olen ise suht palju teatris käinud, kuid peaaegu kunagi pole kohanud apse, ei tule kohe meeldegi. ma pean silmas selliseid, kus näitlejal midagi sassi läheb või muu lavaline asi, mis ei läinud planeeritult. jagage, kes on peale sattunud.

Mäletan mingit ooperilavastust, kus suured dekoratsioonid hakkasid maha kukkuma, õnneks keegi alla ei jäänud.

Kas just aps, aga väga lõbus vaheseik ;)
Käisin kevadel Salme Kultuurikeskuses vaatamas etendust ''Meeste kodu''. Mängisid kursavennad Malmsten, Anderson, Kütsar ja Sammul. Etendus oma loomult koomiline, äärmiselt nauditav nii publikule kui näitlejatele endale...ning ühel hetkel hakkas Malmsten itsitama ning ei saanud pidama ikka tükil ajal. Naersid nii mehed ise kui publik, ja see ei jäänud ainsaks korraks :)

Meenuvad mõned. Kõik ei olegi apsakad, vaid toredad inimlikud vahejuhtumid.

1. Londonis. Muusikal "Chitty Chitty bang Bang". Oli mingi stseen, kus aristokraatlikule, kurjale kuningannale pidi salavõtme ära tooma kindel tegelane. Tema asemel ilmub aga paleesse võtit tooma küürakas koomiline kääbus. Selline publiku jaoks ootamatuse peale rõhuv lihtne situatsioonikoomika. Terve saal muidugi naerab küüraka peale, ja kuna ma olin esimeses reas, nägin selgelt, et kuningannat mänginud daam hakkas ka naerma. Pööras pea saalist ära, kuid õlad vappusid ja nägu oli hullult krampis. Esimesed read naersid selle peale veel hullemini ja etendus seisis päris hulk aega.

2. Draamateater "Rehepapp". Laval Imbi (Ester Pajusoo) ja Ärni (ei mäleta, kes mängis). Korraga läks kõva pauguga katki üks kahest prožektorist lava kõrval. Näitlejad mängisid edasi, tekst oli umbes nii: "Näe, Ärni, rehepapi maja seal paistab!" - "See ühe tulega või?". Rahvas saalis möirgas tükk aega naerda, kuid Pajusoo ja teine näitleja jäid täiesti profiks, üldse ei läinud naeruga kaasa.

3. Linnateater Vargamäel. Tõde ja õigus III osa. Paduvihma hakkas sadama ja näitlejad jooksid lavalt minema, Alo Kõrve veel midagi vabandas, et "Kallis publik, teeme teinekord!". Kõik jooksid laili, täielik rahe ja padukas.

4. Muusikal "Hüljatud" Tallinna linnahallis. II vaatus. Barrikaadidel on kõik võitlejad surma saanud, sõda on läbi, lava laipu täis. Ilmuvad külanaised, kes laulavad leinalaulu ja viivad laibad vankritega ära. Üks laip aga jäeti maha. See ärkas siis ellu ja loivas minema justkui oleks ikkagi haavata saanud. Rahvas naeris.

5. Vanemuise suvelavastus "Vihurimäe" Alatskivil. Etenduse finaal. Dramaatiline kulminatsioon. Teenijanna, keda mängis Külliki Saldre, küttis meeleheitlikku monoloogi, mille lõpuks kärgatas taevas pikne. Rahvas naeris ja plaksutas.

nii naljakas, rääkige veel :)

Emajõe Suveteater etendas aastaid tagasi Hulkur Rasmust.
Istuvad siis peaosalised Oskar (Hannes Kaljujärv) ja Rasmus (Rasmus Kaljujärv) mingite kastide otsas ja vaikivad pikka aega. Vaatavad siis teineteisele jupp aega otsa ja hakkavad itsitama. Rahvas hakkab ka naerma, kuigi etendus ise on selle koha peal kurb.
Ilmselt läks Rasmusel järg käest, Oskar küsib - jäämegi siia niiviisi istuma või?
Rasmus mängib oma osa edasi, etendus saab jälle rööbastele. Hästi armas tükk oli, siiani meeles selle soojus :).

Kui ma õigesti mäletan, siis seal Hulkur Rasmuse ühes etenduses näitlejad hüppasid raudvoodite peal ja Rasmus K kukkus kuidagi õnnetult, kas suu lõhki või silma siniseks.

