Müstika nurgake
Kas mul on needus? Vajan sensitiivi abi
| Inimene olen 08. detsember 2019, kl 23.18 |
Tõesti kõik asjad kipuvad kehvasti minema kas mul on mingi needus?
Olen hea inimene õiglane tubli töökas aga ikka asjad ei õnnestu.
Olen jälle halvas seisus ja ei tea mida edasi teha!
Pean paluma kellegilt abi kes on mind juba aidanud ja olen talle palju Lisa raskust toonud... Ei taha olla selline tahaksin teada kas ma saan sellest välja ilma tema abita
Minu enese väärikus ei luba küsida abi kogu aeg kellel pole endalgi vaid annab mulle alati oma viimase!!
Sensitiivi abi vajan et mida nüüd järgnevad päevad teha kuidas edasi elada?
Olen hea inimene õiglane tubli töökas aga ikka asjad ei õnnestu.
Olen jälle halvas seisus ja ei tea mida edasi teha!
Pean paluma kellegilt abi kes on mind juba aidanud ja olen talle palju Lisa raskust toonud... Ei taha olla selline tahaksin teada kas ma saan sellest välja ilma tema abita
Minu enese väärikus ei luba küsida abi kogu aeg kellel pole endalgi vaid annab mulle alati oma viimase!!
Sensitiivi abi vajan et mida nüüd järgnevad päevad teha kuidas edasi elada?
| senso 12 09. detsember 2019, kl 20.29 |
Kirjelda paari asja, mis on kehvasti läinud.
Sedalaadi küsimusele võib vastata ka väljamõeldud kuid samaväärsete näidetega.
Mina ei usu needustessse ega muusse muinasjutulisse esoteerikasse ja olen alati laahkelt raha pakkunud needuse panijatele jms-tele, pakun jätkuvalt- pange mulle needusi ja tehke muud vuuduud, kui suudate panna, kinnitan tulemust ausalt ja maksan rõõmuga lubatud raha selle töö eest. Paraku pole tänaseni keegi raha soovinud. Seetõttu soovitan, et pole mõtet uskuda mingitesse needustesse ega nende mahavõtjatesse.
Olen vestelnud planeedi kõikide kultuuride/piirkondade inimestega ja seetõttu kursis, et millised raskused inimestel on. Mõned inimesed näiteks on sunnitud oma lapsi müüma ja korduvalt, see on küllalt suur eluraskus. Sinu riigis on enamasti peamiseks raskuseks: rahanappus, ebaõnn suhetes, tervise pisiprobleemid. Minu riigis ei ole selliseid probleeme, kuna valitseb teistsugune eetika, teistsugune maailmavaade.
Võiks soovitada niisugust taktikat, et jää edasi hundikarja, kuid õpi olema kõige kurjem hunt, või siis emigreeru arenenud kõrgemasse kultuuri, kus huntide asemel on lehmakari, kellel pole vaja ulguda hundi moodi ega omada huntide eetikat. See on selline kuldsoovitus ja pole nii raskelt teostatav ühti. Näiteks tean sinu kaasmaalasi, kes olid vaesuses ja raskustes, kuid seejärel tegid pisikelmusi ja eluolu paranes kenasti.
Osade raskustee puhul pole lahendust. Näiteks kui diagnoositakse vähkkassvajaa. Sel puhul ei leidu lahendust ja tuleb suhtumist muuta. Mõned näiteks ei karda surmaa, vaid kogevad seda huviga paar korda kuus erinevate esoteeriliste droogide abil. Seega, ega lahenduust pole vähile, kuid suhtumist muutes ei olegi vähk probleem ega raskus.
Ise olen vaiimselt äsja täiskasvanuks, ehk 20 aastaseks ssaanud, oma kultuuriruumis. See tähendab, et oskan rääkida, tunnen inimesi ja elu, oman seisukohhti, maailmavaadet. Sellise küpsus-astme juures on lihtne ja igapäevane anda nõu vähem arenenud kultuuridele. Sinu kultuuriruumi sensitiivid on vaimselt 11 aasta vanused minu 20 vastu. Minul on seda kerge tajuda, sest olen vanem. See on sarnane tunne kui sina vaatled oma tuttavat 10 aastast last. Selline 10a sensitiiv-laps ei tekita ju sulle tunnet, et ta võiks kellelegi nnõu anda? Samamoodi on minul ilmselge tunnetus, et sinu kultuuriruumi sensitiivid ei ole võimelised ei nõu andma ega ka rääkima. Selline on paraku elu, erinevad kultuurid/inimesed on erineval arengutasemel. Minu kultuuriruumis on minust küpsemaid inimesi omajagu. Ja eks ma neilt jõudumööda õpin, kuid täiskasvanute küpses maailmas pole üheseid tõdesid enam niipalju, vaid on maailmavaated. Kuid täiskasvannud--->laps suunal õppetunde on elus muidugi rohkelt.
