rääkige!

Kui ma veel ei teadnud,et lossis on kummitus,seisin pool 11 õhtul poolpimedas majas kuui soolasammas!Ta avas mu ees uksi,enne kui mina jõudsin ukselingist haarata,et sulgeda neid võimsaid uksi-pandi uks mu järel kinni..Kõndis,tekitas tuult mu ümber.:)Hiljem,teada saades,et ta elabki seal,oli kõik igapäevane ses mõttes,et ma ei kartnud.Ta ei olnud iga päev olemas,kuus paar korda.

mis lossist jutt?

Üks Toompea lossidest.

to,nii,na jne!kasutage nime!

Aga täpsemalt? Kust lugesid?

Ise kogesin!:)

:))))))

Ka tuttav tunne või?:)

võiks kirjutada,kuid alati nii rumalaid inimesi ,kes mingit jama sekka kirjutavad,sellepärast kirjutan palju juhtumisi hoopis kõik raamatusse.

Mina teen sama,aga kui keegi ka midagi Sinu kirjutamiste kohta halvasti kobiseks,siis mis sellest..... Ega see juhtumise sisu nagunii ei muuda.

elasin korteris, kus vana naine oli end ahjusiibri külge poonud. Kui kedagi peale minu kodus polnud tundsin, et keegi liigub korteris, kui vaatasin, tundus nagu oleks vari mööda libisenud, magades tundsin, et keegi kummardub minu kohale ja ma ärkasin hirmuga. Nii kestis aastaid ja ma naljatasin oma kummituse üle ja harjusin temaga. Kord kuulsin talveõhtul koputust uksele, avasin aga ukse taga oli vaid tuul kuid mulle tundus, et minu kummitus lahkus ja kuigi olin seda südames soovinud, oli mul siiski kahju, et ta külma talveöösse läks.

Töötasin kunagi ema baaris, mis töötab juba 12 aastat! Pool majast on ehitatud juurde, pool oli vana maja... Tavaliselt olin tööl siis kui olid sünnipädvad, sest keegi teine ei viitsinud ööläbi üleval passida ja silma peal hoida! niisiis külalised lahkusid ja mul oli vaja hakata laudu koristama ja nõusid pesema... köök oli vanas pooles.... kõhe oli küll, kuigi koht on väike ja hubane! sain siis nõud pestud ja hakkasin valmistuma ära minekuks, pidin tagant ruumidest tuled kustutama ja uksed kinni panema.. kui tuled olid kustus siis kuulsin äkki et muusika lakkas mängimast... päris kõhedaks lõi, usute?? ja siis läksin ette ruumi et vaadata, mis toimub? ja siis läks tagant ruumist pauguga koristajaruumi uks kinni...rohkem ma ei tea midagi, panin signalisatsiooni peale ja panin nii kiiresti minema, kuidas jaksasin, korra joostes ukse poole heitsin pilgu kiirustades ka koridori ja taharuumi poole aga hirm oli sel hetkel meeletu niiet ei mäleta midagi! võta nüüd kinni mis see oli???

meie naabermajast osteti osa ära ning allkorrusele jäi elama vanapaar. Uus ostja ei hakanud kohe ehitama, vaid paigutas ostetud majaosale vägevad lukud ja signalisatsiooni, et kurikaelad ei läheks tühjadesse ruumidese kondama. Naabrid rääkisid, et kõige hullem on öösiti. Maja on pime, inimesi pole, ruumid signalisatsiooni all, kuid puutreppidest liigutakse, mõnikord peatutakse nende ukse ees, lae peal liigutakse, toimub elu. Päriselt pole kedagi näha ja teadmine, et signa samal ajal peal. Vana maja, pika ajalooga.

Oma lapsepõlve elasin 150-aastases puumajas. Oh neid samme, ohkamisi, kriginaid, krudinaid! Eriti siis, kui külmaks läks! Sügisel andsid oma osa palkide vahele pugenud hiired.

Siis elasin Tallinnas, Kaarli puiestee ääres. Juba kella viiest hakkas akende taga kiljumine, kriiskamine, sellele lisandus madal urin, mingid kummalised "tuut-tuut" hääled. Vaatasin aknast välja - seal kõndisid inimesed, keda maiial, kordan MITTE IIAL polnud näinud!

Praegu olen ma arenenud - võin rääkida inimestega, kes on minust tuhandete kilomeetrite kaugusel. Inimestega, keda ma ei näe. Selleks aitab mind selline imelik väike asi ja numbrimaagia.

Salapärane on see meie elu!

nõid Õie
oh, sind õiekest! Pead teisi lollideks enda ümber, eks? Tüüpiline eestlaste naiivsus. On ka kummitusi ja neid näinud inimesi. Maailm meie ümber on mitmekesisem, kui arvad.

Hämmastavaim on olnud see, kui ärkasin öösel tunde peale, et keegi on toas. Ajasin end küünarnukkidele püsti ja vaatasin üle õla. Seisis jah ühe (elusa) tuttava kuju mul toas. Et pilt oli nii uskumatu, siis keerasin korraks pea ära, võtsin hoogu, et küsida, et mida õige teed siin. Kui uuesti vaatasin ei olnud enam kedagi ja puhtfüüsiliselt ei oleks saanud see inimene sel hetkel mu toas olla. Ei samme, ei mineku, ei tuleku hääli.
:)

nõid Kuu
mina küll aru ei saanud, et Õie teisi enda ümber lollideks peab. igaüks räägib siin oma kogemustest. kas tuleb kohe ninna siis karata või?

Minul on ka se väike asi millega kaugele rääkida. Mobiiliks nimetatakse. Muudkui aga arenen. Läpakas on ja sellega saab ka päris kaugele rääkida. Ei tea kuhu ma veel niimoodi edasi areneda võin.Pakun, et se puumaja on aadressil Paldiski mnt. 150. Need inimesed kes seal edasi tagasi töllerdavad ja kriiskavad neid on jah harva näha kuna üldiselt on nad kinnises osakonnas.

ka nõid
sa minegi kohe sinna paldiski mnt-le, mis ootad veel..