Minu arust Linnahalli muusikalid olid üldse meeldejäävad sellega, et seal sageli midagi juhtus. Töötasin seal tudengipõlves piletikonktrollina ja vaatasin kõiki muusikale palju kordi.
Meeles on legendaarne Vampiiride Tants, kus ei möödunud etendust, ilma et midagi poleks untsu läinud. Näiteks verekotid, mis vampiiriammustuse korral pidid avanema, aga sageli ei avanenud üldse või avanesid valele poole, näiteks voolas kogu "veri" ohvril mööda selga alla ja efekt jäi publiku jaoks ära. Või siis Koit Toome, kes tuli peaosalisena kohe etenduse alguses lavale ja laulis mingit soolot. Ükskord pärast numbrit ta kulisside vahel ilmselt komistas millegi otsa pimeduses. Läbi saali kõlarite kostis mingi kolin ja siis Koidu häiritud häälega "P*rsse!". Eriti ilus algus etendusele nagu... aga rahvas naeris ja andis andeks.

"Hüljatute" laipade nalja mäletan ka mina. See, kes maha unustati, oli muide Lauri Pihlap. Seda naerdi kaua. Pihlap tõesti mängis siis välja nii, et ta sai haavata ikkagi ja liipab kuidagi ise lahinguväljalt ära. Meenub ka, kuidas "Hüljatutes" Kare Kauksi mängitud tegelane müüs enda pikki juukseid. Lavale tuli suurte kääridega varustatud vanaeit (mängis vist Susan Lilleväli), kes tal kiharad maha pidi nüsima, aga salgud ei tulnud ega tulnud paruka küljest lahti. Selleks stseeniks määratud muusika sai otsa ja Kauks oli kogu ülejäänud aja laval nii, et pool pead oli pöetud, pooled kiharad aga lehvisid edasi. Nägi suht võigas välja ja inimesed turtsusid naerda. "Hüljatutes" oli ka meeletult palju rekvisiite ja vahel juhtus, et midagi oli puudu. Ükskord näiteks Kare Kauks pidi müüma medaljoni, mis rippus tal kaelas, aga ta oli selle unustanud lavale kaasa võtta. Anne Reemann aga mängis kurja kõrtsumoori, kes pidi väikse Cosette`i (mängis Maria Listra) öösel allikale vett tooma saatma. Tema tekst laulu sees oli umbes nii, et "näe, võta see pang ja metsa allikale keri siit nüüd sa". Aga ühel õhtul ämbrit laval ei olnud. Reemann ei märganud seda piisavalt kiiresti ja laulurida tuli nii: "näe võta see pang - kus kurat on see pang - kui leiad, siis allikalt vett too". Publik ei taibanud midagi, aga mina olin seda palju kordi näinud ja naersin päris südamest. Üldse ei läinud riimi ega muusikasse.

Tore aeg oli:)

Liina Tennosaar kunagi rääkis, et ta mängis mingis lavastuses majaprouat, kes helistab kellukest, mispeale saabub lavale teenija (keda mängis Mikk Mikiver). Ükskord ei olnud kellukest lavale valmis pandud. Ja Tennosaar hõikas lava taha "Mike!". Mikiver sai asjast aru ja tuli kähku lavale. Stsenaariumis aga polnud teenijale üldse nime antud.

Ohvrit mängides - Andero Ermel mängis kuritööpaigal kurjategijat, kes kirjeldas miilitsale mis ja kuidas juhtus. Olles ise n-ö vindine. No ja mingi hetk ta ei saanud enam naeru pidama, saalitäis rahvast koos temaga.

NO99 mingi etendus (ei mäleta nime) - miskit läks neil seal lava kõrval kärssama, hakkas tossu tulema ja need neiudest abitöölised hiilisid pidevalt seda suitsuallikat kustutama. Tükk aega võttis, enne kui suits saalist läinud oli.

