Loodan, et siia eksib mõni nägija, kes vastab tõsiselt. Küsida oleks palju, tahta ja muuta oma elus oleks ka palju, aga praegu küsin armastuse kohta. Jõudsin arusaamisele, et ma polegi oma elus tõelist vastastikust armastust kogenud. On olnud suhteid, aga ikka on ühelt poolt olnud see tunne poolik. Kas mulle on üldse ette nähtud kohata meest, kellega tunded oleksid vastastikused, kus poleks ärakasutamist ja kelle kõrval ma saan ennast tunda naisena.

Kui jätta nüüd labased ärakasutamised kõrvale, siis teinekord võib juhtuda ka nii, et kaks inimest hakkavad teineteist armastama erineval ajal. Alustab üks, aga teine tuleb küll kaasa ja tunneb sellest rõõmu, aga pole veel valmis armastuseks. Siis süttib lõpuks ka teises hinges tunne, see sügav tunne, aga esimesel hakkab asi juba jahtuma. Eks neid variante on veel mitmeid teisigi. Mida vanemaks me saame, seda vähemtähtsaks muutub välimus. Selles mõttes, et muidugi peab olema teises pooles miskit, mis tõmbaks ka voodi, aga iluideaali otsimine ei ole päevakorras. Seega ei pea põdema, kui pole ehk viimase peal vormis. Niidetakse ka muude asjadega ja sama edukalt.

Eks küsi oma vanemate käest. Vanemad tegid selle otsuse juba enne sinu sündi.

Miks sa mangi käest seda ei küsi?

2 suurt kooselu ja lahutust ootab sind ees ja vanaduspõlv üksinda. Esimene on õnnetu ja teine õnnelik kooselu.