekundi pärast see fraas tuligi. Võin ka hiljem jgada filmi nime ajapunkti, mil panete filmi pausi peale ja siis proovite tunnetada, et mis lause järgneb järgmisena, ja saate ka proovida, kas teil tekib samasugune täpne tulevikunägemus või mitte. Sedalaadi etteennustamise kogemusi saan mitte ainult filmide puhul vaid ka suheldes inimestega ja muudel juhtudel. Minu peamine seletus sellele nähtusele on, et olen meister rääkimises. Teie seletus võib aga olla hoopis muu enda nägemiste puhul- näiteks kasvõi uskuge, et te olete kuidagi sensitiiv vms esoteeriline sõna.

Siin teemas siis jagamegi, et kuidas siis teil õnnestus ennustada või muudmoodi tuleviku täppi panna.

Lisaksin hiljem omapoolseid mitmeid näiteid.

Kuna teie rahvuse "põhireligioon" baseerub esmalt vene kultuuril ja teisena raha jumalal, siis võite ju nõndamoodi teenida oma jumalat, kuna saate siit omale rahakliente kui nad loevad, et oi kui täppis ennustused teil on.

Head arutlust.

See pole ettenägemine, vaid pigem liigne Hollywoodi toodangu tarbimine ja selle toodangu stampide pähekulumine, olgu siis alateadlik või mitte.
Tallinfilmi vanemate filmidega seda ei juhtu, kui just pole tegu klassikaliste kirjandusteoste ekraniseeringuga (ja sina seda teost lugenud).

Ülla-ülla Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> See pole ettenägemine, vaid pigem liigne Hollywood
> i toodangu tarbimine ja selle toodangu stampide pä
> hekulumine, olgu siis alateadlik või mitte.
> Tal
> linfilmi vanemate filmidega seda ei juhtu, kui jus
> t pole tegu klassikaliste kirjandusteoste ekranise
> eringuga (ja sina seda teost lugenud).

Ma ei näe mingit vahet Hollywoodi ega Bollywoodi ega teiste filmitüüpide vahel. Kõik on üldiselt samasugused, kuna kõik filmitootjad omavad samu eesmäörke. Näiteks tuleb teenida filmiga kasumit ja seetõttu pannakse filmi sisse ikka asju, mis müüvad. Ja neid pannakse igasse filmi, olenemata sellest, kas tegu on Hollywoodi filmiga või mitte. Kaduvväike hulk filme saavad sponsoreeritud kultuurkapitalide poolt või on tudengite lõputööd vms, neis ei ole vajadust lisada müüvaid elemente. Kui hinnata filmide kvaliteeti, siis Hollywoodi filmid on kõige kõrgema kvaliteediga, kuna neis on parimad näitlejad ja nende sisukus on üle muudest filmidest. Viimast on raske uskuda ajupestud eelarvamuslikel inimestel, nende arvates on nn kunstifilmid sisukamad kui Hollyuwoodi filmid. Kui küsid neilt, et räägime siis, msi seal siis sügavamat või sisukamat oli, siis on vaikus. Inimestele lihtsalt meeldib endale haiglaselt haritlase silt külge panna ja tunda, et nad on kuidagi paremad või intelligentsemad kui teised, ja kanende filmid on kuidagi paremad. Kui vaatate, mis näoilmega ooperit vaadatakse, siis ka on saalis istujatel näoilmed nii mõtlikud jne, aga reaalsuses ei saa keegi isegi aru, mis sõnu välja lauldakse ega oska midagi sisukat hiljem filosofeerida nähtu baasil.

Üldistaksin nii, et nn "sügavad kvaliteetfilmid" on enamasti ehitatud nii, et kulutavad 90 minutit ainult ühe üksiku aspekti esitamisele. Näiteks võetakse siis inimpsühholoogiast mõiste "uhkus" ja mingi teine mõiste veel, näiteks "eelarvamus" ja siis kogu film lihtsalt esitabki, et kuidas siis on inimloom, kui ta sees on korraga mõlemad nimetatud asjad aktiivsed. Kogu lugu, 90 minutit raisatud. Sellise filmi vaatajaid ei oska midagi kosta peale filmi, mõni üksik harv oskab alustada diskussiooni nimetatud ühel teemal, kuna filmis muud temaatikat polnud ju. Seevastu holliwoodi filmid on kordades kvaliteetsemad ja sisukamad. Neist saab võtta väga sügavfilosoofilisi teemasid inimolemuse ja elu kohta, 90 minuti on täis elu ja filosoofiat. Nii see on ja seetõttu on ka nende filmide järgselt rohkem arutlust.