Rakvere teatri külalisetendus Draamas (mingi Tšehhovi tükk). Ardo R. Varres mängis meest, kes läks enesetappu sooritama kuhugi eemale (lavalt ära koridori), samal ajal laval käis õudne pillerkaar. Käis siis koridoris (püssi)pauk ära aga laval ei kuulnud selle kära sees keegi midagi. Mõne aja pärast käis siis uus pauk, mille peale pidutsejad lõpuks reageerisid. Vaene Ardo pidi end kaks korda maha laskma :)

Päris tore teema on. Ma mäletan korra Draamateatris oli etendus (nimi ei tule meelde) kahest paarist, kes noorust meelde tuletasid ja Kreismann ütles Veinmannile, et tule istu voodile. Veinmann istus hooga ja voodi vajus sisse. Veinmann nagu proff ütles, et no eks ma istun siia katkisele voodile siis. Muidugi kõik naersid.
Teine juhus oli hiljuti KGB teater-kohvikus, laval oli just tervisekontroll pooleli ja meie lauas aeti täis klaas veini põrandale. Selle peale Miilits teatas, et pole midagi, tavaliselt me peseme põrandaid shampusega, aga võime täna vabalt ka veiniga pesta. Jälle kõik naersid, nemad jätkasid nagu poleks midagi juhtunud.
Korra jälle tuli Linnateatris ühel naisnäitlejal king laval kõndides ära, pööras ringi, võttis kinga, ütles sellele, et püsi jalas ja näitles rahus edasi oma teksti. Väg naljakas oli.

Ükskord juhtus Vanemuises nii, et etendus jäi ära. Publik tuli kohale, istus saalis, aga keegi ei saanud midagi aru, et oleks valesti.

Segadusi pole mitte ainult laval, vaid ka lava taga! Kõige hullem olevat olnud Tallinna Linnateatris suvel 1997, kui hakkas peale järjekordne musketäride-etendus. Sulev Luik polnud veel kohale tulnud, aga kuna ta pidi lavale ilmuma tükk maad hiljem, siis ei muretsetud. Inspitsient lasi etendusel alata. Aga Luik ei tulnud enam mitte kunagi. Kalju Orro (või oli see haaras käigupealt tekstiraamatu, pani Luige kostüümi selga ja rääkis selle osa tol õhtul paberilt ära.

Vanalinnastuudios töötas üks sõber lavatöölisena kunagi ammu-ammu (1985-1986) ja rääkis sellist lugu: eelneval päeval oli olnud kellegi sünnipäev, kus joodi mingit ERITI joovastavat jooki, mis näitlejate kehadest hakkas väljuma alles järgmisel õhtul, kui oli etendus. Väljuma ülaltpoolt siis. Akside vahele olid trupile pandud oksekausid, mida etenduse ajal usinasti ka kasutati. Stseenist otse oksele. Publik polevat midagi tuvastanud.

Vanemuises töötas sõbranna ülikooli ajal kohanäitajana oli selline lugu olnud, et mängiti mingit tükki, kus oli ainult kaks tegelast, Hilje Murel ja Külliki Saldre. Hilje elas siis juba Tallinnas. Pool tundi enne etendust inspitsient helistas, et kus oled, Hilje, etendus varsti algab. Murel olevat päevad segi ajanud ja viibinud mingil üritusel. Tallinnas. Aga hüppas autosse šokiseisundis ja jõudis kell 9 Tartusse kohale. Etendus toimus ja publik oli lõpuks väga tänulik, ehkki koju saadi alles 00:30:)

Analoogiline lugu eelmisega kus näitleja unustas etenduse ära, juhtus ka Linnateatris näitleja Sammuliga kes jagas end Viljandi ja Tallinna vahel. Tallinnas pidi algama "Karin ja Indrek", aga Sammulit ei kuskil ja kui talle siis helistati, selgus, et ta on hoopis Viljandis... Näitleja kihutas siis kahesajaga Tallinna poole ja publik oli lahkesti nõus ootama ja oli suurepärases meeleolus, kuigi etendus lõppes samuti alles hilja öösel :)

Rakveres olid perekonnatuttavad Pipit vaatamas. Järsku tuli keset etendust keegi lavale ja teatas: "Kahjuks Pipi jalake sai väga haiget, kui ta maja katuselt politsei eest põgenedes alla hüppas ning Pipi täna rohkem õue ei tule!" Etendus katkes ja publik sai paar kuud hiljem vaatama tulla. Nimelt Ülle Lichtfeldt tõesti murdis jala ära etenduse ajal.