Seetõttu soovitan küll lähiprobleeme leevendada, kuid aduda, et kogu elu on hulk õppetunde ja arenemist. Püüa areneda läbi raskuste kuniks suudad rääkida, mõelda, esitada oma maailmavaadet, tunnetada ennast ja ümbritsevat, olla inimene.
Head arutlust.
Sedalaadi küsimusele võib vastata ka väljamõeldud kuid samaväärsete näidetega.
Mina ei usu needustessse ega muusse muinasjutulisse esoteerikasse ja olen alati laahkelt raha pakkunud needuse panijatele jms-tele, pakun jätkuvalt- pange mulle needusi ja tehke muud vuuduud, kui suudate panna, kinnitan tulemust ausalt ja maksan rõõmuga lubatud raha selle töö eest. Paraku pole tänaseni keegi raha soovinud. Seetõttu soovitan, et pole mõtet uskuda mingitesse needustesse ega nende mahavõtjatesse.
Olen vestelnud planeedi kõikide kultuuride/piirkondade inimestega ja seetõttu kursis, et millised raskused inimestel on. Mõned inimesed näiteks on sunnitud oma lapsi müüma ja korduvalt, see on küllalt suur eluraskus. Sinu riigis on enamasti peamiseks raskuseks: rahanappus, ebaõnn suhetes, tervise pisiprobleemid. Minu riigis ei ole selliseid probleeme, kuna valitseb teistsugune eetika, teistsugune maailmavaade.
Võiks soovitada niisugust taktikat, et jää edasi hundikarja, kuid õpi olema kõige kurjem hunt, või siis emigreeru arenenud kõrgemasse kultuuri, kus huntide asemel on lehmakari, kellel pole vaja ulguda hundi moodi ega omada huntide eetikat. See on selline kuldsoovitus ja pole nii raskelt teostatav ühti. Näiteks tean sinu kaasmaalasi, kes olid vaesuses ja raskustes, kuid seejärel tegid pisikelmusi ja eluolu paranes kenasti.
Osade raskustee puhul pole lahendust. Näiteks kui diagnoositakse vähkkassvajaa. Sel puhul ei leidu lahendust ja tuleb suhtumist muuta. Mõned näiteks ei karda surmaa, vaid kogevad seda huviga paar korda kuus erinevate esoteeriliste droogide abil. Seega, ega lahenduust pole vähile, kuid suhtumist muutes ei olegi vähk probleem ega raskus.
Ise olen vaiimselt äsja täiskasvanuks, ehk 20 aastaseks ssaanud, oma kultuuriruumis. See tähendab, et oskan rääkida, tunnen inimesi ja elu, oman seisukohhti, maailmavaadet. Sellise küpsus-astme juures on lihtne ja igapäevane anda nõu vähem arenenud kultuuridele. Sinu kultuuriruumi sensitiivid on vaimselt 11 aasta vanused minu 20 vastu. Minul on seda kerge tajuda, sest olen vanem. See on sarnane tunne kui sina vaatled oma tuttavat 10 aastast last. Selline 10a sensitiiv-laps ei tekita ju sulle tunnet, et ta võiks kellelegi nnõu anda? Samamoodi on minul ilmselge tunnetus, et sinu kultuuriruumi sensitiivid ei ole võimelised ei nõu andma ega ka rääkima. Selline on paraku elu, erinevad kultuurid/inimesed on erineval arengutasemel. Minu kultuuriruumis on minust küpsemaid inimesi omajagu. Ja eks ma neilt jõudumööda õpin, kuid täiskasvanute küpses maailmas pole üheseid tõdesid enam niipalju, vaid on maailmavaated. Kuid täiskasvannud--->laps suunal õppetunde on elus muidugi rohkelt.
Seetõttu soovitan küll lähiprobleeme leevendada, kuid aduda, et kogu elu on hulk õppetunde ja arenemist. Püüa areneda läbi raskuste kuniks suudad rääkida, mõelda, esitada oma maailmavaadet, tunnetada ennast ja ümbritsevat, olla inimene.
Head arutlust.
Lisa postitus