Võime arutluse aluseks võtta näitena filmi "Noor pensionär", sellest suvaline "hollywoodilik" autokihutamine, mida leiab igast filmitüübist, kuna see müüb hästi:



Ilmselgelt pannakse selliseid autodega kihutamisi filmidesse, see müüb, kuna auto on vara ja raha jumala järgi on hea rohke vara omamine, sh autode omamine. Ilmselgelt filmi vaataja teab juba ette ennustada, et Noores pensionäris see rallisõit lõppeb pensionäri võiduga.

Minu soovitus on, et ärge liigitage filme ajupestud egohaige suhtumisega. Ei ole mingit alust venelikult suhtumisel, et lääs on pähh oma filmidega.

Mis on "filmide stampid"? Sa mõtled selle all, et filmidel on suures plaanis tegevus ette teada, eksole. Näiteks, et kui on rallisõit Noores pensionäris, siis on ette teada, et pensionär väidab. Jah, see on küll ette teada. On ka muid nö makromustreid, et eks ikka pannakse võimalusel filmide sisse mingi armumise stseen ja verd natuke. Sellised suured asjad on jah lihtne ette oletada. Aga kui võtame mingi lause filmist, siis selline mikrodetail on küll raske ette ennustada.

Proovige lahti selgitada, mida mõtlete Hollywoodi stampide all, kasutage näitena Tallinfilme, või kasvõi seda Noort pensionäri, see on tüüpiline soust, kus on kõik tõesti ette teada.

Film on alati minevik, mitte tulevik, seetõttu on raske rääkida ennustamisest. Seetõttu tooge mistahes näiteid.

Head arutlust.

Loen onu pähhi soperdisi huviga.
Päris huvitav kliiniline pilt avaneb.
Ajaloost on piisavalt näiteid kus sellised uute filosoofiate leiutajad, saades aru, et keegi nende jaburdustest välja ei tee otsustavad võta radikaalsed meetmed ühiskonna õigele teele juhtimiseks.
Seniks aga hea õppematerjal psühhiaatriatudengitele.

Väga tüüpiline tekst, kus avaneb patsiendi vastuolud_ asjad tunduvad talle korraga head (vt sõna "huviga") ja halvad (vt sõna "jaburdustest "). Kui elu teeb alati ühteaegu rõõmu ja tuska, ehk teisisõnu "alati tuska", siis on teku deprekaga ja tuleks proovida meelt muuta. Sarnane soovitus ka teistele, kes vaikides ehk tunnustades sellist tusameelt takka kiidavad. Kuidas aga leida sellisele inimgrupile ravi? See on pähkel.

Eelnevalt tõestati, et patsiendil oli haiglane veendumus, et kõik, mis pole Vene, on halb. Näiteks siis Hollywoodi filmid on halvad. Tõestati, et patsient ja tema meelne rahvas eksib sellsie veendumusega.

Tüüpiline haiglane suhtumine on usk autoriteeti ja medalitesse. Näiteks kui näete tekstis sõnu "tudeng", "haridustee", "professor" jms, siis tegu on usuga medalitesse või autoriteetidesse, näiteks Puutinisse. Pole tarvidust tõestada niilihtsat tõde, et selline usk on haige. Sageli minnakse lausa nii haiglaseks, et hakatakse õigust / tõde taotlema vanusega, kuna on haiglane veendumus, et mida kõrgem vanus, seda vääramad seisukohad.

Näiteid sedalaadi vene kultuurist on ohtralt. Kas tunnete oma rahvuse ära?
Kas tunnete, et oleks parem kui meeltmuuta, paraneda, loobuda ängist ja haigustest?
Uskuge mind, tunne oleks joovastav.

Head arutelu.



Veebruar Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Loen onu pähhi soperdisi huviga.
> Päris huvitav
> kliiniline pilt avaneb.
> Ajaloost on piisavalt n
> äiteid kus sellised uute filosoofiate leiutajad, s
> aades aru, et keegi nende jaburdustest välja ei te
> e otsustavad võta radikaalsed meetmed ühiskonna õi
> gele teele juhtimiseks.
> Seniks aga hea õppemate
> rjal psühhiaatriatudengitele.