Viimati vist sattusin nägema apsakat Linnateatri lavaaugus, kus mängiti Lavakunstikooli diplomilavastust "Scapini kelmused" (oli vist n-ö kontrolletendus enne esikat). Etenduse finaalis on selline koht, kus noormehed seisavad eeslaval (tegelikult oli seal lava asemel liiv, tiik ja kivid) kivide otsas ja naistegelased hüppavad neile sülle. Aga ju need kivid olid libedad ja eks kui teine inimene ikka sülle hüppab, oleks vaja kindlamat jalgealust. Igatahes ühele poisile (ei mäleta täpselt, kes, võimalik, et üks Kalmetitest) hüppas sülle Piret Krumm ja noormees pillas ta täiega uperkuuti maha (mingi 1 meeter esireast toimus see), ise kukkus ka järele. Ja siis see Krumm oli nii endast väljas, et hüüdis täie vihaga üle kogu õue oma kursavennale: "Tropp!!!" See oli üsna hämmastav. Eks veel tudengiseisuses näitlejatel pole piisavalt kogemust, et sellistest situatsioonidest teist nägu tegemata välja tulla.

Seda on ka juhtunud, et näitleja on oma partnerit kogemata tema sünninime, mitte rollinime pidi kutsunud. Kas ei olnud Ugalas korra, kui laval kõlas "Vilma, kuidas sa..." vms:)

Kunagi ammu käis Linnateater Šotimaal teatrifestivalil, kus nad mängisid "Romeod ja Juliat". Etendusi oli iga päev ja järjest ja palju. Näitlejad tüdinesid ära ja hakkasid laval suvalist teksti rääkima, üksteist naerma ajama, mis oli kõik kokku väga-mitte-Shakespeare. Kohalik publik ei aimanud midagi, kuna kuulasid ju kõrvaklappidest tõlget. Pärast olevat olnud võrdlemisi kõva pahandus teatrisiseselt.

Korra olevat Katariina Lauk pöördunud sellesama "Romeo ja Julia" ajal Tallinnas publiku poole keset etendust: "Keda ei huvita, mingu ära!" Nimelt mingi kooliõpilaste grupp olla korda rikkunud ja näitlejad segama hakanud. Minu arust õige - kui muu tõesti ei aita.

Mina mäletan ka Linnateatri lavastust Ohvrit mängides (ehk oli seesama kord mida üks eelkrjutaja mainis), kus naermise koha pealt asi ikka väga käest ära läks. Alguses naeris rahvas, siis naersid juba mõned näitlejad ka ja lõpuks kõik koos. Minuarust seisis tükk ikka paar minutit, siis näitlejad kogusid ennast ja läks edasi. Usun, et tihti sellist asja ei juhtu aga see jäi meelde ja tegelikult oli ikka väga tore.

Mitte küll teatrietendus, vaid kohalik alevi laulupidu, ja seda kõvasti üle poole sajandi tagasi:

Vanaisa oli oma alevi kultuurielu aktiivne korraldaja, juhatas koori ja orkestrit, korraldas kohalikke laulupidusid. Jaa, Tallinna üldlaulupeole lisaks oli igas asjalikumas linnas ja alevis oma kohalik laulupidu.

Vanemad inimesed peaksid teadma seda "Pulmalaulu" - selles on muuhulgas ka sihukesed sõnad, et
"Sööge saia, sööge liha,
jätke jonn ja jätke viha,"

Millele järgneb refrään:
"Hõissaa ja hõissassaa,
hõissaa ja hõissassaa!"

Ja siis naishääled laulavad:
"Poisid, miks te pill ei hüüa,
mina tahan tantsu lüüa!"

Ja kõik koos "Hõissaa ja hõissassa,
Hõissaa ja hõissassaa!"

Ja siis meeshääled:
"Siin on neiud noorukesed,
justkui roosinupukesed!"

Ja kõik koos jälle refrääni . . .

Eks selle koori nais- ja meespool olid omavahel vähe naginasse läinud, nii et kui meeste kord laulda tuli, kostis lavalt (koorijuhi suureks üllatuseks):
"Siin on neiud noorukesed,
justkui leivakoorukesed!"

Oli selle sisu ja mõttega, kuidas oli, aga riim oli igatahes parem, kui originaaltekstis, seda tunnistas vanaisa isegi.

Linnateatris "Põhhjas" etenduse ajal leidis üks "vabameelne" näitlejanna, et jõuab etenduse ajal kenakesti saunamõnusid nautida(reedeti on teatris naiste saun). Tal oli vahepeal üks repliik hüüda: "Pasha, tule juba!". Kuna saun on praktiliselt Põrgusaali kõrval, lippaski ta korraks rätik ümber lavale. Kolleegide jaoks oli see küll vähe ootamatu, aga mehed lubasid laupäeviti, kui meeste saun on, samamoodi teha.

"Kolme musketäri" mõõgavõitluse ajal lendas Indrek Sammuli käest rapiir peaagu esimeses reas oleva naise pihta. Viga ta ei saanud, aga ehmatus oli küll suur. Selle eest kinkis näitleja etenduse lõpus galantselt põlvele laskudes pudeli veini teatrikülastajale, suudles vist kättki.

Linnateater "Maailmale nähtamatud pisarad". On seal üks lugu, Allan Noormets tuleb Piret Kaldalt viimase kadunud mehe võlga välja nõudma. No ja siis on seal toas mingid toolid, mis katki lähevad kogu aeg (peavadki minema). Aga mingi hetk üks see tool kukkus jala peal olevale prozhektorile otsa ning see kukkus ümber. Seejärel Noormets kommenteeris midagi stiilis - "kuidagi nõrk mööbel on teil siin".

Mia1, ma olin ka sellel etendusel, kus Noormets prožektori pikali kukkus, päris hästi tuli sellest välja :D

Siis oli "Lantimiskunstnikes" olukord, kus üks nais peategelane pidi vihaselt märatsema ja patju loopima. Loopis ja loopis ja loopis lõpuks lahti miskise lavadekoratsiooni, pärast oli vendadel Piusidel tükk tegu, et dekoratsioon tagasi saada.

Üks eelnev kommentaar, kus räägiti Veinmanni ja Kreismanni etendusest (Järelmäng oli see). Kas ma sattusin jälle samale etendusele, või pidigi see voodi seal katki olema :D

Draamateateri Augustikuu etenduses on koht, kus Ülle Kaljuste vehib riidest salvrätikuga emotsionaalselt Martin Veinmanni pea taga. Mingil hetkel sai Veinmann kaljustelt korrliku litaks vastu pead, katsus pead ja pobises tükk aega takkajärgi.

Ma fännan väga ka harrastusteatreid.
Vahvad elamused garanteeritud igakord.

Yhes amatöörteatri etenduses mängis yht peaosalist, kes tglt. pidi olema mees, naine. Väga tubli oli ta niikuinii, aga tal ei pysinud vunts nina all ja pidi neid kogu aeg sättima...Seda enam oli tema näitlejameistrlikkus tasemel, sest ei ta kaotanud pead, kuigi tekst ja stseenid olid väga keerulised. Saal oli ka elevil, sest meile oli naljakas. Tykk oli ka naljatykk, 6nneks.
Senini on just ainult tema sealt tykist meeles, tervitan - Rannu näitemängulisi ja eriti toredat prouat, kelles on t6elist näitlejaverd!

Kooliteatrid on ka alati väga vahvad, sel aastal on keskaste J6geval aprillis. Soovitan soojalt, te ei kahetse!

Repliik "Kuidagi nõrk mööbel on teil siin ..." vms on "Maailmale nähtamatutes pisarates" muidu ka sees. Ilmselt see võimendus prožektorijala ümberkukkumise peale eriliselt. :)

Mitu suve tagasi oli Palmse mõisa kõrval etendus "Norman Vallutaja"(või oli mingi muu pealkiri pandud sellele). Etenduse paigaks siis taluhoov, taustaks vana pikk maja, publik istus teisel pool hoovi tribüünil. Mingil ajahetkel keset vaatust väljus maja uksest triibuline kass (ilmselt kohalik) ja loivas üliaeglaselt terve ringi ümber "lava". Terve publik vaatas lummatult kassi teekonda, näitlejad olid vait ja ootasid. Kass nautis täiega oma etteastet. Lõpuks lahkus kass "lavalt", rahvas väljus transist ja etendus läks edasi.